M. Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas" (august III)

174 lk

Mitch Albom´i raamat "Viis inimest, keda kohtad taevas" on mu raamaturiiulis seisnud juba päris kaua.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel on raamatu tutvuseks kirjutatud järgnevat:

"Mitch Albomi uus romaan „Viis inimest, keda kohtad taevas” kõneleb elust ja surmast. Kirjanik jutustab helge alatooniga loo siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta, nagu pealkirigi ütleb, viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta.

Iga inimene on elu jooksul kindlasti surmale mõelnud. Elu ei ole iseenesestmõistetav nähtus, nagu seda pole ka lähedased, tervis või kodu. Surm aga tundub loomuliku, kuigi valuliku paratamatusena kõige elava jaoks. Iseäranis tekitab see kurvastust ja küsimusi juhul, kui kaotame lähedase, keda armastasime ja kellest hoolisime. See raamat paneb mõtlema kõigi lähedaste hingede peale, kes siit maisest maailmast on lahkunud, ja annab mõtteainet, mis hakkab juhtuma edasi ... "

Mõned tsitaadid:

- "Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud. Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kelleski mööda."

- "Ja enne meid elanud inimesed mõjutavad meid ka. Me liigume iga päev kohtades, mida poleks olnud ilma nendeta, kes elasid enne meid. Meie töökohad, kus me veedame nii palju aega- usume sageli, et need said alguse meie tulekuga. See pole nii."

- " Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seestpoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi."

J. Gaarder "Apelsinitüdruk" (august II)

143 lk

"Apelsinitüdruk" oli jällegi üks teadlik valik raamatukogu riiulilt, kuna olen eelnevalt läbi lugenud Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus" ja "Sofie maailm".
"Apelsinitüdruk" on lugu sellest, kuidas varalahkunud isa kirjutab oma väikesele pojale kirja, mida poeg loeb 11 aastat hiljem ehk 15-aastaselt.
Üldiselt oleksin pakkunud, et see on Gaarderi kõige varasem teos. Minu jaoks olid tema teised kaks raamatut hulga filosoofilisemad (loomulikult ka kaks korda pikemad). Lugesin selle läbi tänase päeva jooksul ja mingeid väga erilisi mõtteid mõlkuma ei jäänud. Sellegi poolest pean Gaarderi "Apelsinitüdrukut" paremaks ja huvitavamaks raamatuks kui paljusid teisi, kuid tema enda raamatutega võrreldes ootasin midagi enamat... vähemalt minu jaoks.

- "Mitte keegi pole jätnud, nutt kurgus, hüvasti Eukleidese geomeetria või aatomite perioodilise süsteemiga. Keegi ei vala pisaraid, sest ta peab lahti ütlema internetiühendusest või korrutustabelist. Maailm on see, millega inimene hüvasti jätab, see on elu, muinasjutt. Inimene jätab hüvasti väikese hulga inimestega, keda ta tõesti armastab."

S. Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" (august I)

Paar päeva tagasi vaatasin üle vanaema raamatud, mis peale ta matuseid said meile tuua. Esimesena sai kätte võetud Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub". Tegemist on vanema naise päevikulaadse kirjaga oma tütretütrele.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et:

"Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua." Mõtlema pani see lugu küll, sest eks ole meie kõigi eludes asju, mis oleme teadmatult oma vanematelt või ümbrusest üle võtnud, kuigi see meid elu lõpuni ahistab. Kui sellistele asjadele ei mõtle ja neid ei teadvusta, siis pole ka võimalik muuta.

Mõned tsitaadid:
- "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme, vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad."
- "Aga selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaidki asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta."