R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad" (juuli)

2012, Tänapäev
159 lk

"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti LAstekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha.

Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast.

Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis.

Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.

E. Hiiemäe, K. Kivisaar "Mõista ja toeta oma last" (juuni)

284 lk 2011, Agitaator

Üle hulga aja jälle üks normaalne lastekasvatuse raamat läbi loetud. Selline, millele kogunes ikka olulisi kohti märkivaid kollaseid sildikesi ka :) Tegelikult on tegemist suht üldise ja kõigile mõeldud raamatuga. Ehk et ühegi teemaga pole väga süviti mindud, kuid samas kõik olulised teemad on läbi käidud. Vajadusel saab ju iga konkreetse asja kohta mujalt juurde uurida. Igatahes suht värskendav lugemine ja jõukohane kõigile ehk et ei pea olema eelnevalt tõsiselt lapse käitumist jms uurinud, et sellest raamatust aru saada. Annab lihtsaid vastuseid ja juhiseid! Meie peres hetkel loomulikult täies ulatuses kohustuslikud peatükid on JONN ja TITA MAJJA! :) Mõned tsitaadid: -

"Pöörake tähelepanu sellele, mida teie laps teeb ja ütleb. Te ei pea sellega nõustuma, kuid te peate ta ära kuulama."

-

"Iga laps on olemuslikult hea, lugupidamist ja vanemate usaldust vääriv isiksus kõigega, mis temas leidub. Laps ei taha kellelegi halba."

-

"Väike arenev isiksus ei oska oma tundeid ohjata ja teistele mõistetavalt väljendada ning seepärast käitub ta viisil, mida rahvasuus nimetatakse jonniks. Tegemist on lapse normaalse käitumisega, kuid pahatihti on see vanemate jaoks hirmutav ning häiriv./---/ Tegelikkuses on jonnimine lapsele eluliselt vajalik. Läbi jonnimise õpib ta toime tulema erinevate emotsioonidega, ta õpib ennast kehtestama"

-

"Ükski vägivalla viis, ei karjumine, sakutamine, raputamine, löömine pole õigustatud, käitugu laps kuidas tahes. LApsevanem ise on loonud keskkonna, kus ta ei suuda tekkinud olukorda kontrollida."

M. Lender "Eleanor" (mai)

232 lk 2011a,
Tammerraamat

Raamatu tagakaanel on järgmine tutvustus: "Mida aasta edasi, seda vähem Eleanor mõistis, miks inimesed üldse abielluvad. Öeldakse, et naine ja mees moodustavad terviku, kuid tema arvates oli just vastupidi – abielu lõhkus terviku. Enne abielu oli tervik, aga pärast lõhuti see ilus ja täiuslik komplekt. Midagi võeti ära, midagi pandi juurde, midagi sobitati kokku hoopis sobimatute tükkidega. Ikka ja jälle juhtus, et tuli loobuda millestki endale nii olulisest, kuidas sai seda siis nimetada terviku moodustamiseks?"

Minu arust ei läinud see päris huvitav sisu kirjeldus raamatu tegeliku sisuga kokku ja kirjelduses käsitletust oli väga vähe juttu. Tegelikult ei suutnud ma üldse pärast meenutada, ega aru saada, mis ma sellest raamatust sain.... Sellegi poolest oli suht liikuvalt kirjutatud tekst, et lugemine läks kergelt.

E. Hemingway "Ja päike tõuseb" (aprill)

Ma mäletan keskkooli ajast, et Hemingway meeldis mulle tohutult.
Peale selle raamatu lugemist ma selles enam nii kindel ei olnud. Jah, ma lugesin erinevaid arvustusi ja analüüse selle teose kohta ja saan teoreetiliselt aru, millest jutt käib.
Romaani käigus läheb üksteisega erineval moel seotud noorte kamp Hispaaniasse pidustustele. Ja sellest kogu teos ongi. Et nad lähevad ja mida teevad- ärkavad hommikul, lähevad sööma, kindlasti joovad, jäävad purju, lähevad magama, ärkavad, lähevad sööma, seejärel kindlasti jooma... jne.
Ja sellest raamat koosnebki!

Jah, ma saan aru, et selle romaaniga näitab ta, et enamus tegelasi on sõjast räsitud ja ei suuda luua püsivaid suhteid, ega isegi omavahel midagi asjalikku rääkida. Vestlused on pingutatud ja tühised. Samas on üks tegelastest selline, kes on sõjast kõrvale jäänud, sellest masendavast kogemusest puutumata ning suudab tõeliselt armastada. Teiste poolt toob see kaasa aga pilkamise ja mittemõistmise.

Ja no kõige seda arvesse võttes oli see raamat minu jaoks igav. Kindlasti loen millalgi Hemingway´d veel, aga ju see teos, oma lihtsakoelise tegevusega, oli minu jaoks liiga kõrgelennuline. Ei suutnud seda nautida.

