Kolmapäev, detsember 31, 2014

Lugemisaasta 2014

Lugemisaasta 2014 on läbi saanud koos kalendriaastaga.

Käesolev aasta oli minu jaoks eriline, kuna ilmus mu noorsooromaan "Tristan", mis on minu kolmas raamat. Mitu kuud sellest aastast kulus ka mu järgmise teose "Minu ilus elu maal" lõpetamisele-koostamisele-korrastamisele. See peaks lugejateni jõudma hiljemalt 2015.a jaanuari lõpus. Nii et üsna varsti.

Teiste kirjutatust aga lugesin järgmisi raamatuid:
1. Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
2. Paulo Coelho "Viies mägi"
3. Claudia Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu"
4. Rick Warren "Eesmärgist juhitud elu"
5. Erik S. Reinert "Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad"
6. Andrus Kivirähk "Jumala lood"
7. Rein Raud "Rekonstruktsioon"
8. Souad "Elusalt põletatud"
9. Mihkel Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku"
10. Margit Peterson "Segavereline"
11. Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"
12. Aile Alavee "Luule, ametnik"
13. Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"
14. Lea Jaanimaa "Tule eile meile"
15. Inga Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni"
16. Kati Saara Vatmann "Tuusik teisele kaldale"
17. Roone Roost "Mis sul viga on"
18. Inga Raitar "Karmavõlad"
19. Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar "Seiklus neljale"
20. Marian Suitso "Hobusehullud"
21. Merike Mikk "Tahan Soome elama"
22. Aita Kivi "Lähedal"
23. Joel Haahtela "Kadumispunkt"
24. Juku-Kalle Raid "Eelarve. Friigikogu rahvuseepos"
25. Erik Tohvri "Mere taga"
26. Koostanud Margit Peterson "Pärnu kirjarahva antoloogia"
27. Valdis Rumnieks "Iidse tamme saladus"

Nii et eelnevasse ritta võib lisada rekordaasta:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut

Ma ju räägin- iga lisanduva lapsega jõuan rohkem tehtud! Teoreetiliselt võib öelda, et lõpetasin veel 2 raamatut... või isegi kolm, sest kevadel sai kirjastajale saata "Tristan", suvel lõpetasin ühe noorsooromaani "Tähtajaline elu", mis tuleb veel üle käia ning sügisel lõpetasin elulise teose "Minu ilus elu maal", mis varsti ilmub.

Lugemisvara valik oli seekord jälle suht mitmekesine. Selles on nii vanu tuttavaid, kui uusi ja huvitavaid autoreid, konkurentidega tutvumist, ettevalmistavaid teoseid minu järgmisteks kirjutisteks, mõtlemapanevamaid raamatuid, kui ka lihtsamakoelisi. Pika aja jooksul koostatud lugemisnimekirjast sain mitu teost maha kriisutada. Samas aga sain juurde toredaid sõpru, kes kirjutavad... ja juba mu sõbrad kirjutavad nii palju, et ei jõua kõike äralugeda.

Aitäh, lugemisaasta 2014, et olid!

Teretulemast 2015.lugemis- ja kirjutamisaasta!

V. Rumnieks "Iidse tamme saladus" (detsember IX)

169 lk
2004, Tormikiri

Keskmisele koolieale mõeldud ulmeline põnevusjutt, milles ühe 12-aastase poisi kätte satub iidne käevõru. See unikaalne ehe muudab poiste elu põnevaks ja eluohtlikuks, sest sama aaret jahivad ka kurjategijad ning kunstiäritsejad.

Ma pole küll päris õiges vanuses selle raamatu lugemiseks ja minu ette jäi see hoopis ühel muul põhjusel. Kuid ma usun, et see võiks ka noortele meeldida, sest kirjutatud on väga liikuvalt, pidevalt midagi toimub, kõik on loogiline ja pinge püsib lõpuni.

Teisipäev, detsember 30, 2014

Koostanud M. Peterson "Pärnu kirjarahva antoloogia" (detsember VIII)

185 lk
2014, kirjastus Hea Tegu


Huvitav ja ebatavaline kogumik viieteistkümne Pärnumaa autori loominguga. Siin on luulet, proosat ja näidend. Kogumiku koostaja Margit Peterson on kokku kogunud omanäolise seltskonna kirjutajaid, kelle erilaadseid kirjatükke on päris huvitav segamini lugeda.

Siinkohal tahaks teha keks-keks: vahva Margit on ka mind järgmise antoloogia autorite ridadesse lisanud, nii et eks üheks käesoleva teose lugemise põhjuseks oligi, et tekkiks endal aim, mida võiks ise kirjutada. Nüüd siis aimdun ja kirjutan siin.


Esmaspäev, detsember 29, 2014

E. Tohvri "Mere taga" (detsember VII)

232 lk
2012, Varrak

Tohvri jõudis mu lugemislauale ikka seetõttu, et see troonib ka paljusid laenutusedetabeleid. Ikka tahan teada, miks teda nii palju loetakse.
"Mere taga" algas paljutõotavalt. Teose peategelaseks on Jaanus, kes läks Soome bussijuhina tööle. Teiseks peategelaseks Soome arstiks läinud Loone. Mere taha tööle käivate inimeste teema on viimastel kuudel ju meie pereski aktuaalne ja nii kõnetasid esimesed paar peatükki väga. PÕhjuste ja inimeste tunnete kirjeldamine oli väga reaalne. Olin juba vaimustunud ja arvasin, et mu senine arusaam Tohvri teostest on ekslik.
Aga siis hakkas kõik korduma ja minu jaoks ei olnud romaanis oodatud arenemist. Kogu keskosa kordaski teose algust ja siis järgmise arenguna tuli juba lõpp.

Selline vahva ühe õhtu lugemine oli!

Pühapäev, detsember 28, 2014

J.-K. Raid "Eelarve" (detsember VI)

251 lk
2013, Ema ja Isa OÜ


Raamatupoe kodulehel on järgmine tutuvustus:
Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Lugesin kõnealuse ööistungi toimumise ajal Juku-Kalle FB lehelt osasid kirjutisi, seega raamatus eesootav polnud üllatus. Ma arvan, et eelolevate valimiste eel võiks see olla kohustuslik lugemisvara kõigile valijatele. Jah, võib arutleda teemal, et kas on viisakas kaasriigikogulaste kohta nii kirjutada... kuid samas- kas meie poolt valitud inimestel on õigustatud niiviisi kõigi aega ja raha raisata?

Aga see jäägu igaühe enda otsustada. Nii lugedes, kui pärast valimiskasti juures.

Mõned tsitaadid:

"Vaheaega nõudnud Valeri Korb pööritas oma pingis totralt ja ütles korraga asespiiker Jüri Ratasele: "Aitäh, proua juhataja! Ma võtaks nüüd vaheaja!" (lk 162)

"Mati Raidma aga pillas saalis absoluutse pärli: "Riigikogu on läbilõige ühiskonnast, aga kes kurat käskis nii sügavale lõigata!" (lk 210)

Reede, detsember 26, 2014

J. Haahtela "Kadumispunkt" (detsember V)

94 lk
Loomingu Raamatukogu nr 4-5/2014


Täiesti müstiline teos sellest, kuidas kirjutada haaravalt mitte millestki.
Peale alustamist, ei suutnud ma seda teost käest panna. Samas ei toimunud seal peaaegu midagi. Kuid selline märkamatu pinge ja ootus oli kogu aeg üleval.
Minu jaoks oli see esmakordne tutvus Haahtela loominguga. "Kadumispunkt" räägib uurimisretkest teise Soome kirjaniku, Raija Siekkineni jälgedel. Kõige rohkem saab selgeks see, kuidas midagi ei saa selgeks ja kuidas keegi Raijat väga ei tundnud. Aga see, kuidas Haahtela sellest räägib, on tõesti lummav. Kuidas nii väheste sõnadega on võimalik nii palju öelda. Tõesti, tekstis pole midagi üleliigset ja samas kõik, mis vaja, on olemas.

Joel Haahtela
(1972) on erialalt arst, psühhiaater ja peab seda ametit ka praegu ikka edasi.


Mõned tsitaadid:
"/---/ ma tundsin sedasama, osalt meeldivat õudu nagu kunagi noorest peast- et asjad vaid juhtusid, et neid ei saanud eriti palju mõjutada, et maailm oli ja tuli vastu ja sellega pidi leppima sellisena, nagu see oli; et igaüks oli üksinda, ja polnud teist võimalust, kui tõusta hommikul üles, panna riidesse, astuda tänavale, käia kindlal sammul teiste seas, vaadata, kuhu see viib." (lk 18)
"Lisaks olid kunstnikud tihtilugu raske iseloomuga ja kõige paremad surnust peast, kenasti muuseumis, igatahes oli neist siis vähem tüli." (lk 25)
"Ja miks see lahkumise kihk, kui igale lahkumisele järgnes vältimatu tagasitulek; tagasi iseenesesse, tagasi selle juurde, mis oli või mille eest oli tahetud põgeneda?" (lk 84)

Laupäev, detsember 20, 2014

A. Kivi "Lähedal" (detsember IV)

239 lk
2008, AS Ajakirjade Kirjastus


Jätkuvalt olen Eesti autorite lainel.
Raamatu pealkiri on "Lähedal", kuid tahaks sellele vägisi lisada "...ja siiski nii kaugel."
Teos räägib läbi mitme aastakümne vahelduvalt ühe eduka naise lugu, kes peale koondamist läheb Kreetale ning sealsete nädalate jooksul siis olnud meenutab.
Juttu on suhetest erinevate pereliikmete (ema, isa, poolõed jne) ning meestega (armukesed, elukaaslane vms). Kõigi nende suhete puhul aga jäigi tunne, et kuigi inimesed on teoreetiliselt lähedal, siis on nad ikkagi kuidagi kauged... Ühestki neist tegelastest ei jäänud muljet, et nad peategelasega väga lähedased oleksid.

Stiililt on see mõnus teos, hästi loetav, silme ette tekivad pildid kirjeldatust. Kuigi väga aktiivset tegevust ei ole, siis pinge püsib ikka pidevalt üleval.
Veidi häiris liiga tihe ajastu vahetamine. Uue peatüki algul oli küll ilusti ära toodud tegevuse aastaarv, kuid sellegi poolest kippusid need segi minema. Samas oli just see võte, mis sundis rohkem kaasa mõtlema ning andis sisule kindlasti juurde.

Tsitaat:
"Kui pole ühist minevikkuega lootust ühisele tulevikule, ollakse vaba nii süüdistustest, kahtlustest ja kõhklustest kui ka kujutlustest, mis olevikust eemale kisuvad. Olude sunnil olime vaid siin ja praegu- ning saime sellest parima, mis võimalik oli." (lk 235)

Laupäev, detsember 13, 2014

M. Mikk "Tahan Soome elama!" (detsember III)

91 lk
2014, OÜ Pallimeri, Merike Mikk

"Tahan Soome elama! Teejuht: konkreetsed näpunäited ja tõsielulood" on väga praktiline paaritunnine lugemine, mis käsitleb tõesti enamusi küsimusi, mis Soome tööleminekut planeerides võiks tekkida. Tõsielulugudest arvasin millegi pärast raamatu tutvustust lugedes, et need on pikemad ja sisukamad. Aga mingi pildi andsid needki.

Kui enamusel meist seostub sõnaga SOOME Kalevipoegadeks ristitud eesti mehed, koristajana töötavad naised või viimasel ajal ka mugavuspagulased, siis minu jaoks on peale selle teose lugemist Soomest hoopis teine pilt ja arusaam. Tekkis tõsine huvi kogu selle süsteemiga tutvumiseks. Tundub, et meil on tõesti palju õppida... ja samas ID-kaardiga tehtavatest tehingutest ei sooviks ma küll mingi hinna eest loobuda.

