2013, kirjastus Tänapäev
Lugesin ja vaimustusin! Üle hulga aja teos, mis on midagi mu sees liigutanud, paika loksutanud...või hoopis liikuma lükanud.
Esmapilgul tundub üsna ebaloogiline ja hirmutav, et nii mahukas teos on noortekirjanduse all. Ja ega ma ei teagi, kuidas noored seda teost loeksid.
"Vaimude jaam" räägib eliitkoolis õppinud presidendi tütrest, kes algse plaani järgi läheb pooleks aastaks ühte maakooli. Seal sattub ta senisest väga erinevasse seltskonda ja hakkab asju teisiti nägema. See viib lõpuks koolisüsteemis pettumiseni ning ürituseni seda muuta. Nii algatab presidendi tütar mässu koolisüsteemi vastu.
Mind valdasid lugemisel tunded:
1) äratundmisrõõm- mina oleks võinud sellise teose kirjutada!
järgmiseks:
2)kadedus- MINA oleks võinud sellise teose kirjutada!
3)suur vaimustus- mul on hea meel, et selline teos on olemas, sest see sõnastas palju mu mõtteid, mida olen poolikult mõelnud, kuid pole suutnud siiani sõnadesse panna ehk siis arusaam, et praegu mina küll veel poleks suutnud sellit raamatut kirjutada ja mul on sellest palju õppida.
Usun, et eelmisel aastal poleks ma "Vaimude jaama" nii vaimustunult lugenud. Aga minu enda mõtted ja kahtlused paljudel teemaldel on aastatega üha kasvanud. Nelja lapse ja muude tegemiste kõrvalt pole ma aga suutnud mitmeid mõtteid lõpuni selgeks mõelda ja sõnastada. Nii ehmatasin lugedes pidevalt, et näe, täpselt see mõte, mida mina mõtlesin.. ja siis lugesin huviga, kuidas autor on teemaga edasi läinud.
"Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Viimased kuud (või pool aastat!) olen vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.
Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?
Minu viimaste aastate suureks probleemiks on olnud veel, et kuidas õpetada täiskasvanud inimestele vastutust, kui neile pole seda varem õpetatud? Kui neil pole olnud siiani vabadust vastutada? "Vaimude jaama" lugedes leidsin sel teemal endas rahu- mina ei saagi õpetada. Vabadust ja vastutust ei saa anda inimesele, kes seda ise ei võta.
Nii et minu kätte jõudis see raamat väga õigel ajal ja olin selleks vaimselt väga-väga valmis. See on üks teos, mida nüüd raamatupoodi otsima lähen, kuna teos on värvilisi kleepsupabereid täis, et olulisi kohti välja tuua.
MA olen hästi sobilik lugeja sellele teosele juba seetõttu, et gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga, kuid tegelikult oli mul viimasel aastal klassis teine koht põhjuseta puudumistes. Ja hindeid mulle niisama ei pandud, vaid tõesti, kõik olid välja teenitud. Lihtsalt ma tundsin, et ei taha teha mõttetuid asju...istuda seal lihtsalt seetõttu, et "kõik teevad ju nii". Samas ei saa nüüd, 15 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist öelda, et mu elujärg oleks kuidagi halvem eliitkoolide tuupijatest. Pigem olen iseendale ja Oma Tee tunnetamisele lähemal, kui paljud ületreenitud noored.
No ja nii ma mõtlengi (üle?) peaaegu iga päev, et kuidas oma lapsed süsteemis ja koduses põlvkondade viisi edasi antud kasvatussüsteemis ellu jätta, nii et neist saaks inimesed, kelleks nad siia ilma sündisid???
Mõtlemine jätkub, kuid "Vaimude jaam" oli mõnus peatushetk sel teel.
Mõned tsitaadid:
"Kooli kohta on kujunenud kolm uskumust- lapsed kuuluvad kooli, lapsed õpivad koolis, lapsi saab õpertada ainult koolis /---/. Tegelikult õpime me väljaspool kooli. Õpime rääkima, mõtlema, armastama, tundma, mängima, poliitikat tegema ja töötama ilma õpetaja vaehelesegamiseta." (lk 188)
"Ma pole täiesti reeglite vastu tegelt, aga reeglid ei tohiks olla nii olulised, et vabadus ära kaob! Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini!" (lk 194)
"/---/ edukuseks peetakse ainult seda, kui inimene ühiskonnaga ilusti kohaneb ja siis vana süsteemi tubliks säilitajaks hakkab. Kes midagi muuta tahab, tembeldatakse mässajaks ja praagitakse juba lapsena välja! (lk 256)
"Valikute tegemist tulebki õppida. Me kogeme koolis ainult kohustusi ja see viib vastutamatuseni. Noorte oskamatus valida on tagajärg." (lk 269)
"Kus on kontroll, sääl on ka vastupanu, kus on rõhumine, sääl tuleb lõpuks ka vastuhakk. Kuni riik kohtleb inimesi võimupositsioonilt ja karistab neid nagu paariaastaseid lapsi, ei kao kuritegevus iialgi./---/ Eks jälle sellepärast, et eeskuju õpetab kõige enam." (lk 288)
"Kui kedagi miski huvitab, õpib ta nagunii, huviga on võimalik õppida või millegiga tegelda 24/7. Andekad inimesed töötavad vabatahtlikult meeletult! Aga kui sunnitakse tegema midagi, mis huvi ei paku, muutub see loomulikult vastikuks." (lk 357)
"/---/ ühiskond peab kõigepealt oma deemonitest vabanema, et midagi sisulisemat muutuma hakkaks, aga seda ei juhtu, kui deemoneid põlvest põlve lastele edasi antakse." (lk 392)
"Oleksin tahtnud talle ütelda, et vajan teda, aga ta oleks vastanud, et ei vaja, sest saan kõigega ise hakkama. Muidugi sain! Miks inimesed alati arvavad, et asi on hakkama saamises? Oleksin lihtsalt olnud õnnelik, kui ta oleks mu kõrvale jäänud." (lk 464)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar