O. Ruitlane "Naine" (aprill)

Hmm... selline... äratav teos :) Minu esimene tutvumine Ruitlasega.

Üks nägemus „lollist maanaisest“ ja elu võimalikkusest Lollide Maainimeste alevis.

Mõned tsitaadid:
- „Veretööd Mehe ja Naise vahel ei tehtagi enamasti noa või kirvega. Inimest on palju lihtsam hukata teda endaga lämmatades. Tuleb lihtsalt juhmi järjepidevusega läbi lõigata niite, mis Inimest vee peal hoiavad... ja kõik... Luuletajat on lihtne tappa labidaga, niisama lihtne, nagu labidameest luulega.“ (lk 68)
- „Naine oli sügavalt usklik inimene. Kui enne jõule kirikus vaestele peredele abipakke jagati, oli ta alati kohal.“ (lk 73)

P. Coelho "Võitja on üksi" (märts)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siiani arvasin, et olen tingimusteta Coelho fänn. Olen lugenud päris mitut tema teost ning senise kogemuse järgi on need võrdselt tasemel olnud.
„Võitja on üksi“ oli minu jaoks aga pettumus. Ootasin midagi muud.
Ei saa väita, et autor teemat ei valdaks. Näha, et Cannes´i filmifestivalil ning „rikaste ja ilusate“ maailmas toimuvaga on ta kursis. Aga minu jaoks tegeleski autor enamuse teose vältel nende „telgitaguste“ avamisega. Iseenesest olid need kirjeldused ning erinevate inimeste mõtted huvitavad ning mõtlemapanevad. Minu jaoks on alati huvitav olnud see, kuidas tunnevad ennast „superklassi“ ja teised tähesäras keerlevad inimesed siis, kui kaamerad on kinni ning fotokad ära pandud. Selles mõttes oli see Coelho teos küll sisukas.
Minu jaoks oli seal aga liiga palju tegelasi, kes küll lõpuks said kokku, aga üldiselt enamik ajast ajasid lihtsalt segadusse.
Palju oli eraldiseisvaid huvitavaid mõttearendusi, kuid mõne aja pärast hakkasid ka need korduma ning järjekordne mõtisklus edu telgitagustes tundus juba punnitatud.
Kindlasti loen ka edaspidi Coelho raamatuid, kuid sellest teosest ma tõesti vaimustuses polnud. See ei tähenda, et teistele ei võiks meeldida.

Mõned tsitaadid:
- „Jumal lõi maailma kuue päevaga. Aga mis on maailm? See, mida mina või sina näeme. Iga inimese surmaga hävib üks osa maailmast. Kõik, mida inimolend tundis, koges, vaatles, kaob koos temaga, samamoodi nagu pisarad, mis vihma käes kaovad.“ (lk 30)
- „Vähesed otsustavad kätte maksta, püüdes olla parim selles, milles teised teda võimetuks peavad. „Ükskord te veel kadestate mind,“ mõtlevad nad.“ (lk 47)
- „See on igal pool ühesugune. Hiiglaslikud popkontserdid sarnanevad suurte religioossete kogunemistega. Rahvas, kes jälgib väljamüüdud teatrisaali ukse taga Superklassi sisenemist ja väljumist.“ (lk 124)
- „Kui inimesed usuksid rohkem muinasjuttudesse ega kuulaks ainult abikaasasid ja vanemaid- kelle arvates on kõik võimatu- , siis kogeksid nad sama, mida tema praegu, istudes ühes loendamtatutest limusiinidest, mis aeglaselt, kuid kindlalt suunduvad trepiastmete, punase vaiba, planeedi suurima moelava poole.“ (lk 277)
- „Talent? Jah, ta tahaks uskuda, et ka talent loeb, ehkki teab, et see on jumalate täringumängu tulemus- need valivad teatud inimesed välja ja lükkavad ülejäänud teisele poole ületamatut kuristikku, ainsaks ülesandeks plaksutada, jumaldada ja hukka mõista, kui voolu suund peaks muutuma.“ (lk 278)
- „Superklass on oma edust sama sõltuv kui narkomaan uimastist ja palju õnnetum kui see, kes igatseb endale vaid maja, aeda, last sinna mängima, toidupala lauale ja küdevat kollet talveõhtuks.“ (lk 286)
- „Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.“ (lk 311)

Minu Lõpupidu müügiedetabelis

Ma avastasin, et mu Lõpupidu jõudis 6.nädalal isegi Apollo ilukirjanduse müügiedetabeli 9.kohale.

Arusaadavalt olen jätkuvalt poolpaanikas, kuna väga palju tagasisidet veel pole. Hetkel on sõpradest-tuttavatest lugejad positiivselt kommenteerinud. Juurde on käinud lause, et "ma ei ütle seda ainult sellepärast, et ma sind tunnen..." - aga ikkagi...

