O. Wilde "Õnnelik prints" (märts II)

144 lk
Europeia, 1992a

Oma meeldivaks üllatuseks leidsin haigla sööginurgast ka raamaturiiuli. Kuna ma ei teadnud, kauaks pean sinna jääma, siis otsisin ühe õhema raamatu. Nii sattus mu kätte Oscar Wilde kunstmuinasjuttude kogumik "Õnnelik prints. Granaatõuntest maja.".

Esimesed muinasjutud "Õnnelik prints" ja "Ööbik ja Roos" on enamusele vist tuttavad kooliajast. Järgnevad aga on kirjutatud samas vaimus. Kuigi kirjutatud üle saja aasta tagasi, on need vägagi aktuaalsed tänapäeval. Mitmetes tema muinasjuttudes on näidatud, kuidas enda ja teiste õnnelikuks tegemiseks piisab vaid arusaamisest, et mõne kinnisidee või väärtuse tagaajamisest lahtilastes võime avastada hulga mitmekülgsema maailma enda ümber.

Eriti rohkelt on käsitletud vaeste ja rikaste vahelise olukorra ebaõiglust. Samas enamus tema muinasjuttudest lõppevad hästi... kuid minu arusaama järgi vaid juhul, kui uskuda kristlikke õpetusi. Ehk et mitme lõpus viidatakse otseselt kristlikele õpetustele, mis annavad lootuse ka sellises olukorras, mis näiliselt ehk hetkel polnudki nii õnnelik.

N. D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga" (märts I)

308 lk
2004, Pegasus

Walschi "Jutuajamised Jumalaga" seisavad mu raamaturiiulis juba u 2006.aastast alates. Nüüd lõpuks jõudsin lugemiseni. Ega mul vist varem poleks ka mõtet olnud, sest isegi nüüd, olles läbinud kristliku kultuuriloo magistriõppe, oli see raamat minu jaoks segadusseajav.

Walsch kirjutab, sellest, kuidas meie praegused ellusuhtumised ja uskumused ning organiseeritud religioonid ei saa hakkama meie endi ja meid ümbritseva ellujäämisega. Vastupidi- senised uskumused on kaasa toonud vaid sõdasid, tagakiusamist jms, mis ei näigi lõppevat.

Osaliselt andis tunda, et tegemist on sellise ameerikaliku raamatuga, kus kõik pannakse ühte patta, et sealt kokkuvõttes endale parim välja valida. Samas olen paljuga Walschi jutust nõus, sest olles viimased aastad aktiivsemalt Eesti luterliku kirikuga seotud (nii kirikutöös, niisama kirikus käes või ka magistriõpingute raames), siis... on tekkinud teatud... seletamatud tunded... kahtlused... kahtlemised teiste kahtlemistes... aga sellest kõigest oleks veidi ennatlik vist rääkida. Igatahes olen nende aastate jooksul aru saanud, et on palju asju, millest kellegil pole ülevaadet ega arusaama ning targimad on need, kes seda ka tunnistada julgevad!

Mõned tsitaadid:
- "Te võite neid kutsuda kahe erineva nimega, aga nad on üks ja sama. Jumal on see, mis on Elu, ja Elu on see, mis on Jumal."
- "Ärge kuulake ühtki inimest, kes kuulutab enda erilisemaks kui teised."
- "Tõeline meister ei ole see, kellel on kõige rohkem õpilasi, vaid see, kes loob kõige rohkem meistreid."
- "Inimene ei pea uskuma Jumalasse, et teda mõjutaksid ühiskondlikud tavad, mille on loonud need inimesed, kes usuvad."
- "Abiks on arusaamine, et kui keegi võitleb sinuga, siis võitleb ta tavaliselt sinu tähelepanu saavutamiseks."

- "Teie kõik olete pelgalt hooldajad, kes püüavad hästi hoolitseda selle eest, mis on teie kätte usaldatud- kaasa arvatud teie kehad, teie kaaslaste ja teie laste kehad, maa, millel te elate ja kõik muu, mis teie hooleks on."

H.-I.Michelson "Lehitsetud leheküljed" (veebruar)

Tänapäev, 2008
285lk

Helle-Iris Michelson on töötanud pikka aega toimetajana Eesti Raamatu kirjastuses ning tõlkijana. "Lehitsetud leheküljed" räägib tööst neil aastatel ning erinevates kirjanikest ja muudest inimestest, kellega ta on kokku puutunud.

Minu jaoks oli huvitav lugeda erinevatest eesti lastekirjanikest. Eriti kuna raamatus oli toodud autori isiklik suhe nendega, seega ei olnud tegemist väga ametliku tekstiga, mida võiks näiteks erinevatest teadmeteostest leida.

Raamatu ühtsust aga lõhkusid minu jaoks lood erinevatest raamatutest, mis olid vastavate autorite peatüki juurde paigutatud. Mõneti oli huvitav, et samas raamatus oli kohe võimalik tutvuda ka kõneall oleva lastekirjaniku loominguga, kuid sellegi poolest polnud see minu arust päris õige koht ja tükeldas raamatu ära.

Lõppkokkuvõttes on mul väga hea meel, et seda raamatut lugema sattusin. Helle-Iris M. töötas aastaid nö suletud Eestis. Praeguse aja inimestele (minusugustele) on see aeg teada vaid raamatutest ja filmidest. Reaalselt sellist elu ette enam ei kujutaks. Ja kui tuleb tahtmine viriseda, kuidas meil on asjad pahasti jne, siis tasub ikka lugeda mõnda raamatut ajast, kui meie vanemad elasid. Loomingulise inimesena oli siis ikka arvatavasti väga keeruline hakkama saada, sest selliseid reegleid ja kammitsetust ei kannataks tänased kirjanikud küll enam välja (vähemalt minu arvates!). Igatahes on lugemise järel hea meel, et ma olen ikka enda jaoks õigel ajal sündinud :)

D. Nicholls "Üks päev" (jaanuar)

"Üks päev" räägib u kahekümnest aastast kahe noore elus. Nende eluteedest, kus teed mõnikord ristuvad ja mõnikord kaugenevad ja mis sellest kõigest välja tuleb.

Hakkab pihta, aga vabandage väga- ma sain aru, et see on järjekordne raamat, mida "kõik loevad ja kõigile meeldib"... aga no... mina ei saanud aru, et mida ma sealt leidma pidin täpselt.
Jah, üldiselt oli päris loetavalt ja tempokalt kirjutatud. Aga mulle ei meeldi, kui raamatus on nii palju auke, millest ma aru ei saa. Kui see on autori teos, siis ma ei taha ise nii palju asju juurde mõelda. Eriti lõppu.
Olles ise paar teost kirjutanud, saan aru, et autori nägemus ei pruugi tihti lugeja ootustega kokku minna (ja ei peagi!), aga no... mina ei saanud aru. Vastik segane tunne jäi sisse- ei kurb, ega rõõmus... lihtsalt segane.

Ma vist peaks hoopis seda filmi vaatama. Filmi puhul on ju ok, kui asjad jäävad lahtiseks... seal on lihtsam "ridade vahelt" lugeda. Minu jaoks vähemalt küll.

Kindlasti takistab raamatu nautimist ka see, et "Üks päev" käsitleb mehe ja naise vahelise sõpruse võimalikkust (või võimatust!). Ühes raamatuarvustuses oli kirjas, et see raamat on käitumisõpik neile, kes ise on sarnases olukorras olnud. Mina olen! Mitu korda! Ja seetõttu just lootsingi sellest raamatust rohkem tundeid ja sügavust... aga see on minu isiklik probleem! ;) Raamatut soovitan lugeda ikka!

Heli K lugemisaasta 2011

1. S. Meyer "Päikesevarjutus"
2. J. Juul "Sinu tark laps"
3. K. Murutar "Viimnekuu"
4. P. Coelho "Võitja on üksi"
5. O. Ruitlane "Naine"
6. S. Montefiore "Prantsuse aednik"
7. K. Priilinn "Liblikasonaat"
8. T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada"
9. K. Rakke "Seitse aastat seebiselt"
10. J. Asher "Kolmteist põhjust"
11. S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last."
12. K. Saar "Martin Greeni juhtum"
13. S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka"

No sel aastal pole eriti põhjust oma lugemistulemuste üle õnnelik olla. Oleks tahtnud rohkem ja rohkem lugeda. Raamatukogus alles ükspäev küsiti, et kas see raamat, mida mul on 40 korda pikendatud, on ikka veel olemas. On küll, vastasin. See raamat seisab riiulis ja ootab päevi, kui tunnen ennast piisavalt pädevana, et seda lugema hakata ja kui leian aega, et sellele keskenduda. Nagu arvata võib, siis mingit järjekorda sellisele raamatule kogus ei ole :) Seega seisab edasi.

Sellegi poolest sai täidetud lugemisblogi avamisel antud lubadus- lugeda 1 raamat kuus. Isegi 1 raamat sai rohkem loetud. Kui mõelda, et selle aasta sisse jäi veel 2.lapse sünnitamine, minu esimese noorsooromaanid "Lõpupidu" avaldamine, mu romaani "Homme on ka päev" kirjutamine, maale kolimine, maja ehitamine ja igasugune põllumajandus... siis vist kõige hullem aasta siiski polnudki.

2012a on jällegi plaanis nii lugeda kui kirjutada! Hetkel mõlemad võrdselt prioriteedid ka :)

H. Künnapas "Lõpupidu"
H. Künnapas "Homme on ka päev"

S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka" (detsember)

Varsti tuleb tekst ka! :)

K. Saar "Martin Greeni juhtum" (november)

Taaskord siis Tänapäeva noortekad käsil. Kiiri Saare "Martin Greeni juhtum" on 2011a konkursi III koha omanik.
Raamatut lugema hakates ei teadnud ma, "millesse ennast seganud olen"- võõrad olid nii autor kui ka raamat ehk et polnud mingit eelteadmist kummastki. Lugeda oli mõnus- tekst sorav ja sõnavara mitmekesine.
Mingil hetkel aga... sain aru, et tegu on ulmekaga. No ja see oli minu jaoks pettumus. Asi polnudki ju autoris ja tema töös, vaid selles, et mulle ulmekad ei istu lihtsalt... või vähemalt ma peaks enne teadma, et hakkan ulmekat lugema.
Aga kirjutamise mõttes ei ole nagu miskit ette heita.

S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last." (oktoober)

Elu kolmeaastasega ei ole jah enam sama, mis kaheaastasega. Seega järjekordselt tundsin vajadust ennast veidi harida.
Raamatu pealkiri oli paljutõotav. Algus ka. Edasi aga tulid sellised üldised teemad, mida iga vähegi asjast huvituv lapsevanem juba niigi teab. Ma ootasin väga kolmeaastaste laste põhist infot, kuid enamus raamatust oli suhteliselt üldine. Seega tuleb ikka mõni järgmine kasvatusalane teos kohe kätte võtta.

Mõned tsitaadid:
- "Enamik kolmeaastasi mudilasi jumaldab rääkimist. /---/ Lapsega suhtlemine tähendab eelkõige mõttevahetust, mitte lihtsalt käskude jagamist."
- "Kolmeaastane laps arvab, et just tema on universumi keskpunkt. /---/LApse egotsentrismi ei tasu segi ajada täiskasvanu egoismiga. Kolmeaastased lapsed ei ignoreeri tegelikult teiste inimeste huve. Neil ei ole lihtsalt mõtlemine veel nii kaugele arenenud, et seda üldse teha."
- "Lapse hirmudesse tuleb suhtuda tõsiselt."
- "Mõnikord kujutab lapse käitumine ühte moodust, kuidas pöörata endale tähelepanu. Lapsed taipavad kiiresti, et kui nad peavad end vaikselt ülal, ei pööra keegi neile tähelepanu, tasub neil teha aga midagi lubamatut, kui vanemad tormavad kohe kohale."
- "Kolmeaastased lapsed otse janunevad tähelepanu järele ning püüavad seda iga hinna eest hankida. Seepärast peavad lapsevanemad pöörama lapsele võimalikult palju tähelepanu ka siis, kui ta end hästi üleval peab."
- "Kolmeaastane laps vajab 11-12 tundi und ööpäevas."
- "Rahulikule ja meeldivale unele üleminekule tuleb eraldada umbes 20-30 minutit."

J. Asher "Kolmteist põhjust" (september)

"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Minu arvustus Õpetajate Lehes

K, Rakke "Seitse aastat seebiselt" (august)

Eelmisel nädalal käisid Pärnu-Jaagupi raamatukogus noored kirjanikud. Käisin ka neid kuulamas. Koos JOosepiga saali ukse taga jalutades jäi raamaturiiulil silma Kerttu Rakke raamat. Ma ei tea, miks ma selle sealt kaasa haarasin. Aga hea oli, et nii tegin! :)

PÕhimõtteliselt on juttu seitsmest aastast, mil Kerttu Rakke oli seotud seriaaliga "Kodu keset linna". Ma olen seda sarja aegajalt näinud, seega sisututvustused olid kohati tuttavad... või noh vähemalt mõned tegelaste nimed.

Minu jaoks oli aga põnevam kogu see jutt kirjutamisest, tööstiilist ja tempost jne. Kui arvestada, et ma ise viimasel ajal suudan 4 lk teksti õhtu jooksul kirjutada ja siis on kõik, siis see 20 ja rohkem lehekülge päevas kõlab ikka jubedalt (ok, stsenaarium vist veidi lihtsam kui raamat...aga ikkagi). Seega väga meeldiv võimalus teistsuguse kirjutamise telgitagustessse piiluda. Ma ei tea, mis ma raamatust arvaks, kui ma ise kirjutamise- wannabe ei oleks :)