637 lk
2018, Pikoprint
Seda raamatut lugedes tahtsin enamus aega nutta.
Ei, asi polnud tegelastes, ega sündmustes. Sellise lehekülgede arvuga raamatu jaoks on see väikses formaadis liimköide ikka niiii halb variant. Enamus aega tuli võidelda, et leheküljel kõiki sõnu näha... Mingi osa lugemismõnust läks kindlasti selle võitluse nahka. Kahjuks.
,,Udu ja maru koda" on Sarah J. Maasi sarja
,,Rooside ja okaste koda" 2.raamat. Selles jätkub Feyre tegevus haldjate ja igasugu muude väljamõeldud tegelaste maailmas. Ainult selle vahega, et nüüd on ka Feyre üks nende seast. Nii on äsja muundununa tema üheks ülesandeks oma uute võimete tundmaõppimine.
Esimesed mõnisada lehekülge olin suht segaduses. Mulle väga meeldib Sarah J. Maasi kirjutamisviis. Seega olen temalt mitmeid raamatuid lugenud. Aga samuti teisi sarnaseid raamatuid. Nii tundsingi päris pikalt, et selles maailmas ja sellise mõtteviisi ja selliste arengute sees olen juba olnud. Põhiliselt hakkasid mind kummitama Maasi enda eelmised raamatud ,
,Klaastroon",
,,Kesköö kroon",
,,Tule pärija" ,
,,Varjude kuninganna" ja
,,Rooside ja okaste koda". Samuti sõitsid mõtetes sisse Victoria Aveyardi
,,Punane kuninganna",
,,Klaasmõõk" ja
,,Kuninga kong". Sarnasena mõjub ka Koidu Ferreira sari
,,Domineeriv värv", millest mul on praegu kaks raamatut loetud.
Nii leidsin ennast seekord mõtlemas, et kas on võimalik sellise väljamõeldud maailma puhul midagi üllatavat välja mõelda? Või olen mina ainus, kellele tundub, et kõik need lood on kuidagi sarnased?
Maasi kirjutamise puhul meeldib mulle kindlasti tema kiirus. Ehk et tegevus on suht tempokas. Selle raamatu puhul oli kohati aga keeruline aru saada, et mis nüüd ikka juhtus, sest tegevus oli nii kiire. Mitmes kohas tundsin, et tahaks seda inglise keeles lugeda, kuna oli vaja teada, kas see ,,tema" oli mees- või naissoost.
Sisu poolest oli lugu tegelikult täitsa nauditav. Esimese kolmandiku möödudes tulid juba pöörded, mille puhul jäin ootama, et mis nüüd siis edasi saab. Lugemise jätsin pooleli vaid siis, kui enam köitega võidelda ei viitsinud. Sisu poolest lugu lendas.
Esimene kolmandik raamatust oli ka aeg, mil võitlesin sisemise segadusega- kuhu kadus Tamlin. Ehk siis haldjas-vürst, kelle armastuse pärast Feyre esimeses raamatus meeletusi tegi. Kuhu ja kuidas nende armastus nii kiiresti kadus? Sisu reetmata ei saa rohkem sel teemal rääkida, kuid selline suhete pöördumine oli minu jaoks nii pöördeline, et käesolev raamat oleks nagu eelmisest täitsa lahti lõigatud. Jättis sisse väga suure segaduse. Kuigi kõigele oli selgitus ja lahendus, siis oli nagu kuidagi reedetud tunne. Tunnete muutumine on mõistetav. Eks seda on nii elus kui ka teistes raamatutes. Aga see oli minu jaoks liiga ootamatu.
Usun, et loen ka edaspidi Maasi teoseid. Juba sellepärast, et näha, kas ta mind millegagi edaspidi üllatab. Loomulikult aga ka sellepärast, et mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Sellises žanris teosed samuti meeldivad mulle, aga hoian nüüd silmad lahti, et leida selliseid, mis samas siiski ka veidi erineks. Segane jutt... aga kui on soovitusi, siis anna palun teada!
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin
algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka
mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.