Siia hakan koguma linke kohtadest, kus veel minu raamatust kirjutatakse:
- Raamatumaailm
- Blogistaja
- Lastekas
- Arvustused
- Kuristikulill.blogspot.com

K.Murutar "Viimnekuu" (veebruar I)

Kuna viimasel ajal sai rasedusega "vähe" kokku puututud, siis hakkasin enne Joosepi sündi Murutari "Viimnekuu" lugema. Enamus sellest sai siiski loetud juba haiglas, kui endal pisipoja oli sündinud.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et see raamat/päevik oli kirjutatud enamuses Kati abikaasale. Mul oli küll pidevalt tunne, et olen ninapidi nende isiklikus elus... aga no seda ju päevik tähendabki :) Seega teistpidi oli tõesti huvitav reaalselt näha teise inimese ellu- ja nagu Murutar isegi kirjutas- siinkohal pole midagi analüüsida, ega kritiseerida, sest see on kellegi elu, mitte väljamõeldis.

Mind häiris see, et kogu selle suhtumise ja kõige toimunud juures ei saanud ma aru, miks see paar ikka veel koos elab. Nüüdseks on muidugi teada, et ära see liit ka lõppes... aga kõik see kirjeldatu tundus kohati väga masohhistlik. Kusagil lõpupoole tuli välja lause, milles nägin enda jaoks põhjendust mehe suhtumise talumiseks: arvamus, et naise kõik lapsed võiksid olla ühe mehega.

Mõned tsitaadid:- "Paljud neuroosid ja katkenud närvid on tingitud illusioonist, et kogu maailm jälgib just konkreetselt mind. Kõik näevad ja epavad meeles, mida mina teen. Tühjagi! Kogu maailm on täis samasuguseid maailmanabasid. Ja ülemääraselt suurt tähelepanu eeldatakse sellepärast, et meie peredes on ebanormaalselt vähe lapsi. /---/ Alates kolmelapselisest perest ei hakka noored inimesed end enam arvama ületähtsustatud miraakliks- lasterikkus kingib lapsele lisaks arvukale omade jõugule ka adekvaatse minapildi. Jätab psühhiaatrid ilma lisatööst ja keemiavabrikud antidepressantide kohutava ja kasumliku kuhja tootmise põhjustest."

- "Arutasime Anuga, kuidas riik ja mehed harjuvad, et naised suudavad kõike, ning hakkavad eeldama, et nii peabki olema. ja kui naine väsib, nõuab tuge ja osadust, tänu ja tunnustust ja teab, mis luksusi veel, on nii riik kui mehed üllatunud- sa saad ju ise ja kõigega toime, mis sa nüüd pipardad ja tujutsed, rikki läksid või? Ise oleme selle jama endale selga kasvatanud. Aga enese ülekoormamise süüd tunnistada o nraskem ku iseda koormat üleinimlikult suutlikuna üha edasi kangutada."

H. Künnapas "Lõpupidu"

Jah, seda raamatut ei ole ma küll ise lugejana lugenud... küll aga kirjutanud ja seetõttu autorina korduvalt üle lugenud. Seega usun, et võin selle siia üles panna küll.
Täna sain kätte ka autori eksemplarid oma raamatust, seega olen seda nüüd ka käes hoidnud :)
Raamatu sisu tutvusts tagakaanel siis selline:

Kui Raili oma viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril haigutamiseni tuttaval Oodvere tänaval kooli poole sammub, ei oska ta aimatagi, kui huvitavaks tema elu peagi muutub. Kolkakooli on siginenud kaks uut abiturienti – tõmmu seltskondlik Marcus ja heledapäine veidi eraklik Roomet. Värske veri tuttavate poiste seas tekitab kohalike piigade hulgas üksjagu piidlevaid pilke ja konkurentsi, Marcusel aga on selge huvi just Raili vastu. Ja äkki muutuvad Raili elus kooli ja korvpallitrenni asemel tähtsaks hoopis teised asjad. Ta on armunud ja õnnelikum kui eales varem. Kuid peagi näitab end medali teine, märksa tumedam pool. Selgub, et Marcust ja Roometit seob minevik, mille nad tahaksid meelsamini olematuks teha ...
Railil tuleb selle kooliaasta jooksul selgusele jõuda väga tähtsates küsimustes. Mille põhjal otsustada, keda võib usaldada? Kas armastus on miski, mis jalust niidab, või kasvab see vähehaaval? Kui kaua läheb aega, enne kui inimest tõeliselt tundma õpid? Mille jaoks õigupoolest on enda kõrvale vaja teisi inimesi? Kas meil üldse on olemas kedagi peale iseenese?

