Coelho ütleb:" ... ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge."
Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" on lugu ühest tüdrukust, kes teadis täpselt, kes temast saab, millised õpingud tuleb lõpetada ning mis saab edasi. Ta tegi asju õigesti, vastavalt plaanile. Ühel päeval ilmus välja tema lapsepõlve armastus ning kõik, mis seni tundus turvaline ja loogiline, kaotas oma mõtte. Seda küll aja jooksul ja järk-järgult, kuid see tüdruk sai aru, et ehk "õige tee" ning "õigete asjade tegemine" ei olegi ÕIGE TEMA JAOKS? Äkki on mingi teine tee, mida mööda ta võiks minna, kuid millele ta seni pole tähelepanu pööranud???
Palju on juttu religioossusest ning Jumala mehelikust ja naiselikust poolest. Seda küll katoliikluse võtmes... vähemalt minu jaoks. Tüdruk, kes on selle loo peategelane, ei pidanud ennast algul usklikuks, kuid uute sündmuste käigus sai ta aru, kui valesti oli arvanud ning kui väga ta sellest oli puudust tundnud. Seega peale noorpõlve armastuse leidmise, leidis ta enda jaoks taas ka tee usu juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar