2019, Rahva Raamat
Just selline tunne lugedes oligi - ilus. Hästi viimistletud, väljapeetud, üleliigse mürata. Lihtsalt ilus. Nagu pühapäevane kohvikus käimine.
Raamatu sisu kohta saad pikemalt lugeda siit: Sõnad sügavas sinises.
Suur osa raamatu tegevusest toimud kasutatud raamatute poes. Nii on palju juttu raamatutest. Suures osas sellistest, millest ma pole midagi kuulnud (mis ilmselt näitab midagi minu lugemuse kohta? Või on asi selles, et autor on Austraaliast?). Tohutult armas oli aga idee Kirjade Kogust ehk raamatupoe osast, mille raamatuid ei müüdud ning kuhu inimesed teineteisele raamatute vahele kirju jätsid. Nagu raamatust postkast.
Kohati tekkis lugedes aga tunne, et tegelased olid hulga vanemad kui nad peaks. Peategelasteks olid äsja gümnaasiumi lõpetanud noored, kuid nad tundusid vanemad. Just selline ilutsev kõneviis pani tegelastest kahtlema. Äkki ma pole aga kohanud noori, kes on gümnaasiumi lõpuks lugenud nii palju raamatuid, nagu selle teose tegelased ilmselt olid. Armastus raamatute vastu oli igatahes selles loos üks üliarmas osa.
Seda raamatut lugedes sain aru, et mulle meeldib, kui minu ees asjad rohkem lahti nämmutatakse. Selline suht kiire ja lühilauseline edastusviis mulle ei sobi. Oleksin tahtnud rohkem kuulda. Pikemaid dialooge ning peatükke. See on ilmselt selle autori käekiri, aga mulle sobib teisiti. Tean, et minu raamatute puhul on mõned lugejad öelnud, et nad oleks just lühemalt tahtnud... aga ongi nii, et eks ise teeme seda, mis endale meeldib.
Leinamine ning surmajärgse hingede saatuse lahkamine mulle sobis. See teema oli küll väga ilusti ära räägitud. Nii võiks ehk mõnelegi leinajale sellest teosest kasu olla. Ilmselt annaks mõtteid sellest, kuidas peale kalli inimese surma oleks eluterve ja edasiviiv mõelda.
Raamatu kaanekujundus oli minu jaoks veider. Niisama riiulilt poleks see raamat kätte jäänud. Küsisin seda raamatukogust teadlikult, kuna teiste arvustused jäid silma. Alles kui lugemise väljakutse grupist teiste arvustusi üle lugesin märkasin, et kaanel on avatud raamatud. Seda siis arvutis kaanepildilt. Raamatut ennast vaadates peab pikalt pingutama, enne kui avatud raamatud silme ees selgeks saavad.
Nii et lugesin selle raamatu läbi, oli ilus lugemiskogemus, kuid mingeid erilisi tundeid sisse ei jätnud. Ei mingeid pisaraid, ega ka rõõmuhõiskeid. Kuidagi viimistletud naeratus lihtsalt viimase lehekülje pööramise auks.
***
Uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi" 1.osa varsti ilmumas! Ettetellimine käib SIIN!
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin
algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka
mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar