Diane Setterfieldi raamat "Kolmeteistkümnes lugu" räägib sellest, kuidas üks menukas kirjanik võtab ühendust noore biograafiga, et see tema elust tõtt kirjutaks.
Vastupidiselt eelmise loetud raamatuga on selles kasutatud väga sõnaderohket ning voolavat stiili. Algusest peale oli väga huvitav lugeda. Mida rohkem lugu edasi läks, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Vahepeal avastasin isegi, et käed olid raamatu kaante ümber pigistatud, kuna ma ootasin, mis saab edasi :-)
Loomulikult, kui umbes 300-ndal leheküljel hakkas tunduma, et nüüd on loogiline lõpp teada, siis pöörati kõik peapeale ja kogu eelnevalt loetu tuli uuesti ümber hinnata. Mul ei olnud kordagi igav, lugemiseks kulus kokku nädal aega. Samas, kui see oleks veninud pikema aja peale, siis oleks loo võlu äkki veidi kaotanud. Ma arvan.
Mõned tsitaadid:
- Vida Winter: "Viisakus. See on üks vaese inimese voorus, kui sellist asja üldse olemas on. Ma tahaksin teada, mis selles sekkumatuses siis nii oivalist on? Liiatigi on seda lihtne saavutada. Olemaks viisakas, ei vaja inimene erilist annet. Vastupidi, kena olla on ainus, mis siis üle jääb, kui millestki muust pole midagi välja tulnud. Edasipüüdlikud inimesed ei arva karvavõrtki sellest, mida teised neist arvavad. "
- "Igal inimesel on oma lugu. Sellega on samuti nagu perekondadega. Te võib-olla ei tea, kes nad on, olete nad võib-olla kaotanud, kuid nad on sellegipoolest olemas. Elu on teid eemale kandnud või olete neile ise selja keeranud, kuid te ei saa öelda, et teil neid ei ole. Lugudega on sama lugu."
Vastupidiselt eelmise loetud raamatuga on selles kasutatud väga sõnaderohket ning voolavat stiili. Algusest peale oli väga huvitav lugeda. Mida rohkem lugu edasi läks, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Vahepeal avastasin isegi, et käed olid raamatu kaante ümber pigistatud, kuna ma ootasin, mis saab edasi :-)
Loomulikult, kui umbes 300-ndal leheküljel hakkas tunduma, et nüüd on loogiline lõpp teada, siis pöörati kõik peapeale ja kogu eelnevalt loetu tuli uuesti ümber hinnata. Mul ei olnud kordagi igav, lugemiseks kulus kokku nädal aega. Samas, kui see oleks veninud pikema aja peale, siis oleks loo võlu äkki veidi kaotanud. Ma arvan.
Mõned tsitaadid:
- Vida Winter: "Viisakus. See on üks vaese inimese voorus, kui sellist asja üldse olemas on. Ma tahaksin teada, mis selles sekkumatuses siis nii oivalist on? Liiatigi on seda lihtne saavutada. Olemaks viisakas, ei vaja inimene erilist annet. Vastupidi, kena olla on ainus, mis siis üle jääb, kui millestki muust pole midagi välja tulnud. Edasipüüdlikud inimesed ei arva karvavõrtki sellest, mida teised neist arvavad. "
- "Igal inimesel on oma lugu. Sellega on samuti nagu perekondadega. Te võib-olla ei tea, kes nad on, olete nad võib-olla kaotanud, kuid nad on sellegipoolest olemas. Elu on teid eemale kandnud või olete neile ise selja keeranud, kuid te ei saa öelda, et teil neid ei ole. Lugudega on sama lugu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar