M. Peterson "Segavereline" (mai II)

206 lk
Hea Tegu kirjastus, 2014a

Mina olin üks nendest, kellel oli au Margiti debüütromaaniga tutvuda enne selle trükkiminekut. Peale läbilugemist kirjutasin teosele sellise järelsõna:

“Segavereline” on hoogne ja tempokas romaan, mille peategelaseks on varaküps noormees Pent. Ta on lapsepõlvest peale pidanud raskete koormatega hakkama saama, kuid see pole teda murdnud, vaid on hoopis tugevamaks muutnud.
Suurem osa romaani tegevusest toimubki ajal, mil Pent on alles 6-aastane ning käitub juba siis vastutava täiskasvanuna. Ega tal muud üle ei jäägi, kui meedikust ema on õega pikalt haiglas ning rekkajuhist isa ei saa pikemalt töölt ära jääda. Majapidamise eest tuleb aga hoolitseda ja elu edasi elada. Pent, koos sulase Kustiga saab sellega suurepäraselt hakkama.
Romaan “Segavereline” on lihtsalt ja haaravalt kirjutatud teos. Lühikeste peatükkide kaupa laiub meie ette aga mitmekülgne suhete ja saatuste sasipundar, mis teose jooksul lahti rullub. Hoolimata lihtsast stiilist on käsitletud väga keerulisi ja tõsiseid teemasid, nagu näiteks erinevad haigused, õnnetused, elu lastekodus, suhete hääbumine, teineteise leidmine ja kaotamine.
Kui algul võib tunduda, et põhitegevuse ümber lisanduvad märkused või täiendused on hajevil ning sobimatud, siis mõne aja pärast saab selgeks, et kõik on kõigega seotud. Nii nendib ka üks raamatu peategelasi Vivian üsna teose lõpus, et “Elus ei ole juhuseid! Kõik on ette määratud!” Nii said raamatu algul uitmõttena tundunud read teose jooksul huvitava lahenduse, mis tihtilugu polnud üldse ette ennustatav.
Romaani “Segavereline” üheks omapäraseks küljeks ongi, et lapsed on juba varakult asjalikud ja mõistvad. Mitte aga ülemäära, nii et laste käitumine on täiesti usutav.
Teine koheselt silma jäänud omapära on autori võimekus eriliste nimede leidmisel. Ise raamatuid kirjutades olen tihti hädas tegelastele sobilike nimede leidmisega, seega oli väga põnev läbi teose jälgida, milliseid nimesid loo jooksul veel ette tuleb.
Autor mängib osavalt reaalsuse ja kujutletava maailma piiridel. Peategelase Penti elus saab oluliseks vanavanemate haual kuuldud lause: “Pere saatus on sinu kätes!”, mida ta edaspidises elus mitmel määraval kohal kuuleb ja sellest tulenevalt otsuseid teeb. Samuti on suur roll mitmetel vanavanemate õpetustel. Nii et hingede rändamine erinevates eludes, Osho õpetused, kaartidepanemine, hääled teistpoolsusest ja ettemääratus on olulisel kohal mitmete elude keeriste lahtiharutamisel.
Nii tuleb ka “Segaverelise” tegelastel, nagu meil kõigil oma eluteedel mõista, milliseid ettejuhtuvaid märke tuleks arvestada ning millistele me vaid püüame vägisi tähendust leida.
Lõpuks jääb kõlama valus tõde sellest, kuidas väga lihtsalt anname teistele hinnanguid. Peategelane Pent pidi läbi elu kuulma etteheiteid oma segeverelisuse pärast, kuid lõpuks tegi tema otsuseid, mis teevad temast rohkem eestlase, kui paljud sõimajad seda kunagi on üldse olnud. Nii et kuigi Pent ütleb oma arusaamise selgituseks, et ta ei usu enam muinasjutte, siis lõpp oli pigem muinasjutulik- inimese välimusest olulisemad on tema teod!

M. Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku" (mai I)

462 lk
2012, Fabian

Järjekordne teos, mille kohta jäi kusagilt sisse tunne, et kultuurne inimene nagu peaks seda lugenud olema. Jõudsin nüüd lõpuks selleni, aga lugesin ikka kõvasti üle kuu. No ei edenenud. Ma olen aru saanud, et suurem osa (või kõik?) tegelased põhinevad reaalselt olemasolevatel inimestel. Mõned nimed jäid ühest artiklist ka silma, kuid isegi "elusatena" ei tea ma neist inimestest midagi, rääkimata, et suudaks raamatutegelastena midagi arvata. Nii püüdsingi loetut ikka väljamõeldud teosena võtta, mitte ei hakanud pikalt ajalugu uurima. Äkki arvaksin raamatust teisiti, kui oleksin vähegi sel ajal elanud.... teaksin mõndagi neist inimestest... aga praegu jäi minu jaoks küll kaugeks ja segaseks.

Souad "Elusalt põletatud" (aprill I)

207 lk
2008, Tammerraamat

Viimasel ajal olen palju kokku puutunud võrdõiguslikkuse teemaga, et kuidas meile naistena (eriti lastega naistele) liiga tehakse ja ei arvestata ning koheldakse ebavõrdselt. Kõigi meie igapäevaste teemade kõrvale oli Souadi lugu aga väga äratav ja šokeeriv.

Jah, ma tean, et mitmetes usundites on nö äärmuslasi, kes järgivad jätkuvalt rangeid ja äärmuslikke tavasid. Ühel islamimaal, mida raamatus pole täpsustatud, on selliseks aumõrva põhjuseks väljaspool abielu rasestumine. Nii juhtus Souadiga, kes küll ootas pingsalt aastaid oma abiellumise järge, kuid kuna vanem õde ei abiellunud, siis ei lubatud ka teda mehele, kes teda küll küsimas käis. Sellegi poolest naine armus mehesse ja lootes meest kinni hoida, oli tema jaoks kõigeks valmis. Selle tulemusena jäi aga naine rasedaks, kuid mees lasi jalga.

Meie räägime üksikemade puhul vaesusriskist ja muudest taolistest ohtudest. Souad aga teadis, et tema tulevik on ainult aumõrv. Selle täideviijaks valisid vanemad naise õemehe Husseini, kes valas naise bensiiniga üle ja pani põlema. Naisel õnnestus põgeneda, kuid see teda veel ei päästnud. Isegi haiglas ei ravitud seda, sest sellistesse juhtumitesse oli keelatud sekkuda. Ta jäeti lihtsalt surema. Kuna sekkus humanitaarabiorganisatsiooni töötaja Jacqueline, kes aitas naise ja ta lapse Euroopasse tuua.

Lugu oli kirja pandud u 20-30 aastat peale Euroopasse jõudmist, kuid sellegi poolest polnud naise hingehaavad selleks ajaks paranenud. Selliseid lugusid aga ei jõua meie ette tihti, kuna aumõrva ohvrid tavaliselt ei pääse. Ja kui pääsevad, ei julge nad oma lugu rääkida. Pidavat teada olema juhuseid, kus naine otsitakse hiljem siiski üles ja viiakse ebaõnnestunud aumõrv lõpuni. Nii pole ka Souadi kohta täpsustusi, et kus ta elab ja kes täpsemalt on.

Väga õõvastav ja vastik lugu... kuid äratav lugemine. Lihtne on meie igapäevaseid muresid pidada maailma suurimaks, aru saamata, kui hea meil tegelikult on. Eriti, et kui kaitstud meie inimõigused tegelikult on. Soovitan kindlasti lugeda!

R. Raud "Rekonstruktsioon" (märts III)

264 lk
2012, Mustvalge kirjastus

Müstiline ja lummav teos!
Üks järjekordne raamat, mille suhtes olin ammu kindel, et pean seda lugema. Kuid väliselt tundus mingil põhjusel, et see on kindlasti liiga keeruline ja kõrgelennuline minu jaoks. Ei olnud. Täiesti tavalisele inimesele kirjutatud. Kuigi autori harituse tase ei jäänud saladuseks, sest erinevaid näiteid kirjandusest, kunstist, erinevatest riikidest, keeltest jne lendas läbi teose pingutamata. See aga ei jätnud moraalilugemise muljet, vaid kõik sobis ilusti tervikusse.

Lühidalt on tegemist looga, mille peategelane Enn Padrik saab vähi diagnoosi. Sellest saab ta jõudu, et hakata uurima 5 aastat tagasi koos mõne sõbraga enesetapu teinud tütre lugu. Ja raamatus räägivadki erinevad tegelased suuremast ringist üha väiksemani lugusid Ennu tütrest Annist ja tema teekonnast viimase otsuseni.

Kuna tegemist on pigem monoloogidega, on käsitletud väga laiaulatuslikku teemade ringi. Mõnikord ununeb isegi, et millest üldse jutt, kuid kokkuvõttes täiendavad kõik lood teineteist. Üks väheusutav koht minu jaoks oli see, et kõikjal sattusid omavahel kokku kahtlaselt sarnased inimesed, kes olid võimelised samadel teemadel diskuteerima. Aga see võib olla minu isiklik kiiks, et ma pole selliseid olukordi väga tihti näinud.

Tekst oli kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Lummavaks teebki "Rekonstruktsiooni" see, et tegemist on intelligentse teosega, kuid see ei karju igalt leheküljelt rõhutatult vastu. Nii saad süveneda teosele, mitte sellele, et kuidas ennast raamatust läbi närida.

A. Kivirähk "Jumala lood" (märts II)

199 lk
2009, Eesti Päevaleht

No tegelikult ka- keegi ei saa öelda, et ma pole üritanud! Rehepapp jäi kunagi pooleli. Polnud minu maitse. Aga no "kõigile ju meeldib Kivirähk", seega ma ka ikka üritan.
"Jumala lood" polnud ka minu maitse. Ei olnud naljakas. Pigem labane. Mul ei ole midagi põhimõttelist mõtte vastu, et tekstide stiiliks on Jumala kõne inimestele. Kui Kivirähk saab paljude käest kiita oma laiade piiride poolest, siis ju ma olen konservatiivsem- mingid piirid võiks ikka olla! Võib-olla lehesabast lugedes oleks midagi muud... aga nii jah polnud naljakas.

Siia kokkuvõtteid kirjutades uurin alati ka teiste lugemisblogijate arvamusi ja hea on teada, et päris kõik ikka ka Kivirähku ei armasta. Nii et ma polegi ainuke loll. Samas üks blogija kirjutas, et Kivirähk on romaani kirjutades parem ja põhjalikum. Seega ei anna veel alla ja kindlasti proovin midagi temalt veel lugeda.

p.s. nägite, kui edukalt ma suutsin kogu tekstis vältida nime Kivirähk keeramist-pööramist misiganes käänetesse ;)

Erik S. Reinert "Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad" (märts I)

173 lk
2013, kirjastus Varrak

Järjekordne raamat, mis pealkirja järgi ennustab tohutute maailmamuutvate saladuste avaldumist ja katete langemist. Ja osaliselt ka õigustatult.
Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad? Selles, et vastav väide tõele vastab, ei kahtle vist keegi. Reinert on läbi aja analüüsinud erinevaid majanduspoliitikaid ja erinevaid riike. Tulemusena leidis, et majandusajalugu näitab, et pigem on edukad need riigid, mis oma majanduspoliitikas pole järginud majandusteadlaste või filosoofide nõuandeid, vaid rikaste riikide praktikaid.

Silmiavav oli käesolevas raamatus see meeldetuletus, et kui me oma konnatiigis muretseme lahkunud inimeste pärast, siis maailmamajandust silmas pidades on praegu Eestis toimuvad rahvaste rändamised täiesti loogilised ja tulenevad majandusstruktuuri muutumisest. Loomulikult on asju, mida valitsus, ettevõtjad jt oleks saanud (ja siiani saavad) teha, kuid hea oli lugeda, et mitte midagi üllatavat ju meil siin hetkel ei toimugi. Juuksur teeb ühesuguse efektiivsusega tööd nii Eestis, Hiinas kui Norras, kuid sama töö eest saadav palk on neis riikides täiesti erinev. Juuksur ise ei saa seda aga üksi muuta, kui kogu riigi majandus tema ümber ei muutu. Arstide-õdede rände puhul oli näiteks toodud aga hoopis Trinidad- Põhja-Ameerika- Kuuba, nii et ka selles valdkonnas pole Eesti-Soome liinil liikuv tööjõud mingi erand.

Nii et riigi põhiliseks tulevikumäärajaks on ikka see, mida ühiskonnas toodetakse, millise taseme tööd tehakse. Reinert toob näite, et kehv jurist teenib ikkagi rohkem kui maailma parim nõudepesija. Väga loogiline tõde, kuid millegi pärast kipume oma igapäevastes majandusvestluste (riigi, ettevõtjate ja kõigi muude orjapidajate siunamise!) käigus selle unustama.

R. Warren "Eesmärgist juhitud elu" (veebruar)

367 lk
2005, Allika kirjastus

Ma ei mäletagi, millal mõnda raamatut viimati nii kaua lugesin. Ostsin selle u 2006.aastal ja seejärel olen mitmel korral alustanud. Raamatus soovitatud 40 päevaga ei õnnestunud mul seda kordagi läbi lugeda, kuid nüüdseks on siiski läbitud.

Üldiselt on tegemist kristliku eneseabiraamatuga, nagu üks mu sõbranna millalgi hinnangu andis. Samas on tegemist raamatuga, mille võib kätte võtta igaüks, kellel pole kõrgteoloogilisi teadmisi. Igaüks leiab sellest oma. Kui tavalised eneseabiraamatud soovitavad süveneda iseendasse, sealt alustada ja seal lõpetada, siis kristlusele põhinevas raamatus öeldakse:

Asi pole sinus. Sinu elu eesmärk on suurem kui sinu isiklikud saavutused, sinu meelerahu või sinu õnn. /---/ Kui tahad teada, miks sind on sellele planeedile elama pandud, pead alustama Jumalast. Sa sündisid tema eesmärgi tõttu ja tema eesmärgi jaoks." (lk 23)

Raamat on jaotatud mugavateks neljakümneks peatükiks ning on mõeldud lugemiseks üks peatükk päevas. Kogu raamatus on üle tuhande piiblitsitaadi, mis ülejäänud teksti toetavad. Põhilised küsimused, millele keskendutakse, ongi igavesed kes ma olen? miks ma olemas olen? millise eesmärgi jaoks elan? Ja mõtlemisainet ning juhiseid saab sellest raamatust küllalt.

Kuna see on teos, millest igaüks saab vastavalt oma eelnevale ettevalmistusele, siis ei hakka ma jagama vastuseid, mida mina sain. See pole aga lihtsalt läbilugemise raamat, vaid selline, mis jääbki "öökapile" ja mida aegajalt ikka uuesti kätte võtta.

C. Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu" (jaanuar III)

253 lk
2011, kirjastus Kunst

Nüüd läksin eriti kultuurseks ja hakkasin elulugusid lugema... alustades Kate´st :)
Tõsisemalt rääkides- ma pole kunagi midagi arvanud 25-30-aastaste ELUlugudest. Sellegi poolest valisin raamatukogu riiulilt selle raamatu suht teadlikult ja lugesin hea meelega lõpuni.... kuigi kinnitust saigi see, miks nii noortest pole mõtet eluloo raamatuid lugeda. Teos on poolenisti kokku pandud Kate ja Williami esi-esi-esi... vanematest- hulk korduvaid nimesid. Teise poole moodustas arvatavasti meediaväljaannetest kokkuklopsitud ajajada Kate teest printsessiks... mis lõppes kihlumisega. Ju siis oli raamatu väljaandmisega nii kiire, et isegi kuninglikke pulmi ei suudetud ära oodata.
Kuna ma aga kollast meediat väga ei jälgi (ning seega leidsin raamatust palju uut) ja Kate on minu arust lihtsalt väga ilus tüdruk, siis oligi mõnus lihtne lugemine :)

P. Coelho "Viies mägi" (jaanuar II)

228 lk
2006, Pilgrim

Mulle on Coelho alati meeldinud... või noh- ma vähemalt mõtlesin nii nende paari raamatu järgi, mida olin lugenud. Viimati loetud "Võitja on üksi" oli minu jaoks aga pettumus... ja nii jäi kesiseks ka "Viies mägi". Vähemalt kuni jõudsin lõpuni. Minu jaoks selgus raamatu mõte alles viimase paarikümne lehekülje jooksul.

Tegemist on müütilise Piibli-ainelise looga prohvet Eelijast, tema põgenemisest kogumaalt, elust Akbari linnas, selle hävimisest ja ülesehitamisest. Enamus aega tunduski mulle, et loen lihtsalt Piibili rahvakeelset ümberkirjutust, mida on täiendatud. Näiliselt on loos tegemist pidevate ebaõnnestumiste reaga- nii kui Eelijal miski hakkab õnnestuma, muutub see taas ebaõnneks.

Kuni lõpu eel Eelija mõistab Akbari linna hävimise kohta:

"Akbar pidi hävima, et igaüks enda sees uinunud võimed üles ärataks."

Ehk siis minugi jaoks viimase poolaasta jooksul tuttavaks saanud mõte, et algul õnnetusena tunduvad juhtumid tulevad meie ellu seetõttu, et õhk liikuma lüüa, inimesi äratada igapäevasest mugavusest ja niisama olemisest, lükata nad oma potentsiaale kasutama ning enamasti ka teises (hirmsa ja võõrana) tunduvas suunas liikuma lükata.

Eelija selgitab raamatu lõpus poisile, kes arvab, et Jumal oli liiga karm ja oleks võinud ka lihtsamalt inimesi õpetada ja neile sõnumeid saata:

"Ta proovis kindlasti teistmoodi ka, enne kui aru sai, et me ei kuula Teda. ME olime oma eluga nii harjunud ega lugenud enam Ta sõnu."

Sellegi poolest tundub, et Coelho raamatud (vähemalt need 5, mida mina olen lugenud), on pigem suunatud noortele eneseotsijatele. Mäletan, et aastaid tagasi mõjus see autor mulle rohkem. Enam ta teosed nii sügavad ja mõjutavad ei tundu. Uusi ja võõraid ideid on raske leida, kuigi meeldetuletusi leiab ikka. Sellegi poolest kavatsen tulevikus veel teisedki ta lugemata teosed ette võtta.

Praegu loetud Coelho teosed pingereastan enda jaoks järgnevalt:
1) Üksteist minutit
2) Alkeemik
3) Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
4) Viies mägi
5) Võitja on üksi
Kuna need raamatud on kõik väga erinevatel aegadel loetud, siis kindlasti hetkel järjest loetuna oleks järjestus teine.

T. Õnnepalu "Paradiis" (jaanuar I)

193 lk
2009, Varrak

Mingil põhjusel teadsin "Paradiisi" ilmumisest alates, et ma pean seda lugema. Aga kas polnud raamatukogus... või läks vahepeal juba meelest- ja hea oligi! Selle raamatu õige lugemise aeg minu jaoks oli PRAEGU! Mul on raske väga midagi rääkida selle teose kohta, sest selleks peaks liiga isiklikuks minema.

Nii, nagu eelmist lugemisaastat alustanud Hamsuni teos "Maa õnnistus" rääkis maaelu ja mingi koha armastamisest, siis tegi seda ka Õnnepalu "Paradiis". Aga hoopis teisiti. Ja teisiti ka sellest armastamisest, nagu meie oma sõpruskonna maaelu elajatega teeme. Õnnepalu teosest puudus igasugune rabelemine ja võitlemine, pigem hoopis leplik maaelule allumine.

Minu jaoks oli tegemist kuidagi nukra teosega. Kõik oli kuidagi korras ja nagu positiivne, aga samas jäi kogu aeg kõlama see, et kõik hea on varem ära olnud ja ei tule enam kunagi. Sellegi poolest õhkas igast lausest suurt armastust Paradiisi vastu.

Hoolimata sellest, et meie hetke reaalne maaelu on midagi muud, kui rahulik kooskulgemine Oma Kohaga, oli Õnnepalu teoses väga palju mõtteid, mille kehtivust oma elus olen ammu tundnud, aga mõne puhul pole osanud sõnastada. Mõnegi mõtte olen aga endagi jaoks ammu sõnastanud ja oli hea näha, et keegi veel nii tunneb. Ainult, et minu tunded ja igatsemised jagunevad mitme koha vahel... ning äkki suudan minagi kunagi neist nii kirjutada.

Ühe teise lugeja blogist lugesin, et mõne arvates Õnnepalul ei olegi midagi öelda, aga ta teeb seda väga hästi! Ja nii ongi- kokkuvõttes ei toimunud teoses midagi, kogu kohas ja kirjeldatus polnud midagi erilist... aga kuidas Õnnepalu seda kõike kirjeldas- lihtsalt lummav!