Neljapäev, detsember 11, 2014

M. Suitso "Hobusehullud" (detsember II)

352 lk
2013, Tänapäev

Päeviku vormis kirjutatud noorsooromaan koolis "nähtamatute" hulka kuuluvast Johannast, kes ühksanda klassi algul leiab endale uue hobi- ratsutamine! Sellega tegelemine aitab tal läbi erinevate keerdkäikude ka klassikaaslaste seas populaarsemaks muutuda.

Igati viieline teos! Selline ilus ja suht etteaimatav. Seega turvaline lugemine, kus kõik, kes peavad, saavad omavahel kokku, halvad saavad karistada ja head oma kannatlikkuse eest tunnustatud.

Aga hobustega seonduvast oli päris palju juttu ja tuletas küll meelde, et ratsatrenni peaks minema! :)

Pühapäev, detsember 07, 2014

A. Kivi, D. Lamp, K. Murutar, I. Raitar "Seiklus neljale" (detsember I)

247 lk
2009, AS Ajakirjade Kirjastus

Naistekas. Selle sõna kõige paremas mõttes ehk et naiste kirjutatud teos naistele.
Loetud sai paari päevaga, sest lihtsalt vaba aega polnud rohkem. Nii, kui raamatu käest ära panin jäi kripeldama, mis ikka edasi saab?
"Seiklus neljale" on nelja autori poolt ühiselt kirjutatud teos, kus igaühel on oma tegelane, kelle kaudu ta räägib. Naised võidavad kõik nädalase reisi luksuslaevaga, mille jooksul räägivad üksteisele etteantud teemadel lugusid. Teemadeks on näiteks teine naine, häbi, emad ja tütred jne.
Kuna omavahel suhtlevad võõrad inimesed, kes arvatavasti tulevikus enam ei kohtu, on jutustused ja ülestunnistused ausad ja avalad.

Väga eluline raamat, kust iga naine ennast mingis tegelases kindlasti üles leiab. Võib olla isegi kõigis midagi. Nii on mõtlemapanevaid juhtumisi ja mõtteid küll ja küll.

Mõned tsitaadid:
Ka minul endal on alati olnud häbi kuidas-sul-läheb-küsimusele vastata: jah, mul läheb hästi! Isegi siis, kui tegelikult läheb kohe väga kenasti. See tundub natuke piinlik: äkki küsijal endal ei lähe parasjagu sugugi nii hästi? (lk 148)
Ma usun, et küll sa aru saad, milline on õige suund. Milleks muuks me elame, kui ainult selleks, et lõpuks mõista tehtud vigu. Ja aru saada, millistel hetkedel on õige suuna pealt valele poole keeratud...(lk 235)
"Kuldset keskteed" pole olemas. /---/ Tean nüüd, et ei laste ega liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natuke õnnelik"- nii, nagu ei olda "natukene rase". Sa kas oled või mitte.(lk 241)

Reede, detsember 05, 2014

I. Raitar "Karmavõlad" (november)

191 lk
2013, Legend


Nagu raamatu tagakaanel kirjutatud, on "Karmavõlad" ühteaegu romantiline armastuslugu ja samal ajal ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapärast saatuseniitide teemal.

Samal ajal jälgitakse kolme lugu, mis toimuvad tänapäevases Eestis, 1548-1579a Tiibeti kloostris ja 1845-1846a näljahädas Iirimaal. Näiliselt täiesti erinevad lood ja inimesed tegelevad tegelikult kõik armastuse otsimise ja selle sõnastamisega. Püüdes aru saada, mis on teiste inimeste roll meie elus ja meie oma nende elus.
Kuidas seda täpselt tehakse, lugege ise. Kõike ei saa ette rääkida.
Raamat on mõnusalt kirjutatud, seda on hea lugeda.

Raamatu kohta saab veel lugeda siit: Karmavõlad.

Mõned tsitaadid:
"Karmavõlad on alati vastastikused. Nende puhastamine on alati vastastikune. Meie teed ei ristu ju kunagi juhuslikult. Minu palved ja õnnistused on sinuga, armas sõber. Me veel kohtume. Siis kui kõigi võlad kõigi ees on tasutud."

Pühapäev, november 23, 2014

Trükkimisraha kogumine Hooandjas!

Armsad sõbrad!
Ilmumas on minu neljas raamat "Minu ilus elu maal". Seekord aga palun teie abi.
Nimelt olen algatanud raamatu trükkimiseks raha kogumiseks hooandja keskkonnas projekti. Palun vaadake meie videot ja tutvuge kingitustega, mida saate, kui aitate raamatu trükkimisele kaasa. Loomulikult olen kõigile väga tänulik, kui aitate selle teose kaante vahele. Aega on 30.novembrini!!!!
Täpsem info ja video siin: "Minu ilus elu maal" trükkimine!


Toetades hooandja kaudu raamatu trükkimist, saad näiteks 11€ eest kingituseks valida vastvalmiva raamatu, mis hiljem poes maksab kindlasti rohkem.

Tänan väga!

R. Roost "Mis sul viga on" (oktoober)

128 lk
2011, Raudwara

Omanäoline ja põnev teos.
Autor on võtnud kritiseerimise alla enamus asju, mis meid igapäevaselt ümbritsevad: religiooni, poliitika ja poliitikud, keskkonnaaktivistid, prostituudid, pangad, meedia jms.

Rahva Raamatu leheküljel on raamatu kohta jägmine tutvustus:
"See raamat on kontsentraat – lahustamata ülbus ja julgus saata pool elu kuradile. See raamat on austusalvaldus vabamõtlejatele, kes julgevad suud lahti teha. See raamat on ülistus enda elu peremeheks olemisele ja nendele vähestele, kes ei taha mitte paati kõigutada, vaid seda kõige täiega õhku lasta. See raamat on sinule, kui sa tahad toita seda väikest põlevate silmadega anarhisti, kes sinu hinge alumisel korrusel salaja elab. See raamat on sinule, sest meie silmad on tapeeti täis."

Suur osa teosest oligi asjalik ja mõnus äratus ja meeldetuletus asjadest, mida me igapäevaselt enda ümber enam ei märkagi, kuna oleme nii tuimestatud. Kuigi peatükid olid lühikesed ja mõtted kontsentreeritud, siis aegajalt jäi mulje, et mõnest teemast on räägitud lihtsalt seetõttu, et tõesti ikka KÕIGE suhtes kriitiline olla.
Igal juhul julgen seda teost soovitada, sest mõtlemise lõõrid lööb tekkinud ummistusest mõneks ajaks lahti küll.

Mõned tsitaadid:
Meile pekstakse ajju varjatult iga päev seda standardit, mida me peame järgima. Miks? Sest kui inimesed on sarnased, on neid lihtsam ohjata ja manipuleerida. See oleks tunduvalt keerulisem, kui mitte võimatu, kui oleks normaalne, et kedagi ei koti mood, aktsepteeritud abstraktsed moraalinormid ja turvaline rutiin.(lk 109)
Mõned väidavad, et tänapäeva ühiskond nö arenenud riikides on parim, mis eales on olnud, sest meil on olemas demokraatia ja valikuvabadus. Mis demokraatia? Mis valikuvabadus? See, et sul on valida 64 erineva maitsega saiakese vahel, ei ole tõeline valikuvabadus, kui sa pead oma kodu soetamiseks ennast aastateks laenuorjusse andma. (lk 48)
Tõelised prostituudid on inimesed, kellel puuduvad põhimõtted ja väärtushinnangud. Enamus tõelistest prostituutidest kannab ülikondi ja lipse. Ma räägin nendest litsidest, kes on alati valmis oma põhimõtted raha eest hülgama. /---/ Need on need inimesed, kes astuvad erinevatesse erakondadesse raha eest, keda ei huvita mingi kuradi ideoloogia, mida nad seal esindama peaksid. Enamus kuulsatest nägudest, kes valimisplakatitel figureeruvad, ei ole mingid idealistid. Nad tõenäoliselt ei tea mitte midagi selle erakonna valimisprogrammidest ega pikaajalistest suundadest.(lk 112)

Teisipäev, september 30, 2014

K. S. Vatmann "Tuusik teisele kaldale" (september)


346 lk
Hea Tegu Kirjastus, 2014

"Tuusik teisele kaldale" on Kati esimene raamat Vatmanni nime all, kuid tegelikult on loomulik jätk Murutarina avaldatud teostele.
Taaskord on tegemist Katilikult väga isikliku ja avala teosega, mis samal ajal on täiesti ilukirjanduslik väljamõeldis. Kõlab võimatult, kuid nagu Kati isegi ütleb, siis kõigis raamatus tegutsevates naistes on teda. Ja usun, et ka kõiki teisi naisi. Nii saabki teos olla samal ajal väga aval ja isiklik, kuid rääkida ka kõigist naistest (ja meestest!) üldiselt.
Inimhinge pugemine ja selle analüüsimine on Kati leivanumber nagunii ning ka selles teoses pole sellega koonerdatud.

"Tuusik teisele kaldale" sisaldab mitmete erinevate naiste lugusid. Naised elavad erinevates riikides, erinevates oludes, kuid samal ajal. Nii oleks lood nagu erinevad, kuid tegelikult jõuavad kõik lõpuks põlemiseni. Mitte tänapäevase haiguse läbipõlemiseni, vaid uuenemise, puhtakspõlemiseni. Ja mida kiiremini selle vajadusest aru saadakse, seda kergemalt puhastustuli läheb.

Kati käsitleb kergelt, kuid samal ajal sügavalt elulisi teemasid, seega leiab igaüks sellest teosest kindlasti äratundmist oma elust. Lugude jätk või lõpp (?) samas pole sugugi igapäevane, nii et tasub lugeda ja kaasa mõelda.

Laupäev, august 30, 2014

I. Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni" (august II)

368 lk
Kirjastus I.R.A.
2014

Eelnevalt olen sellest raamatust rääkinud Delfi Rahva hääles ning Pärnu Postimehes.

Võin julgelt öelda, et minu elus on see üks neist raamatutest, mis on väga palju muudatusi kaasa toonud.

Raitar kirjutab suhetest ja sellest, kuidas nendega hakkama saada. See ei tähenda aga ainult romantilisi suhteid. Igaühel meist on esmalt suhe iseendaga. Kui paljud aga suudavad seda kõige olulisemat suhet teadlikult arendada ja analüüsida? Raitari raamat tuleb seejuures appi, suunates meid õigeid küsimusi küsima. Lahendusi saab välja käia aga ainult igaüks ise. Autor ei püüa meile lihtsaid lahendusi, ega kindlalt töötavaid retsepte anda, vaid suunab mõtlema teemadele, mis meie hoiakuid ja käitumist tekitavad ning aitavad peidetud probleeme leida ning vabastada.

Ja kui iseendaga hästi läbi saad, pole teistega suhtlemine enam probleem. Seda teost soovitan tõesti julgelt kõigile!!!

Laupäev, august 23, 2014

Reede, august 15, 2014

L. Jaanimaa "Tule eile meile" (august I)

175 lk
2012, Varrak

Raamatu peategelaseks on hellitatud maatüdruk Bärbel, kes on kogu aeg kõigi ja kõige vastu tige. Maelu teda ei huvita ning peale keskkooli lõpetamist läheb ta pealinna. Asjad ei lähe nii lihtsalt, kui ta on planeerinud... aga lõpuks lähevad ikka nii, nagu peab :)

Mingil põhjusel meenutab see mulle hiljuti loetud "Seitsmendat rahukevadet". See pidev kõige suhtes vaenulik olek.

Kolmapäev, juuli 30, 2014

V. Luik "Seitsmes rahukevad" (juuli)

191 lk
1985, Eesti Raamat

"Seitsmes rahukevad" on Viivi Luige 1985. aastal Eesti NSV-s ilmunud autobiograafiline romaan. Selle peategelaseks on umbes viieaastane laps, kelle kaudu käsitletakse selle ajastu elu. Tegevus toimub vahemikus 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest.

Väga õpetlik ja äratav teos, mis tuletab meelde, kui hästi me elame ning kui palju meil on võimalusi. Praegu tunduvad sellised olud utoopilised, kuid tegelikult elasid sel ajal kõik mu vanavanemad ning vanemategi lapsepõlv algas umbes sel ajal. Romaan annab hea pildi Eestist 1950-ndatel aastatel. Seega on tegemist suhteliselt lähiminevikuga, kuid enamus meist seda aega ju ei mäleta.

Ühte pidi mulle üldse ei meeldi sellised raamatud, sest need on nii masendavad. Teisalt ongi väga tänuväärne selle raamatu hariv-äratav mõju, mis paneb tänastele muredele hoopis teise pilduda vaatama ning teeb need väiksemaks.

Kolmapäev, juuni 25, 2014

A. Alavee "Luule, ametnik" (juuni II)

168 lk
Kirjastus Tänapäev, 2012

Nagu eelnevalt loetud "Vihmasaatjad", oli ka see minu jaoks väga reaalne olustikuromaan. "Luule, ametnik" räägib kunstiõpetajast Luulest, kes mitte kõige vabatahtlikumalt on sattunud Brüsselisse Euroopa Komisjoni tööle. Tema harjumisraskused ja oma koha leidmine, igapäevased kõhklused ja kahtlused ning ka Brüsselis elamise võimaluste kasutamine.

2012.aasta maikuus koos IRLi naistega Tunne Kelami kutsel Brüsselis käies ja sealsete ametnike ning elu-oluga tutvudes jõudis minuni hoopis teine pilt sealsest, kui Eestis olles tundub. Selle reisi ja Brüsselis töötanud inimeste jutte arvestades tunnen, et käesolev romaan on realistlik ja usutav. Minu jaoks kinnitas Tunne Kelamiga kohtumise reis, et mina Brüsselis töötada ei tahaks, kuigi kunagi on ka sellele mõeldud. Esmakohal need samad kahtlused, mis ka käesoleva teose peategelast kimbutasid- need jubedad monsterhooned, milles tööd tehakse... metsik töötempo, mille tulemust sa tegelikult ei pruugigi kunagi näha, sest protsessid on väga pikaajalised... hoomamatus.

Teos on minimalistlikult kirjutatud, seega kohati jäi side tegelastega puudulikuks. Samas ei tundnud lõpuks sellest ka puudust, nii et ehk oli siiski valitud õige stiil.

Kummaline aga jah, et see naisametnike teema selle aasta romaanikonkursil nii kõvasti välja tuli. Ja olles nüüd päris mitut konkursitööd lugenud, oleksin enda jaoks teinud teistsuguse pingerea, kui oli žürii oma :)


Teisipäev, juuni 24, 2014

J. L. Leis "Vihmasaatjad" (juuni I)

246 lk
Tänapäev, 2012a

"Vihmasaatjad" on võidutöö 2011.a Tänapäeva romaanivõistluselt, kus minu teos "Homme on ka päev" jõudis äramärgitute sekka. Nagu ka Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter on öelnud, siis võib selle töö temaatikat minu omaga otseselt võrrelda (vt "Naisametnike võidukäik uues eesti romaanis" ). See on aga põhjus, miks minul on väga raske midagi teose kohta öelda, ilma et ma oleks ebaõiglane ja erapooletu. :)

Nagu selle sarja teiste raamatute puhul tuleb ära märkida Angelika Schneideri võrratut kaanekujundust. See on lihtsalt ilus.

Teos on ladusalt kirjutatud ja seda oli mõnus lugeda. Eelnevalt raamatukirjeldust lugedes ootasin mingil põhjusel, et nö lõpuosa jõuab kiiremini kätte. Ehk et siis enamus raamatust oli liikumist selle kohani, kust ma oleks rohkem kuulda tahtnud (suhte arenemine jms).

Kuna lõpetasin "Vihmasaatjad" lugemise haiglas peale meie neljanda lapse Christiani sünnitamist, siis jäi eriti silma lk 234 lapseootusest rääkimine. Kas sain tõesti õigesti aru, et autori arvates 12.-14.nädalast loodet on võimalik läbi ema kõhu katsuda-tunda? Tegelikult hakkab ema ise umbes 17.nädalal loote mullitamist tundma ning selleni, kuni saab kõhust väljuvaid mügaraid katsuda, läheb ikka veel aega.

Nagu öeldud, ei saa ma selle teose suhtes erapooletu olla, sest see on jah midagi sellist, mida oleksin võinud ka ise kirjutada. Teemad ja suhtumised on kõik tuttavad ja paljuski läbi käidud. Seetõttu tekitas teiseks küsimusi majaehitus- kuidas saab mitmendat aastat töötu naine nii palju suuri töid ühel aastal majas ära teha, samal ajal selleks raha mitte teenides? Kuna kõik need tööd maja juures on meil viimastel aastatel pidevalt käimas, siis on täpselt näha, kui palju ja kuhu raha läheb. Ma ei tea, kas mul jäi see koht raamatus kuidagi vahele... aga ma tahaks igatahes ka nii osata :)

Need olid norimised. Tegelikult mulle aga raamat meeldis. Samas otsin selle konkursi teoseid lugedes alateadlikult ikka ka seda, mis võis ühe või teise teose esile tuua ja praegu ei saa ma küll täpselt aru, mille järgi žürii on kohti jaganud. Aga no hetkel olen lugenud alles kolme konkursi teost. Jätkan. :)

Laupäev, mai 31, 2014

M. Peterson "Segavereline" (mai II)

206 lk
Hea Tegu kirjastus, 2014a

Mina olin üks nendest, kellel oli au Margiti debüütromaaniga tutvuda enne selle trükkiminekut. Peale läbilugemist kirjutasin teosele sellise järelsõna:

“Segavereline” on hoogne ja tempokas romaan, mille peategelaseks on varaküps noormees Pent. Ta on lapsepõlvest peale pidanud raskete koormatega hakkama saama, kuid see pole teda murdnud, vaid on hoopis tugevamaks muutnud.
Suurem osa romaani tegevusest toimubki ajal, mil Pent on alles 6-aastane ning käitub juba siis vastutava täiskasvanuna. Ega tal muud üle ei jäägi, kui meedikust ema on õega pikalt haiglas ning rekkajuhist isa ei saa pikemalt töölt ära jääda. Majapidamise eest tuleb aga hoolitseda ja elu edasi elada. Pent, koos sulase Kustiga saab sellega suurepäraselt hakkama.
Romaan “Segavereline” on lihtsalt ja haaravalt kirjutatud teos. Lühikeste peatükkide kaupa laiub meie ette aga mitmekülgne suhete ja saatuste sasipundar, mis teose jooksul lahti rullub. Hoolimata lihtsast stiilist on käsitletud väga keerulisi ja tõsiseid teemasid, nagu näiteks erinevad haigused, õnnetused, elu lastekodus, suhete hääbumine, teineteise leidmine ja kaotamine.
Kui algul võib tunduda, et põhitegevuse ümber lisanduvad märkused või täiendused on hajevil ning sobimatud, siis mõne aja pärast saab selgeks, et kõik on kõigega seotud. Nii nendib ka üks raamatu peategelasi Vivian üsna teose lõpus, et “Elus ei ole juhuseid! Kõik on ette määratud!” Nii said raamatu algul uitmõttena tundunud read teose jooksul huvitava lahenduse, mis tihtilugu polnud üldse ette ennustatav.
Romaani “Segavereline” üheks omapäraseks küljeks ongi, et lapsed on juba varakult asjalikud ja mõistvad. Mitte aga ülemäära, nii et laste käitumine on täiesti usutav.
Teine koheselt silma jäänud omapära on autori võimekus eriliste nimede leidmisel. Ise raamatuid kirjutades olen tihti hädas tegelastele sobilike nimede leidmisega, seega oli väga põnev läbi teose jälgida, milliseid nimesid loo jooksul veel ette tuleb.
Autor mängib osavalt reaalsuse ja kujutletava maailma piiridel. Peategelase Penti elus saab oluliseks vanavanemate haual kuuldud lause: “Pere saatus on sinu kätes!”, mida ta edaspidises elus mitmel määraval kohal kuuleb ja sellest tulenevalt otsuseid teeb. Samuti on suur roll mitmetel vanavanemate õpetustel. Nii et hingede rändamine erinevates eludes, Osho õpetused, kaartidepanemine, hääled teistpoolsusest ja ettemääratus on olulisel kohal mitmete elude keeriste lahtiharutamisel.
Nii tuleb ka “Segaverelise” tegelastel, nagu meil kõigil oma eluteedel mõista, milliseid ettejuhtuvaid märke tuleks arvestada ning millistele me vaid püüame vägisi tähendust leida.
Lõpuks jääb kõlama valus tõde sellest, kuidas väga lihtsalt anname teistele hinnanguid. Peategelane Pent pidi läbi elu kuulma etteheiteid oma segeverelisuse pärast, kuid lõpuks tegi tema otsuseid, mis teevad temast rohkem eestlase, kui paljud sõimajad seda kunagi on üldse olnud. Nii et kuigi Pent ütleb oma arusaamise selgituseks, et ta ei usu enam muinasjutte, siis lõpp oli pigem muinasjutulik- inimese välimusest olulisemad on tema teod!

M. Mutt "Kooparahvas läheb ajalukku" (mai I)

462 lk
2012, Fabian

Järjekordne teos, mille kohta jäi kusagilt sisse tunne, et kultuurne inimene nagu peaks seda lugenud olema. Jõudsin nüüd lõpuks selleni, aga lugesin ikka kõvasti üle kuu. No ei edenenud. Ma olen aru saanud, et suurem osa (või kõik?) tegelased põhinevad reaalselt olemasolevatel inimestel. Mõned nimed jäid ühest artiklist ka silma, kuid isegi "elusatena" ei tea ma neist inimestest midagi, rääkimata, et suudaks raamatutegelastena midagi arvata. Nii püüdsingi loetut ikka väljamõeldud teosena võtta, mitte ei hakanud pikalt ajalugu uurima. Äkki arvaksin raamatust teisiti, kui oleksin vähegi sel ajal elanud.... teaksin mõndagi neist inimestest... aga praegu jäi minu jaoks küll kaugeks ja segaseks.

Reede, aprill 04, 2014

Souad "Elusalt põletatud" (aprill I)

207 lk
2008, Tammerraamat

Viimasel ajal olen palju kokku puutunud võrdõiguslikkuse teemaga, et kuidas meile naistena (eriti lastega naistele) liiga tehakse ja ei arvestata ning koheldakse ebavõrdselt. Kõigi meie igapäevaste teemade kõrvale oli Souadi lugu aga väga äratav ja šokeeriv.

Jah, ma tean, et mitmetes usundites on nö äärmuslasi, kes järgivad jätkuvalt rangeid ja äärmuslikke tavasid. Ühel islamimaal, mida raamatus pole täpsustatud, on selliseks aumõrva põhjuseks väljaspool abielu rasestumine. Nii juhtus Souadiga, kes küll ootas pingsalt aastaid oma abiellumise järge, kuid kuna vanem õde ei abiellunud, siis ei lubatud ka teda mehele, kes teda küll küsimas käis. Sellegi poolest naine armus mehesse ja lootes meest kinni hoida, oli tema jaoks kõigeks valmis. Selle tulemusena jäi aga naine rasedaks, kuid mees lasi jalga.

Meie räägime üksikemade puhul vaesusriskist ja muudest taolistest ohtudest. Souad aga teadis, et tema tulevik on ainult aumõrv. Selle täideviijaks valisid vanemad naise õemehe Husseini, kes valas naise bensiiniga üle ja pani põlema. Naisel õnnestus põgeneda, kuid see teda veel ei päästnud. Isegi haiglas ei ravitud seda, sest sellistesse juhtumitesse oli keelatud sekkuda. Ta jäeti lihtsalt surema. Kuna sekkus humanitaarabiorganisatsiooni töötaja Jacqueline, kes aitas naise ja ta lapse Euroopasse tuua.

Lugu oli kirja pandud u 20-30 aastat peale Euroopasse jõudmist, kuid sellegi poolest polnud naise hingehaavad selleks ajaks paranenud. Selliseid lugusid aga ei jõua meie ette tihti, kuna aumõrva ohvrid tavaliselt ei pääse. Ja kui pääsevad, ei julge nad oma lugu rääkida. Pidavat teada olema juhuseid, kus naine otsitakse hiljem siiski üles ja viiakse ebaõnnestunud aumõrv lõpuni. Nii pole ka Souadi kohta täpsustusi, et kus ta elab ja kes täpsemalt on.

Väga õõvastav ja vastik lugu... kuid äratav lugemine. Lihtne on meie igapäevaseid muresid pidada maailma suurimaks, aru saamata, kui hea meil tegelikult on. Eriti, et kui kaitstud meie inimõigused tegelikult on. Soovitan kindlasti lugeda!



Reede, märts 14, 2014

R. Raud "Rekonstruktsioon" (märts III)

264 lk
2012, Mustvalge kirjastus


Müstiline ja lummav teos!
Üks järjekordne raamat, mille suhtes olin ammu kindel, et pean seda lugema. Kuid väliselt tundus mingil põhjusel, et see on kindlasti liiga keeruline ja kõrgelennuline minu jaoks. Ei olnud. Täiesti tavalisele inimesele kirjutatud. Kuigi autori harituse tase ei jäänud saladuseks, sest erinevaid näiteid kirjandusest, kunstist, erinevatest riikidest, keeltest jne lendas läbi teose pingutamata. See aga ei jätnud moraalilugemise muljet, vaid kõik sobis ilusti tervikusse.

Lühidalt on tegemist looga, mille peategelane Enn Padrik saab vähi diagnoosi. Sellest saab ta jõudu, et hakata uurima 5 aastat tagasi koos mõne sõbraga enesetapu teinud tütre lugu. Ja raamatus räägivadki erinevad tegelased suuremast ringist üha väiksemani lugusid Ennu tütrest Annist ja tema teekonnast viimase otsuseni.

Kuna tegemist on pigem monoloogidega, on käsitletud väga laiaulatuslikku teemade ringi. Mõnikord ununeb isegi, et millest üldse jutt, kuid kokkuvõttes täiendavad kõik lood teineteist. Üks väheusutav koht minu jaoks oli see, et kõikjal sattusid omavahel kokku kahtlaselt sarnased inimesed, kes olid võimelised samadel teemadel diskuteerima. Aga see võib olla minu isiklik kiiks, et ma pole selliseid olukordi väga tihti näinud.

Tekst oli kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Lummavaks teebki "Rekonstruktsiooni" see, et tegemist on intelligentse teosega, kuid see ei karju igalt leheküljelt rõhutatult vastu. Nii saad süveneda teosele, mitte sellele, et kuidas ennast raamatust läbi närida.

Laupäev, märts 08, 2014

A. Kivirähk "Jumala lood" (märts II)

199 lk
2009, Eesti Päevaleht

No tegelikult ka- keegi ei saa öelda, et ma pole üritanud! Rehepapp jäi kunagi pooleli. Polnud minu maitse. Aga no "kõigile ju meeldib Kivirähk", seega ma ka ikka üritan.
"Jumala lood" polnud ka minu maitse. Ei olnud naljakas. Pigem labane. Mul ei ole midagi põhimõttelist mõtte vastu, et tekstide stiiliks on Jumala kõne inimestele. Kui Kivirähk saab paljude käest kiita oma laiade piiride poolest, siis ju ma olen konservatiivsem- mingid piirid võiks ikka olla! Võib-olla lehesabast lugedes oleks midagi muud... aga nii jah polnud naljakas.

Siia kokkuvõtteid kirjutades uurin alati ka teiste lugemisblogijate arvamusi ja hea on teada, et päris kõik ikka ka Kivirähku ei armasta. Nii et ma polegi ainuke loll. Samas üks blogija kirjutas, et Kivirähk on romaani kirjutades parem ja põhjalikum. Seega ei anna veel alla ja kindlasti proovin midagi temalt veel lugeda.

p.s. nägite, kui edukalt ma suutsin kogu tekstis vältida nime Kivirähk keeramist-pööramist misiganes käänetesse ;)

Erik S. Reinert "Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad" (märts I)

173 lk
2013, kirjastus Varrak

Järjekordne raamat, mis pealkirja järgi ennustab tohutute maailmamuutvate saladuste avaldumist ja katete langemist. Ja osaliselt ka õigustatult.
Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad? Selles, et vastav väide tõele vastab, ei kahtle vist keegi. Reinert on läbi aja analüüsinud erinevaid majanduspoliitikaid ja erinevaid riike. Tulemusena leidis, et majandusajalugu näitab, et pigem on edukad need riigid, mis oma majanduspoliitikas pole järginud majandusteadlaste või filosoofide nõuandeid, vaid rikaste riikide praktikaid.

