Trükkimisraha kogumine Hooandjas!

Armsad sõbrad!
Ilmumas on minu neljas raamat "Minu ilus elu maal". Seekord aga palun teie abi.
Nimelt olen algatanud raamatu trükkimiseks raha kogumiseks hooandja keskkonnas projekti. Palun vaadake meie videot ja tutvuge kingitustega, mida saate, kui aitate raamatu trükkimisele kaasa. Loomulikult olen kõigile väga tänulik, kui aitate selle teose kaante vahele. Aega on 30.novembrini!!!!
Täpsem info ja video siin: "Minu ilus elu maal" trükkimine!


Toetades hooandja kaudu raamatu trükkimist, saad näiteks 11€ eest kingituseks valida vastvalmiva raamatu, mis hiljem poes maksab kindlasti rohkem.

Tänan väga!

R. Roost "Mis sul viga on" (oktoober)

128 lk
2011, Raudwara

Omanäoline ja põnev teos.
Autor on võtnud kritiseerimise alla enamus asju, mis meid igapäevaselt ümbritsevad: religiooni, poliitika ja poliitikud, keskkonnaaktivistid, prostituudid, pangad, meedia jms.

Rahva Raamatu leheküljel on raamatu kohta jägmine tutvustus:

"See raamat on kontsentraat – lahustamata ülbus ja julgus saata pool elu kuradile. See raamat on austusalvaldus vabamõtlejatele, kes julgevad suud lahti teha. See raamat on ülistus enda elu peremeheks olemisele ja nendele vähestele, kes ei taha mitte paati kõigutada, vaid seda kõige täiega õhku lasta. See raamat on sinule, kui sa tahad toita seda väikest põlevate silmadega anarhisti, kes sinu hinge alumisel korrusel salaja elab. See raamat on sinule, sest meie silmad on tapeeti täis."

Suur osa teosest oligi asjalik ja mõnus äratus ja meeldetuletus asjadest, mida me igapäevaselt enda ümber enam ei märkagi, kuna oleme nii tuimestatud. Kuigi peatükid olid lühikesed ja mõtted kontsentreeritud, siis aegajalt jäi mulje, et mõnest teemast on räägitud lihtsalt seetõttu, et tõesti ikka KÕIGE suhtes kriitiline olla.
Igal juhul julgen seda teost soovitada, sest mõtlemise lõõrid lööb tekkinud ummistusest mõneks ajaks lahti küll.

Mõned tsitaadid:

Meile pekstakse ajju varjatult iga päev seda standardit, mida me peame järgima. Miks? Sest kui inimesed on sarnased, on neid lihtsam ohjata ja manipuleerida. See oleks tunduvalt keerulisem, kui mitte võimatu, kui oleks normaalne, et kedagi ei koti mood, aktsepteeritud abstraktsed moraalinormid ja turvaline rutiin.(lk 109)

Mõned väidavad, et tänapäeva ühiskond nö arenenud riikides on parim, mis eales on olnud, sest meil on olemas demokraatia ja valikuvabadus. Mis demokraatia? Mis valikuvabadus? See, et sul on valida 64 erineva maitsega saiakese vahel, ei ole tõeline valikuvabadus, kui sa pead oma kodu soetamiseks ennast aastateks laenuorjusse andma. (lk 48)

Tõelised prostituudid on inimesed, kellel puuduvad põhimõtted ja väärtushinnangud. Enamus tõelistest prostituutidest kannab ülikondi ja lipse. Ma räägin nendest litsidest, kes on alati valmis oma põhimõtted raha eest hülgama. /---/ Need on need inimesed, kes astuvad erinevatesse erakondadesse raha eest, keda ei huvita mingi kuradi ideoloogia, mida nad seal esindama peaksid. Enamus kuulsatest nägudest, kes valimisplakatitel figureeruvad, ei ole mingid idealistid. Nad tõenäoliselt ei tea mitte midagi selle erakonna valimisprogrammidest ega pikaajalistest suundadest.(lk 112)

K. S. Vatmann "Tuusik teisele kaldale" (september)

346 lk
Hea Tegu Kirjastus, 2014

"Tuusik teisele kaldale" on Kati esimene raamat Vatmanni nime all, kuid tegelikult on loomulik jätk Murutarina avaldatud teostele.
Taaskord on tegemist Katilikult väga isikliku ja avala teosega, mis samal ajal on täiesti ilukirjanduslik väljamõeldis. Kõlab võimatult, kuid nagu Kati isegi ütleb, siis kõigis raamatus tegutsevates naistes on teda. Ja usun, et ka kõiki teisi naisi. Nii saabki teos olla samal ajal väga aval ja isiklik, kuid rääkida ka kõigist naistest (ja meestest!) üldiselt.
Inimhinge pugemine ja selle analüüsimine on Kati leivanumber nagunii ning ka selles teoses pole sellega koonerdatud.

"Tuusik teisele kaldale" sisaldab mitmete erinevate naiste lugusid. Naised elavad erinevates riikides, erinevates oludes, kuid samal ajal. Nii oleks lood nagu erinevad, kuid tegelikult jõuavad kõik lõpuks põlemiseni. Mitte tänapäevase haiguse läbipõlemiseni, vaid uuenemise, puhtakspõlemiseni. Ja mida kiiremini selle vajadusest aru saadakse, seda kergemalt puhastustuli läheb.

Kati käsitleb kergelt, kuid samal ajal sügavalt elulisi teemasid, seega leiab igaüks sellest teosest kindlasti äratundmist oma elust. Lugude jätk või lõpp (?) samas pole sugugi igapäevane, nii et tasub lugeda ja kaasa mõelda.

I. Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni" (august II)

368 lk
Kirjastus I.R.A.
2014

Eelnevalt olen sellest raamatust rääkinud Delfi Rahva hääles ning Pärnu Postimehes.

Võin julgelt öelda, et minu elus on see üks neist raamatutest, mis on väga palju muudatusi kaasa toonud.

Raitar kirjutab suhetest ja sellest, kuidas nendega hakkama saada. See ei tähenda aga ainult romantilisi suhteid. Igaühel meist on esmalt suhe iseendaga. Kui paljud aga suudavad seda kõige olulisemat suhet teadlikult arendada ja analüüsida? Raitari raamat tuleb seejuures appi, suunates meid õigeid küsimusi küsima. Lahendusi saab välja käia aga ainult igaüks ise. Autor ei püüa meile lihtsaid lahendusi, ega kindlalt töötavaid retsepte anda, vaid suunab mõtlema teemadele, mis meie hoiakuid ja käitumist tekitavad ning aitavad peidetud probleeme leida ning vabastada.

Ja kui iseendaga hästi läbi saad, pole teistega suhtlemine enam probleem. Seda teost soovitan tõesti julgelt kõigile!!!

Ilmus "Tristan"!

224 lk
2014, Tänapäev

Minu kauaoodatud järgmine noortekas on nüüd avaldatud ja saadaval!

Rohkem infot kirjastuse kodulehel!

L. Jaanimaa "Tule eile meile" (august I)

175 lk
2012, Varrak

Raamatu peategelaseks on hellitatud maatüdruk Bärbel, kes on kogu aeg kõigi ja kõige vastu tige. Maelu teda ei huvita ning peale keskkooli lõpetamist läheb ta pealinna. Asjad ei lähe nii lihtsalt, kui ta on planeerinud... aga lõpuks lähevad ikka nii, nagu peab :)

Mingil põhjusel meenutab see mulle hiljuti loetud "Seitsmendat rahukevadet". See pidev kõige suhtes vaenulik olek.

V. Luik "Seitsmes rahukevad" (juuli)

191 lk
1985, Eesti Raamat

"Seitsmes rahukevad" on Viivi Luige 1985. aastal Eesti NSV-s ilmunud autobiograafiline romaan. Selle peategelaseks on umbes viieaastane laps, kelle kaudu käsitletakse selle ajastu elu. Tegevus toimub vahemikus 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest.

Väga õpetlik ja äratav teos, mis tuletab meelde, kui hästi me elame ning kui palju meil on võimalusi. Praegu tunduvad sellised olud utoopilised, kuid tegelikult elasid sel ajal kõik mu vanavanemad ning vanemategi lapsepõlv algas umbes sel ajal. Romaan annab hea pildi Eestist 1950-ndatel aastatel. Seega on tegemist suhteliselt lähiminevikuga, kuid enamus meist seda aega ju ei mäleta.

Ühte pidi mulle üldse ei meeldi sellised raamatud, sest need on nii masendavad. Teisalt ongi väga tänuväärne selle raamatu hariv-äratav mõju, mis paneb tänastele muredele hoopis teise pilduda vaatama ning teeb need väiksemaks.

A. Alavee "Luule, ametnik" (juuni II)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2012

Nagu eelnevalt loetud "Vihmasaatjad", oli ka see minu jaoks väga reaalne olustikuromaan. "Luule, ametnik" räägib kunstiõpetajast Luulest, kes mitte kõige vabatahtlikumalt on sattunud Brüsselisse Euroopa Komisjoni tööle. Tema harjumisraskused ja oma koha leidmine, igapäevased kõhklused ja kahtlused ning ka Brüsselis elamise võimaluste kasutamine.

2012.aasta maikuus koos IRLi naistega Tunne Kelami kutsel Brüsselis käies ja sealsete ametnike ning elu-oluga tutvudes jõudis minuni hoopis teine pilt sealsest, kui Eestis olles tundub. Selle reisi ja Brüsselis töötanud inimeste jutte arvestades tunnen, et käesolev romaan on realistlik ja usutav. Minu jaoks kinnitas Tunne Kelamiga kohtumise reis, et mina Brüsselis töötada ei tahaks, kuigi kunagi on ka sellele mõeldud. Esmakohal need samad kahtlused, mis ka käesoleva teose peategelast kimbutasid- need jubedad monsterhooned, milles tööd tehakse... metsik töötempo, mille tulemust sa tegelikult ei pruugigi kunagi näha, sest protsessid on väga pikaajalised... hoomamatus.

Teos on minimalistlikult kirjutatud, seega kohati jäi side tegelastega puudulikuks. Samas ei tundnud lõpuks sellest ka puudust, nii et ehk oli siiski valitud õige stiil.

Kummaline aga jah, et see naisametnike teema selle aasta romaanikonkursil nii kõvasti välja tuli. Ja olles nüüd päris mitut konkursitööd lugenud, oleksin enda jaoks teinud teistsuguse pingerea, kui oli žürii oma :)

J. L. Leis "Vihmasaatjad" (juuni I)

246 lk
Tänapäev, 2012a

"Vihmasaatjad" on võidutöö 2011.a Tänapäeva romaanivõistluselt, kus minu teos "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka. Nagu ka Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter on öelnud, siis võib selle töö temaatikat minu omaga otseselt võrrelda (vt "Naisametnike võidukäik uues eesti romaanis" ). See on aga põhjus, miks minul on väga raske midagi teose kohta öelda, ilma et ma oleks ebaõiglane ja erapooletu. :)

Nagu selle sarja teiste raamatute puhul tuleb ära märkida Angelika Schneideri võrratut kaanekujundust. See on lihtsalt ilus.

Teos on ladusalt kirjutatud ja seda oli mõnus lugeda. Eelnevalt raamatukirjeldust lugedes ootasin mingil põhjusel, et nö lõpuosa jõuab kiiremini kätte. Ehk et siis enamus raamatust oli liikumist selle kohani, kust ma oleks rohkem kuulda tahtnud (suhte arenemine jms).

Kuna lõpetasin "Vihmasaatjad" lugemise haiglas peale meie neljanda lapse Christiani sünnitamist, siis jäi eriti silma lk 234 lapseootusest rääkimine. Kas sain tõesti õigesti aru, et autori arvates 12.-14.nädalast loodet on võimalik läbi ema kõhu katsuda-tunda? Tegelikult hakkab ema ise umbes 17.nädalal loote mullitamist tundma ning selleni, kuni saab kõhust väljuvaid mügaraid katsuda, läheb ikka veel aega.

Nagu öeldud, ei saa ma selle teose suhtes erapooletu olla, sest see on jah midagi sellist, mida oleksin võinud ka ise kirjutada. Teemad ja suhtumised on kõik tuttavad ja paljuski läbi käidud. Seetõttu tekitas teiseks küsimusi majaehitus- kuidas saab mitmendat aastat töötu naine nii palju suuri töid ühel aastal majas ära teha, samal ajal selleks raha mitte teenides? Kuna kõik need tööd maja juures on meil viimastel aastatel pidevalt käimas, siis on täpselt näha, kui palju ja kuhu raha läheb. Ma ei tea, kas mul jäi see koht raamatus kuidagi vahele... aga ma tahaks igatahes ka nii osata :)

Need olid norimised. Tegelikult mulle aga raamat meeldis. Samas otsin selle konkursi teoseid lugedes alateadlikult ikka ka seda, mis võis ühe või teise teose esile tuua ja praegu ei saa ma küll täpselt aru, mille järgi žürii on kohti jaganud. Aga no hetkel olen lugenud alles kolme konkursi teost. Jätkan. :)

M. Peterson "Segavereline" (mai II)

206 lk
Hea Tegu kirjastus, 2014a

Mina olin üks nendest, kellel oli au Margiti debüütromaaniga tutvuda enne selle trükkiminekut. Peale läbilugemist kirjutasin teosele sellise järelsõna:

“Segavereline” on hoogne ja tempokas romaan, mille peategelaseks on varaküps noormees Pent. Ta on lapsepõlvest peale pidanud raskete koormatega hakkama saama, kuid see pole teda murdnud, vaid on hoopis tugevamaks muutnud.
Suurem osa romaani tegevusest toimubki ajal, mil Pent on alles 6-aastane ning käitub juba siis vastutava täiskasvanuna. Ega tal muud üle ei jäägi, kui meedikust ema on õega pikalt haiglas ning rekkajuhist isa ei saa pikemalt töölt ära jääda. Majapidamise eest tuleb aga hoolitseda ja elu edasi elada. Pent, koos sulase Kustiga saab sellega suurepäraselt hakkama.
Romaan “Segavereline” on lihtsalt ja haaravalt kirjutatud teos. Lühikeste peatükkide kaupa laiub meie ette aga mitmekülgne suhete ja saatuste sasipundar, mis teose jooksul lahti rullub. Hoolimata lihtsast stiilist on käsitletud väga keerulisi ja tõsiseid teemasid, nagu näiteks erinevad haigused, õnnetused, elu lastekodus, suhete hääbumine, teineteise leidmine ja kaotamine.
Kui algul võib tunduda, et põhitegevuse ümber lisanduvad märkused või täiendused on hajevil ning sobimatud, siis mõne aja pärast saab selgeks, et kõik on kõigega seotud. Nii nendib ka üks raamatu peategelasi Vivian üsna teose lõpus, et “Elus ei ole juhuseid! Kõik on ette määratud!” Nii said raamatu algul uitmõttena tundunud read teose jooksul huvitava lahenduse, mis tihtilugu polnud üldse ette ennustatav.
Romaani “Segavereline” üheks omapäraseks küljeks ongi, et lapsed on juba varakult asjalikud ja mõistvad. Mitte aga ülemäära, nii et laste käitumine on täiesti usutav.
Teine koheselt silma jäänud omapära on autori võimekus eriliste nimede leidmisel. Ise raamatuid kirjutades olen tihti hädas tegelastele sobilike nimede leidmisega, seega oli väga põnev läbi teose jälgida, milliseid nimesid loo jooksul veel ette tuleb.
Autor mängib osavalt reaalsuse ja kujutletava maailma piiridel. Peategelase Penti elus saab oluliseks vanavanemate haual kuuldud lause: “Pere saatus on sinu kätes!”, mida ta edaspidises elus mitmel määraval kohal kuuleb ja sellest tulenevalt otsuseid teeb. Samuti on suur roll mitmetel vanavanemate õpetustel. Nii et hingede rändamine erinevates eludes, Osho õpetused, kaartidepanemine, hääled teistpoolsusest ja ettemääratus on olulisel kohal mitmete elude keeriste lahtiharutamisel.
Nii tuleb ka “Segaverelise” tegelastel, nagu meil kõigil oma eluteedel mõista, milliseid ettejuhtuvaid märke tuleks arvestada ning millistele me vaid püüame vägisi tähendust leida.
Lõpuks jääb kõlama valus tõde sellest, kuidas väga lihtsalt anname teistele hinnanguid. Peategelane Pent pidi läbi elu kuulma etteheiteid oma segeverelisuse pärast, kuid lõpuks tegi tema otsuseid, mis teevad temast rohkem eestlase, kui paljud sõimajad seda kunagi on üldse olnud. Nii et kuigi Pent ütleb oma arusaamise selgituseks, et ta ei usu enam muinasjutte, siis lõpp oli pigem muinasjutulik- inimese välimusest olulisemad on tema teod!