O. Wilde "Õnnelik prints" (märts II)

144 lk
Europeia, 1992a

Oma meeldivaks üllatuseks leidsin haigla sööginurgast ka raamaturiiuli. Kuna ma ei teadnud, kauaks pean sinna jääma, siis otsisin ühe õhema raamatu. Nii sattus mu kätte Oscar Wilde kunstmuinasjuttude kogumik "Õnnelik prints. Granaatõuntest maja.".

Esimesed muinasjutud "Õnnelik prints" ja "Ööbik ja Roos" on enamusele vist tuttavad kooliajast. Järgnevad aga on kirjutatud samas vaimus. Kuigi kirjutatud üle saja aasta tagasi, on need vägagi aktuaalsed tänapäeval. Mitmetes tema muinasjuttudes on näidatud, kuidas enda ja teiste õnnelikuks tegemiseks piisab vaid arusaamisest, et mõne kinnisidee või väärtuse tagaajamisest lahtilastes võime avastada hulga mitmekülgsema maailma enda ümber.

Eriti rohkelt on käsitletud vaeste ja rikaste vahelise olukorra ebaõiglust. Samas enamus tema muinasjuttudest lõppevad hästi... kuid minu arusaama järgi vaid juhul, kui uskuda kristlikke õpetusi. Ehk et mitme lõpus viidatakse otseselt kristlikele õpetustele, mis annavad lootuse ka sellises olukorras, mis näiliselt ehk hetkel polnudki nii õnnelik.

N. D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga" (märts I)

308 lk
2004, Pegasus

Walschi "Jutuajamised Jumalaga" seisavad mu raamaturiiulis juba u 2006.aastast alates. Nüüd lõpuks jõudsin lugemiseni. Ega mul vist varem poleks ka mõtet olnud, sest isegi nüüd, olles läbinud kristliku kultuuriloo magistriõppe, oli see raamat minu jaoks segadusseajav.

Walsch kirjutab, sellest, kuidas meie praegused ellusuhtumised ja uskumused ning organiseeritud religioonid ei saa hakkama meie endi ja meid ümbritseva ellujäämisega. Vastupidi- senised uskumused on kaasa toonud vaid sõdasid, tagakiusamist jms, mis ei näigi lõppevat.

Osaliselt andis tunda, et tegemist on sellise ameerikaliku raamatuga, kus kõik pannakse ühte patta, et sealt kokkuvõttes endale parim välja valida. Samas olen paljuga Walschi jutust nõus, sest olles viimased aastad aktiivsemalt Eesti luterliku kirikuga seotud (nii kirikutöös, niisama kirikus käes või ka magistriõpingute raames), siis... on tekkinud teatud... seletamatud tunded... kahtlused... kahtlemised teiste kahtlemistes... aga sellest kõigest oleks veidi ennatlik vist rääkida. Igatahes olen nende aastate jooksul aru saanud, et on palju asju, millest kellegil pole ülevaadet ega arusaama ning targimad on need, kes seda ka tunnistada julgevad!

Mõned tsitaadid:
- "Te võite neid kutsuda kahe erineva nimega, aga nad on üks ja sama. Jumal on see, mis on Elu, ja Elu on see, mis on Jumal."
- "Ärge kuulake ühtki inimest, kes kuulutab enda erilisemaks kui teised."
- "Tõeline meister ei ole see, kellel on kõige rohkem õpilasi, vaid see, kes loob kõige rohkem meistreid."
- "Inimene ei pea uskuma Jumalasse, et teda mõjutaksid ühiskondlikud tavad, mille on loonud need inimesed, kes usuvad."
- "Abiks on arusaamine, et kui keegi võitleb sinuga, siis võitleb ta tavaliselt sinu tähelepanu saavutamiseks."

- "Teie kõik olete pelgalt hooldajad, kes püüavad hästi hoolitseda selle eest, mis on teie kätte usaldatud- kaasa arvatud teie kehad, teie kaaslaste ja teie laste kehad, maa, millel te elate ja kõik muu, mis teie hooleks on."

H.-I.Michelson "Lehitsetud leheküljed" (veebruar)

Tänapäev, 2008
285lk

Helle-Iris Michelson on töötanud pikka aega toimetajana Eesti Raamatu kirjastuses ning tõlkijana. "Lehitsetud leheküljed" räägib tööst neil aastatel ning erinevates kirjanikest ja muudest inimestest, kellega ta on kokku puutunud.

Minu jaoks oli huvitav lugeda erinevatest eesti lastekirjanikest. Eriti kuna raamatus oli toodud autori isiklik suhe nendega, seega ei olnud tegemist väga ametliku tekstiga, mida võiks näiteks erinevatest teadmeteostest leida.

Raamatu ühtsust aga lõhkusid minu jaoks lood erinevatest raamatutest, mis olid vastavate autorite peatüki juurde paigutatud. Mõneti oli huvitav, et samas raamatus oli kohe võimalik tutvuda ka kõneall oleva lastekirjaniku loominguga, kuid sellegi poolest polnud see minu arust päris õige koht ja tükeldas raamatu ära.

Lõppkokkuvõttes on mul väga hea meel, et seda raamatut lugema sattusin. Helle-Iris M. töötas aastaid nö suletud Eestis. Praeguse aja inimestele (minusugustele) on see aeg teada vaid raamatutest ja filmidest. Reaalselt sellist elu ette enam ei kujutaks. Ja kui tuleb tahtmine viriseda, kuidas meil on asjad pahasti jne, siis tasub ikka lugeda mõnda raamatut ajast, kui meie vanemad elasid. Loomingulise inimesena oli siis ikka arvatavasti väga keeruline hakkama saada, sest selliseid reegleid ja kammitsetust ei kannataks tänased kirjanikud küll enam välja (vähemalt minu arvates!). Igatahes on lugemise järel hea meel, et ma olen ikka enda jaoks õigel ajal sündinud :)

D. Nicholls "Üks päev" (jaanuar)

"Üks päev" räägib u kahekümnest aastast kahe noore elus. Nende eluteedest, kus teed mõnikord ristuvad ja mõnikord kaugenevad ja mis sellest kõigest välja tuleb.

Hakkab pihta, aga vabandage väga- ma sain aru, et see on järjekordne raamat, mida "kõik loevad ja kõigile meeldib"... aga no... mina ei saanud aru, et mida ma sealt leidma pidin täpselt.
Jah, üldiselt oli päris loetavalt ja tempokalt kirjutatud. Aga mulle ei meeldi, kui raamatus on nii palju auke, millest ma aru ei saa. Kui see on autori teos, siis ma ei taha ise nii palju asju juurde mõelda. Eriti lõppu.
Olles ise paar teost kirjutanud, saan aru, et autori nägemus ei pruugi tihti lugeja ootustega kokku minna (ja ei peagi!), aga no... mina ei saanud aru. Vastik segane tunne jäi sisse- ei kurb, ega rõõmus... lihtsalt segane.

Ma vist peaks hoopis seda filmi vaatama. Filmi puhul on ju ok, kui asjad jäävad lahtiseks... seal on lihtsam "ridade vahelt" lugeda. Minu jaoks vähemalt küll.

Kindlasti takistab raamatu nautimist ka see, et "Üks päev" käsitleb mehe ja naise vahelise sõpruse võimalikkust (või võimatust!). Ühes raamatuarvustuses oli kirjas, et see raamat on käitumisõpik neile, kes ise on sarnases olukorras olnud. Mina olen! Mitu korda! Ja seetõttu just lootsingi sellest raamatust rohkem tundeid ja sügavust... aga see on minu isiklik probleem! ;) Raamatut soovitan lugeda ikka!

Heli K lugemisaasta 2011

1. S. Meyer "Päikesevarjutus"
2. J. Juul "Sinu tark laps"
3. K. Murutar "Viimnekuu"
4. P. Coelho "Võitja on üksi"
5. O. Ruitlane "Naine"
6. S. Montefiore "Prantsuse aednik"
7. K. Priilinn "Liblikasonaat"
8. T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada"
9. K. Rakke "Seitse aastat seebiselt"
10. J. Asher "Kolmteist põhjust"
11. S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last."
12. K. Saar "Martin Greeni juhtum"
13. S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka"

No sel aastal pole eriti põhjust oma lugemistulemuste üle õnnelik olla. Oleks tahtnud rohkem ja rohkem lugeda. Raamatukogus alles ükspäev küsiti, et kas see raamat, mida mul on 40 korda pikendatud, on ikka veel olemas. On küll, vastasin. See raamat seisab riiulis ja ootab päevi, kui tunnen ennast piisavalt pädevana, et seda lugema hakata ja kui leian aega, et sellele keskenduda. Nagu arvata võib, siis mingit järjekorda sellisele raamatule kogus ei ole :) Seega seisab edasi.

Sellegi poolest sai täidetud lugemisblogi avamisel antud lubadus- lugeda 1 raamat kuus. Isegi 1 raamat sai rohkem loetud. Kui mõelda, et selle aasta sisse jäi veel 2.lapse sünnitamine, minu esimese noorsooromaanid "Lõpupidu" avaldamine, mu romaani "Homme on ka päev" kirjutamine, maale kolimine, maja ehitamine ja igasugune põllumajandus... siis vist kõige hullem aasta siiski polnudki.

2012a on jällegi plaanis nii lugeda kui kirjutada! Hetkel mõlemad võrdselt prioriteedid ka :)

H. Künnapas "Lõpupidu"
H. Künnapas "Homme on ka päev"

S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka" (detsember)

Varsti tuleb tekst ka! :)