J. Juul "Sinu tark laps" (jaanuar II)

224 lk
Nüüd, kui Mathias on üle 2-aastane ja teine sündimas, jõudsin oma lugemistega lõpuks lastekasvatuse teemani. Pereklubist leitud soovituse järgi sai mu valikuks Jesper Juuli "Sinu tark laps. Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21.sajandil".

Täiesti julgelt võin seda kõigile lastevanematele soovitada! Ja vanavanematele ka!

Iseenesest on tegemist ülevaatliku raamatuga, kus räägitakse kõigist vanusegruppidest ja samas mitte ühestki väga põhjalikult. See aga ei häiri, sest põhiline, mida öelda tahetakse ongi lastekasvatuses üldine.

Väga hirmutavaid leide oli, mida saime kohe aru, et teeme oma lapsega valesti. Muutsime oma käitumist ja kohe muutus ka lapse oma! Selles mõttes oleme selles raamatus leitud oma kodus kohe praktiseerinud!!!

Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!

Enamus meist on kogenud kasvatust, kus vanemad ütlevad, mis on lastele hea. mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem püütakse kasvatada. Mina sain sellest raamatust õigustust oma arusaamisele, et lapsi saame kasvatada põhiliselt enne kooliiga (või isegi 3-4 esimest eluaastat). Seejärel hakkavad neid mõjutama sõbrad, ühiskond jms. Seega kui lapsepõlves on töö tegemata, siis teismeliseeas on natuke hilja suure kasvatustööga alustada!!!

Samuti räägitakse vanast tõest, et me kipume lapsi kasvatama nii, nagu meid kasvatati. Ehk et me ei pruugi rahul olla sellega, kuidas meie vanemad meiega käitusid, aga me anname selle oma lastele ikkagi edasi! Seega sellest ringist väljumiseks tuleb teadlikult oma tegevust jälgida ja püüda aru saada, milline lapsepõlve sündmus su enda käitumises sellised tagajärjed on tekitanud.

Ma mõtlesin hunniku tsitaate ka siia kirjutada, aga nüüd arvan, et see raamat toimib ühe tervikuna ja kõigil, kellel on laste või lastelastega tegemist, tasub seda lugeda.

S. Meyer "Päikesevarjutus" (jaanuar)

584 lk
Nii- Videviku saaga kolmas raamat loetud. Film oli enne vaadatud.
Ikka otsin seda "midagi", mille pärast see nii populaarne on. No aga aru-mai-mõista, et miks tahavad noored tüdrukud ennast samastada peategelasega, kelle kohta kogu aeg kuulutatakse, et ta on nii nõrk, ei saa ise enda kaitsmisega hakkama ja teised satuvad ohtu seetõttu, et püüavad tema elu kaitsta???
Eelmistes raamatutes oli minu arust seda allumist ja nõrkust vähem, aga no "Päikesevarjutus" oli üks pidev halamine nõrkuse üle.
Bella ja Edwardi suhe ning nende dialoogid panid ka seekordses raamatus pidevalt kulmu kergitama, et no "kaua võib?". Ja siis see armastuse teema Jacobiga... oeh...

Väga lömastatud tunne oli, kui seekordne osa läbi sai. Film oli kuidagi asjalikum... vähemalt kõik need halamised olid filmist puudu. Aga "Päikesevarjutuse" (nagu vist iga filmi puhul) oli küll nii, et filmis sain osadest asjadest teisiti aru. Nüüd raamatut lugenult on teine pilt.

Kuna ma ei viitsi neid raamatuid inglise keeles lugema hakata, siis ei saa ma kunagi teada, et kui palju on mu rahulolematus seotud tõlkimisega. Netist nimelt fännide kommentaaridest lugesin, et mitmed pole eriti just "Päikesevarjutuse" tõlkeda sugugi rahul.

Aga ma loen neljanda osa ka läbi ja tahan teada, et - miks, miks, miks kõik seda loevad???

Heli lugemisaasta 2010

Jällegi üks aasta möödas ja üks lugemisaasta ka. Eelmise aasta pärandina jäi minu lauale pooleli Meyeri "Päikesevarjutus", mida praegu veel loen, kuigi lootsin, et see jääb samuti eelmisesse aastasse.

2010.a läbiloetud raamatud olid aga sellised:
1. J.Cooper "Ratsanikud"
2. E.Dodds "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul"
3. M. de Unamuno "Abel Sanchesz"
4. V. Woolf "Tuletorni juurde"
5. J. Kaus "Hetk"
6. B.D. McLaren "Uutmoodi kristlane"
7. J. Cooper "Rivaalid"
8. K. Kriisa "Neetud"
9. S. Meyer "Videvik"
10. S. Meyer "Noorkuu"
11. J. Austen "Mõistus ja tunded"
12. B. Tracy "Omal jõul miljonäriks"
13. R. Templar "Elu mängureeglid"
14. R. Reinaus "Must vares"
15. A. Hofberg "Ikkagi"

Seega kokkuvõtlikult umbes 1 raamat kuus. Natuke rohkem. Ülekaalus noorsoo- ja ajaviiteromaanid (7 raamatut), mida sai loetud selleks, et ennast kursis hoida nende valdkondadega, kus ise kirjutada kavatsen. 3 raamatut loetud koolitööde jaoks.

