K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz" ei olegi tegelikult romaan, vaid lihtsalt noortejutustus. Kuna mul oli plaanis tutvude noortekirjandusega, siis sai see sellegi poolest läbi loetud.

Selle jutukese puhul sain aru, et mõne loo lugemiseks saab olla liiga vana. Või noh- mulle meeldib küll lugeda noorte- ja lastejutte, Lindgrenit võin siiamaani muudkui uuesti lugeda ja ikka nautida. "Tüdruk nimega Maricruz" aga pole selline lugu, mis väljaspoole raamatu sihtgruppi jäävatele inimestele midagi erilist pakuks.

Mõnus kerge paaritunnine lugemine, kuid erilisi emotsioone ei tekita. Kogu raamat, kõik tegevused ja tegelased jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ning mitte millessegi polnud kirjanik tegelikult süvenenud.

A. Vallik "Kuidas elad, Ann?" (august II)

Aidi Valliku kodulehel on kirjutatud, et "Kuidas elad, Ann?" on autori esimene pikem proosatöö noortele. Raamat näitab kolme nädalat 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade ning tormiliste sündmuste keerises, kuhu on ta tõuganud hoolikalt varjatud ning mahasalatud perekonnaprobleemid.

Sellest raamatust on viimastel aastatel ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja juba ammu oli mõte seda lugeda. Võttis mitu aastat aega, kuni selleni jõudsin, kuid kahjuks pidin pettuma. Tegelikult ma ei teagi, mida ootasin, kuid tundus kuidagi väga üldine ja pinnapealne raamat. Kuna see teos on paljudes koolides (ma pole kindel, kas kõigis) ka kohustusliku kirjanduse hulgas, siis ootasin võib-olla rohkem süvenemist ja vähem lihtsalt pidutsemise, joomise jms kirjeldust. Kuid äkki annab see noortele rohkem kui mulle, kellest vanuse mõttes peaks selline eluetapp juba päris kaugel olema...

Võib-olla loen tulevikus ka selle raamatu järjed läbi, kuid 100% kindel selles pole. Hetkel võtan ette mõned järgmised eesti tänapäevased noortekirjanikud (kirjanikud, kes on vähemalt ühe teose kirjutanud :-P ) , sest sooviks saada laiemat pilti sellest, mida siis noortekirjanikud kirjutavad ja millisena tänapäevast noorteelu kirjeldavad.

L. Bagshawe "Ülalpeetav naine" (august I )

Ühel päeval P.-J. raamatukogus käies olin üliõnnelik, sest sain hunniku raamatuid, mida olen tükk aega planeerinud lugeda. Louise Bagshawe "Ülalpeetav naine" oli üks nende seast.

Kui ma olin tükk aega lugenud, tuli midagi tuttavat ette. Kuna Bagshawe "Karjääritüdrukud" mulle väga-väga meeldis, siis arvasin algul, et äkki kirjanik on ennast mõne teema puhul korranud ja seetõttu tulebki tuttav ette. Aga see hakkas korduma... ja lõpuks sain aru, et olen seda raamatut ka ikkagi lugenud. Kuigi ma ei mäletanud, et mis lõpuks sai, siis ikkagi kadus kuidagi raamatu võlu. Iseenesest on "Ülalpeetav naine" hoogne ja nooruslik, kuid varsti muutub väsitavaks pidev tähelepanu pööramine inimeste riietele ning seksuaalsetele tunnetele avaldumisele või mahasurumisele. Kuidagi natuke labaseks muutub. Kuid raamatu üldises mõttes lisabki see raamatule "kergust" juurde.

Sellegi poolest pole tegemist puhta naistekaga, vaid kindlasti on selles ka häid mõtted ja motivatsiooni, kuna näidatakse, et igasugustest rasketest olukordadest on võimalik välja tulla. Raamat "Karjääritüdrukud" meeldis mulle küll rohkem, kuna oli kuidagi värskem, kuid sellegi poolest julgen soovitada ka käesolevat raamatut.