2009, Petrone Print
Nirti on noor Eesti autor (sünd. 1988), kelle esikteos räägib koduvägivallast, lapsepõlvest alkohoolikust isa võimu all, lootusetusest, võimaluste otsimisest... Esimesed 100 lk lugesin ühes jutis läbi ja olin vaimustunud- lõpuks leidsin sellise teose, mis ei lase ennast käest panna. Tegevused toimuvad kõrvuti mitmes ajas, kuid vahetused olid selged.
Peale sajandat lehekülge aga... jäi seisma! Vahetuvaid ajastuid oli vähem (lapsepõlvest enam jutu polnud, enamasti vaheldus ülikooliiga nö tänapäevaga), hakkas segamini nimema, et millise ajastu peategelane üks või teine tegelane oli ja peategelase endagi olemuses eriti suurt arengut enam ei toimunud. Mõtlesin huviga, et veel on 150 lehekülge lugeda, mis küll selle aja jooksul veel juhtuda saab? Kahjuks väga ei juhtunudki.
Hämmastav on autori võime sõnadega mängida ning erinevaid teemasid laiendada. Kuigi lugu kui selline minu jaoks keskelt enam edasi ei läinud, siis sõnamängud ning autori kirjeldamisviis oli sellegi poolest haarav ja lugesin kiirelt lõpuni. Sellegi poolest oleks minu arvates teose terviklikkus võitnud, kui maht oleks väiksem olnud. Võlu oleks säilinud lõpuni.
Jäin mõtlema ka seda, et raamatukogust sain Nirti teose noortekate alt... aga ma väga ei kujuta ette, millises vanuses või kogemusega noortele seda soovitada?
Minul aga on hea meel, et sai see lõpuks läbi toetud (olen ju Nirti teosest varem palju kuulnud, kui "teistsugusest") ja kogemus oli tõesti uudne... kahju ainult, et venima jäi. Jään ootama tema uusi üllitisi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar