I. Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni" (august II)

368 lk
Kirjastus I.R.A.
2014

Eelnevalt olen sellest raamatust rääkinud Delfi Rahva hääles ning Pärnu Postimehes.

Võin julgelt öelda, et minu elus on see üks neist raamatutest, mis on väga palju muudatusi kaasa toonud.

Raitar kirjutab suhetest ja sellest, kuidas nendega hakkama saada. See ei tähenda aga ainult romantilisi suhteid. Igaühel meist on esmalt suhe iseendaga. Kui paljud aga suudavad seda kõige olulisemat suhet teadlikult arendada ja analüüsida? Raitari raamat tuleb seejuures appi, suunates meid õigeid küsimusi küsima. Lahendusi saab välja käia aga ainult igaüks ise. Autor ei püüa meile lihtsaid lahendusi, ega kindlalt töötavaid retsepte anda, vaid suunab mõtlema teemadele, mis meie hoiakuid ja käitumist tekitavad ning aitavad peidetud probleeme leida ning vabastada.

Ja kui iseendaga hästi läbi saad, pole teistega suhtlemine enam probleem. Seda teost soovitan tõesti julgelt kõigile!!!

Ilmus "Tristan"!

224 lk
2014, Tänapäev

Minu kauaoodatud järgmine noortekas on nüüd avaldatud ja saadaval!

Rohkem infot kirjastuse kodulehel!

L. Jaanimaa "Tule eile meile" (august I)

175 lk
2012, Varrak

Raamatu peategelaseks on hellitatud maatüdruk Bärbel, kes on kogu aeg kõigi ja kõige vastu tige. Maelu teda ei huvita ning peale keskkooli lõpetamist läheb ta pealinna. Asjad ei lähe nii lihtsalt, kui ta on planeerinud... aga lõpuks lähevad ikka nii, nagu peab :)

Mingil põhjusel meenutab see mulle hiljuti loetud "Seitsmendat rahukevadet". See pidev kõige suhtes vaenulik olek.

V. Luik "Seitsmes rahukevad" (juuli)

191 lk
1985, Eesti Raamat

"Seitsmes rahukevad" on Viivi Luige 1985. aastal Eesti NSV-s ilmunud autobiograafiline romaan. Selle peategelaseks on umbes viieaastane laps, kelle kaudu käsitletakse selle ajastu elu. Tegevus toimub vahemikus 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest.

Väga õpetlik ja äratav teos, mis tuletab meelde, kui hästi me elame ning kui palju meil on võimalusi. Praegu tunduvad sellised olud utoopilised, kuid tegelikult elasid sel ajal kõik mu vanavanemad ning vanemategi lapsepõlv algas umbes sel ajal. Romaan annab hea pildi Eestist 1950-ndatel aastatel. Seega on tegemist suhteliselt lähiminevikuga, kuid enamus meist seda aega ju ei mäleta.

Ühte pidi mulle üldse ei meeldi sellised raamatud, sest need on nii masendavad. Teisalt ongi väga tänuväärne selle raamatu hariv-äratav mõju, mis paneb tänastele muredele hoopis teise pilduda vaatama ning teeb need väiksemaks.

A. Alavee "Luule, ametnik" (juuni II)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2012

Nagu eelnevalt loetud "Vihmasaatjad", oli ka see minu jaoks väga reaalne olustikuromaan. "Luule, ametnik" räägib kunstiõpetajast Luulest, kes mitte kõige vabatahtlikumalt on sattunud Brüsselisse Euroopa Komisjoni tööle. Tema harjumisraskused ja oma koha leidmine, igapäevased kõhklused ja kahtlused ning ka Brüsselis elamise võimaluste kasutamine.

2012.aasta maikuus koos IRLi naistega Tunne Kelami kutsel Brüsselis käies ja sealsete ametnike ning elu-oluga tutvudes jõudis minuni hoopis teine pilt sealsest, kui Eestis olles tundub. Selle reisi ja Brüsselis töötanud inimeste jutte arvestades tunnen, et käesolev romaan on realistlik ja usutav. Minu jaoks kinnitas Tunne Kelamiga kohtumise reis, et mina Brüsselis töötada ei tahaks, kuigi kunagi on ka sellele mõeldud. Esmakohal need samad kahtlused, mis ka käesoleva teose peategelast kimbutasid- need jubedad monsterhooned, milles tööd tehakse... metsik töötempo, mille tulemust sa tegelikult ei pruugigi kunagi näha, sest protsessid on väga pikaajalised... hoomamatus.

Teos on minimalistlikult kirjutatud, seega kohati jäi side tegelastega puudulikuks. Samas ei tundnud lõpuks sellest ka puudust, nii et ehk oli siiski valitud õige stiil.

Kummaline aga jah, et see naisametnike teema selle aasta romaanikonkursil nii kõvasti välja tuli. Ja olles nüüd päris mitut konkursitööd lugenud, oleksin enda jaoks teinud teistsuguse pingerea, kui oli žürii oma :)

J. L. Leis "Vihmasaatjad" (juuni I)

246 lk
Tänapäev, 2012a

"Vihmasaatjad" on võidutöö 2011.a Tänapäeva romaanivõistluselt, kus minu teos "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka. Nagu ka Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter on öelnud, siis võib selle töö temaatikat minu omaga otseselt võrrelda (vt "Naisametnike võidukäik uues eesti romaanis" ). See on aga põhjus, miks minul on väga raske midagi teose kohta öelda, ilma et ma oleks ebaõiglane ja erapooletu. :)

Nagu selle sarja teiste raamatute puhul tuleb ära märkida Angelika Schneideri võrratut kaanekujundust. See on lihtsalt ilus.

Teos on ladusalt kirjutatud ja seda oli mõnus lugeda. Eelnevalt raamatukirjeldust lugedes ootasin mingil põhjusel, et nö lõpuosa jõuab kiiremini kätte. Ehk et siis enamus raamatust oli liikumist selle kohani, kust ma oleks rohkem kuulda tahtnud (suhte arenemine jms).

Kuna lõpetasin "Vihmasaatjad" lugemise haiglas peale meie neljanda lapse Christiani sünnitamist, siis jäi eriti silma lk 234 lapseootusest rääkimine. Kas sain tõesti õigesti aru, et autori arvates 12.-14.nädalast loodet on võimalik läbi ema kõhu katsuda-tunda? Tegelikult hakkab ema ise umbes 17.nädalal loote mullitamist tundma ning selleni, kuni saab kõhust väljuvaid mügaraid katsuda, läheb ikka veel aega.

Nagu öeldud, ei saa ma selle teose suhtes erapooletu olla, sest see on jah midagi sellist, mida oleksin võinud ka ise kirjutada. Teemad ja suhtumised on kõik tuttavad ja paljuski läbi käidud. Seetõttu tekitas teiseks küsimusi majaehitus- kuidas saab mitmendat aastat töötu naine nii palju suuri töid ühel aastal majas ära teha, samal ajal selleks raha mitte teenides? Kuna kõik need tööd maja juures on meil viimastel aastatel pidevalt käimas, siis on täpselt näha, kui palju ja kuhu raha läheb. Ma ei tea, kas mul jäi see koht raamatus kuidagi vahele... aga ma tahaks igatahes ka nii osata :)

Need olid norimised. Tegelikult mulle aga raamat meeldis. Samas otsin selle konkursi teoseid lugedes alateadlikult ikka ka seda, mis võis ühe või teise teose esile tuua ja praegu ei saa ma küll täpselt aru, mille järgi žürii on kohti jaganud. Aga no hetkel olen lugenud alles kolme konkursi teost. Jätkan. :)

M. Peterson "Segavereline" (mai II)

206 lk
Hea Tegu kirjastus, 2014a

Mina olin üks nendest, kellel oli au Margiti debüütromaaniga tutvuda enne selle trükkiminekut. Peale läbilugemist kirjutasin teosele sellise järelsõna:

“Segavereline” on hoogne ja tempokas romaan, mille peategelaseks on varaküps noormees Pent. Ta on lapsepõlvest peale pidanud raskete koormatega hakkama saama, kuid see pole teda murdnud, vaid on hoopis tugevamaks muutnud.
Suurem osa romaani tegevusest toimubki ajal, mil Pent on alles 6-aastane ning käitub juba siis vastutava täiskasvanuna. Ega tal muud üle ei jäägi, kui meedikust ema on õega pikalt haiglas ning rekkajuhist isa ei saa pikemalt töölt ära jääda. Majapidamise eest tuleb aga hoolitseda ja elu edasi elada. Pent, koos sulase Kustiga saab sellega suurepäraselt hakkama.
Romaan “Segavereline” on lihtsalt ja haaravalt kirjutatud teos. Lühikeste peatükkide kaupa laiub meie ette aga mitmekülgne suhete ja saatuste sasipundar, mis teose jooksul lahti rullub. Hoolimata lihtsast stiilist on käsitletud väga keerulisi ja tõsiseid teemasid, nagu näiteks erinevad haigused, õnnetused, elu lastekodus, suhete hääbumine, teineteise leidmine ja kaotamine.
Kui algul võib tunduda, et põhitegevuse ümber lisanduvad märkused või täiendused on hajevil ning sobimatud, siis mõne aja pärast saab selgeks, et kõik on kõigega seotud. Nii nendib ka üks raamatu peategelasi Vivian üsna teose lõpus, et “Elus ei ole juhuseid! Kõik on ette määratud!” Nii said raamatu algul uitmõttena tundunud read teose jooksul huvitava lahenduse, mis tihtilugu polnud üldse ette ennustatav.
Romaani “Segavereline” üheks omapäraseks küljeks ongi, et lapsed on juba varakult asjalikud ja mõistvad. Mitte aga ülemäära, nii et laste käitumine on täiesti usutav.
Teine koheselt silma jäänud omapära on autori võimekus eriliste nimede leidmisel. Ise raamatuid kirjutades olen tihti hädas tegelastele sobilike nimede leidmisega, seega oli väga põnev läbi teose jälgida, milliseid nimesid loo jooksul veel ette tuleb.
Autor mängib osavalt reaalsuse ja kujutletava maailma piiridel. Peategelase Penti elus saab oluliseks vanavanemate haual kuuldud lause: “Pere saatus on sinu kätes!”, mida ta edaspidises elus mitmel määraval kohal kuuleb ja sellest tulenevalt otsuseid teeb. Samuti on suur roll mitmetel vanavanemate õpetustel. Nii et hingede rändamine erinevates eludes, Osho õpetused, kaartidepanemine, hääled teistpoolsusest ja ettemääratus on olulisel kohal mitmete elude keeriste lahtiharutamisel.
Nii tuleb ka “Segaverelise” tegelastel, nagu meil kõigil oma eluteedel mõista, milliseid ettejuhtuvaid märke tuleks arvestada ning millistele me vaid püüame vägisi tähendust leida.
Lõpuks jääb kõlama valus tõde sellest, kuidas väga lihtsalt anname teistele hinnanguid. Peategelane Pent pidi läbi elu kuulma etteheiteid oma segeverelisuse pärast, kuid lõpuks tegi tema otsuseid, mis teevad temast rohkem eestlase, kui paljud sõimajad seda kunagi on üldse olnud. Nii et kuigi Pent ütleb oma arusaamise selgituseks, et ta ei usu enam muinasjutte, siis lõpp oli pigem muinasjutulik- inimese välimusest olulisemad on tema teod!

M. Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku" (mai I)

462 lk
2012, Fabian

Järjekordne teos, mille kohta jäi kusagilt sisse tunne, et kultuurne inimene nagu peaks seda lugenud olema. Jõudsin nüüd lõpuks selleni, aga lugesin ikka kõvasti üle kuu. No ei edenenud. Ma olen aru saanud, et suurem osa (või kõik?) tegelased põhinevad reaalselt olemasolevatel inimestel. Mõned nimed jäid ühest artiklist ka silma, kuid isegi "elusatena" ei tea ma neist inimestest midagi, rääkimata, et suudaks raamatutegelastena midagi arvata. Nii püüdsingi loetut ikka väljamõeldud teosena võtta, mitte ei hakanud pikalt ajalugu uurima. Äkki arvaksin raamatust teisiti, kui oleksin vähegi sel ajal elanud.... teaksin mõndagi neist inimestest... aga praegu jäi minu jaoks küll kaugeks ja segaseks.

Souad "Elusalt põletatud" (aprill I)

207 lk
2008, Tammerraamat

Viimasel ajal olen palju kokku puutunud võrdõiguslikkuse teemaga, et kuidas meile naistena (eriti lastega naistele) liiga tehakse ja ei arvestata ning koheldakse ebavõrdselt. Kõigi meie igapäevaste teemade kõrvale oli Souadi lugu aga väga äratav ja šokeeriv.

Jah, ma tean, et mitmetes usundites on nö äärmuslasi, kes järgivad jätkuvalt rangeid ja äärmuslikke tavasid. Ühel islamimaal, mida raamatus pole täpsustatud, on selliseks aumõrva põhjuseks väljaspool abielu rasestumine. Nii juhtus Souadiga, kes küll ootas pingsalt aastaid oma abiellumise järge, kuid kuna vanem õde ei abiellunud, siis ei lubatud ka teda mehele, kes teda küll küsimas käis. Sellegi poolest naine armus mehesse ja lootes meest kinni hoida, oli tema jaoks kõigeks valmis. Selle tulemusena jäi aga naine rasedaks, kuid mees lasi jalga.

Meie räägime üksikemade puhul vaesusriskist ja muudest taolistest ohtudest. Souad aga teadis, et tema tulevik on ainult aumõrv. Selle täideviijaks valisid vanemad naise õemehe Husseini, kes valas naise bensiiniga üle ja pani põlema. Naisel õnnestus põgeneda, kuid see teda veel ei päästnud. Isegi haiglas ei ravitud seda, sest sellistesse juhtumitesse oli keelatud sekkuda. Ta jäeti lihtsalt surema. Kuna sekkus humanitaarabiorganisatsiooni töötaja Jacqueline, kes aitas naise ja ta lapse Euroopasse tuua.

Lugu oli kirja pandud u 20-30 aastat peale Euroopasse jõudmist, kuid sellegi poolest polnud naise hingehaavad selleks ajaks paranenud. Selliseid lugusid aga ei jõua meie ette tihti, kuna aumõrva ohvrid tavaliselt ei pääse. Ja kui pääsevad, ei julge nad oma lugu rääkida. Pidavat teada olema juhuseid, kus naine otsitakse hiljem siiski üles ja viiakse ebaõnnestunud aumõrv lõpuni. Nii pole ka Souadi kohta täpsustusi, et kus ta elab ja kes täpsemalt on.

Väga õõvastav ja vastik lugu... kuid äratav lugemine. Lihtne on meie igapäevaseid muresid pidada maailma suurimaks, aru saamata, kui hea meil tegelikult on. Eriti, et kui kaitstud meie inimõigused tegelikult on. Soovitan kindlasti lugeda!

R. Raud "Rekonstruktsioon" (märts III)

264 lk
2012, Mustvalge kirjastus

Müstiline ja lummav teos!
Üks järjekordne raamat, mille suhtes olin ammu kindel, et pean seda lugema. Kuid väliselt tundus mingil põhjusel, et see on kindlasti liiga keeruline ja kõrgelennuline minu jaoks. Ei olnud. Täiesti tavalisele inimesele kirjutatud. Kuigi autori harituse tase ei jäänud saladuseks, sest erinevaid näiteid kirjandusest, kunstist, erinevatest riikidest, keeltest jne lendas läbi teose pingutamata. See aga ei jätnud moraalilugemise muljet, vaid kõik sobis ilusti tervikusse.

Lühidalt on tegemist looga, mille peategelane Enn Padrik saab vähi diagnoosi. Sellest saab ta jõudu, et hakata uurima 5 aastat tagasi koos mõne sõbraga enesetapu teinud tütre lugu. Ja raamatus räägivadki erinevad tegelased suuremast ringist üha väiksemani lugusid Ennu tütrest Annist ja tema teekonnast viimase otsuseni.

Kuna tegemist on pigem monoloogidega, on käsitletud väga laiaulatuslikku teemade ringi. Mõnikord ununeb isegi, et millest üldse jutt, kuid kokkuvõttes täiendavad kõik lood teineteist. Üks väheusutav koht minu jaoks oli see, et kõikjal sattusid omavahel kokku kahtlaselt sarnased inimesed, kes olid võimelised samadel teemadel diskuteerima. Aga see võib olla minu isiklik kiiks, et ma pole selliseid olukordi väga tihti näinud.

Tekst oli kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Lummavaks teebki "Rekonstruktsiooni" see, et tegemist on intelligentse teosega, kuid see ei karju igalt leheküljelt rõhutatult vastu. Nii saad süveneda teosele, mitte sellele, et kuidas ennast raamatust läbi närida.