Nii väikese loetud raamatute hulga vabanduseks see, et eks enamus kevadest kulus magistriõpingute lõpetamisele- eksamitele ja magistritööle. Suvest kuni detsembrikuuni kirjutasin oma esimest täiskasvanute romaani, mis on praegu ülelugemisele saadetud :-) Seega pole vist väga hullu, et ise üle ühe raamatu kuus lugeda ei jõudnud.

Iseenesest loomulikult tahaks rohkem jõuda... aga ka praegu on igasuguseid muid projekte nii palju ees... ja kuu aja pärast ehk peale pisipoja sündi ma mõni aeg üldse ei unistagi lugemisest.

A. Hofberg "Ikkagi" (detsember II)

Jätkuvalt tutvun kirjastuse Tänapäev erinevate võistluste teostega. Seekord siis pseudonüümi Angela Hofberg taha peituva isiku romaan "Ikkagi".
Loomulikult soosis selle raamatu kättevõtmist info, et see on eesti kirjanduses eriline, kuna käsitleb religioosseid teemasid, nö religioosne kireromaan.
Algusest saadik jäi silma autori sõnakasutus- arusaadavalt teab ta rohkem eestikeelseid sõnu, kui keskmine eestlane ning pole kahelnud neid kasutada. Mõnikord tundus mulle isegi, et mu eestikeele-alased teadmised on nõrgad, sest päris mitu oli sõnu, mida olen küll kuulnud, aga tegelikult ei tea.

Millegipärast eeldasin ka, et tegevus toimub tänapäeval. Tegelikult aga ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis alles punalipp. Aga see pole romaanis oluline teema.

Religioosne kireromaan... Suhte üheks pooleks on küll kirikuõpetaja, kuid juba algusest saadik ei jäta ta ise väga religioosse inimese muljet (või siis on esitatud info selle "mõõtmiseks" ebapiisav). Lõpuni välja jäävad minu jaoks mehe motiivid ja tegelik tegevus segaseks. Lõpuni lugemise üheks põhjuseks oligi, et oleks ikka tahtnud teada, mis siis TEGELIKULT mehe elus kogu see aeg toimus.

Kusagil keskel (või enne seda) hakkas minu arvates kõik korduma. Lihtsalt naine sai vanemaks... ja laps ka... aga elu möödus ikka ühemoodi. Ma usun, et oleks võinud kiiremini hakkama saada.

Seega peale selle romaani lõpetamist jäid väga segased tunded... ei oskagi nagu midagi arvata. Ei kahetse, et lugesin, sest keelekasutus oli kindlasti rikastav ja mõneti uudne (või pigem vanamoeline?)... kuid praegu küll ei kiirusta sama autori uusi teoseid avastama. Kui aega kunagi üle jääb, siis võib küll! :)

R. Reinaus "Must vares" (detsember I)

Reeli Reinausi "Must vares" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009.a noorsooromaanivõistlusel I koha.

"Must vares" räägib sellest, kuidas kena ja viisakas Liis kolib koos perega linna nig peab seetõttu gümnaasiumi viimases klassis kooli vahetama. Ta satub ootamatult koolikuisamise ja rivaalitsemise maailma, mis talle siiani võõras oli. Temal endal probleeme ei ole, kuid teravalt on tõstatatud rassismi küsimus. Ehk et klassis käib mulatist lastekodu kasvandik, keda kõik näiliselt vihkavad. Väga palju on raamatus ka narkootikumide teemat.

Ma mõtlesin, et loen kõik selle konkursi raamatud läbi. Kui ma nüüd võrdlen Kriisa "Neetud", Reinausi "Musta varest" ja enda (samas sarjas veel ilmumata) "Lõpupidu", siis tunduvad kõik kuidagi sarnased. Jah, loomulikult täiesti erinevad, aga kuidagi... väga sarnase eluhoiaku ja väärtushinnangutega. Seega nüüd otsustasin, et rohkem selle sarja raamatuid ei loe :-)

Reinausi raamat on ladusalt kirjutatud ning huvitav. Kiiresti saab läbi ja igavaid kohti ei olnud. Keeleliselt oleks mõnes kohas sõnakorduste üle norinud, aga see peaks vist pigem toimetaja teema olema.

Igatahes noortele julgen soovitada küll!