Silmiavav oli käesolevas raamatus see meeldetuletus, et kui me oma konnatiigis muretseme lahkunud inimeste pärast, siis maailmamajandust silmas pidades on praegu Eestis toimuvad rahvaste rändamised täiesti loogilised ja tulenevad majandusstruktuuri muutumisest. Loomulikult on asju, mida valitsus, ettevõtjad jt oleks saanud (ja siiani saavad) teha, kuid hea oli lugeda, et mitte midagi üllatavat ju meil siin hetkel ei toimugi. Juuksur teeb ühesuguse efektiivsusega tööd nii Eestis, Hiinas kui Norras, kuid sama töö eest saadav palk on neis riikides täiesti erinev. Juuksur ise ei saa seda aga üksi muuta, kui kogu riigi majandus tema ümber ei muutu. Arstide-õdede rände puhul oli näiteks toodud aga hoopis Trinidad- Põhja-Ameerika- Kuuba, nii et ka selles valdkonnas pole Eesti-Soome liinil liikuv tööjõud mingi erand.

Nii et riigi põhiliseks tulevikumäärajaks on ikka see, mida ühiskonnas toodetakse, millise taseme tööd tehakse. Reinert toob näite, et kehv jurist teenib ikkagi rohkem kui maailma parim nõudepesija. Väga loogiline tõde, kuid millegi pärast kipume oma igapäevastes majandusvestluste (riigi, ettevõtjate ja kõigi muude orjapidajate siunamise!) käigus selle unustama.

Neljapäev, veebruar 27, 2014

R. Warren "Eesmärgist juhitud elu" (veebruar)

367 lk
2005, Allika kirjastus

Ma ei mäletagi, millal mõnda raamatut viimati nii kaua lugesin. Ostsin selle u 2006.aastal ja seejärel olen mitmel korral alustanud. Raamatus soovitatud 40 päevaga ei õnnestunud mul seda kordagi läbi lugeda, kuid nüüdseks on siiski läbitud.

Üldiselt on tegemist kristliku eneseabiraamatuga, nagu üks mu sõbranna millalgi hinnangu andis. Samas on tegemist raamatuga, mille võib kätte võtta igaüks, kellel pole kõrgteoloogilisi teadmisi. Igaüks leiab sellest oma. Kui tavalised eneseabiraamatud soovitavad süveneda iseendasse, sealt alustada ja seal lõpetada, siis kristlusele põhinevas raamatus öeldakse:
Asi pole sinus. Sinu elu eesmärk on suurem kui sinu isiklikud saavutused, sinu meelerahu või sinu õnn. /---/ Kui tahad teada, miks sind on sellele planeedile elama pandud, pead alustama Jumalast. Sa sündisid tema eesmärgi tõttu ja tema eesmärgi jaoks." (lk 23)

Raamat on jaotatud mugavateks neljakümneks peatükiks ning on mõeldud lugemiseks üks peatükk päevas. Kogu raamatus on üle tuhande piiblitsitaadi, mis ülejäänud teksti toetavad. Põhilised küsimused, millele keskendutakse, ongi igavesed kes ma olen? miks ma olemas olen? millise eesmärgi jaoks elan? Ja mõtlemisainet ning juhiseid saab sellest raamatust küllalt.

Kuna see on teos, millest igaüks saab vastavalt oma eelnevale ettevalmistusele, siis ei hakka ma jagama vastuseid, mida mina sain. See pole aga lihtsalt läbilugemise raamat, vaid selline, mis jääbki "öökapile" ja mida aegajalt ikka uuesti kätte võtta.

Reede, jaanuar 24, 2014

C. Joseph "Kate: printsessiks saamise lugu" (jaanuar III)

253 lk
2011, kirjastus Kunst

Nüüd läksin eriti kultuurseks ja hakkasin elulugusid lugema... alustades Kate´st :)
Tõsisemalt rääkides- ma pole kunagi midagi arvanud 25-30-aastaste ELUlugudest. Sellegi poolest valisin raamatukogu riiulilt selle raamatu suht teadlikult ja lugesin hea meelega lõpuni.... kuigi kinnitust saigi see, miks nii noortest pole mõtet eluloo raamatuid lugeda. Teos on poolenisti kokku pandud Kate ja Williami esi-esi-esi... vanematest- hulk korduvaid nimesid. Teise poole moodustas arvatavasti meediaväljaannetest kokkuklopsitud ajajada Kate teest printsessiks... mis lõppes kihlumisega. Ju siis oli raamatu väljaandmisega nii kiire, et isegi kuninglikke pulmi ei suudetud ära oodata.
Kuna ma aga kollast meediat väga ei jälgi (ning seega leidsin raamatust palju uut) ja Kate on minu arust lihtsalt väga ilus tüdruk, siis oligi mõnus lihtne lugemine :)

Reede, jaanuar 17, 2014

P. Coelho "Viies mägi" (jaanuar II)

228 lk
2006, Pilgrim

Mulle on Coelho alati meeldinud... või noh- ma vähemalt mõtlesin nii nende paari raamatu järgi, mida olin lugenud. Viimati loetud "Võitja on üksi" oli minu jaoks aga pettumus... ja nii jäi kesiseks ka "Viies mägi". Vähemalt kuni jõudsin lõpuni. Minu jaoks selgus raamatu mõte alles viimase paarikümne lehekülje jooksul.

Tegemist on müütilise Piibli-ainelise looga prohvet Eelijast, tema põgenemisest kogumaalt, elust Akbari linnas, selle hävimisest ja ülesehitamisest. Enamus aega tunduski mulle, et loen lihtsalt Piibili rahvakeelset ümberkirjutust, mida on täiendatud. Näiliselt on loos tegemist pidevate ebaõnnestumiste reaga- nii kui Eelijal miski hakkab õnnestuma, muutub see taas ebaõnneks.

Kuni lõpu eel Eelija mõistab Akbari linna hävimise kohta:
"Akbar pidi hävima, et igaüks enda sees uinunud võimed üles ärataks."

Ehk siis minugi jaoks viimase poolaasta jooksul tuttavaks saanud mõte, et algul õnnetusena tunduvad juhtumid tulevad meie ellu seetõttu, et õhk liikuma lüüa, inimesi äratada igapäevasest mugavusest ja niisama olemisest, lükata nad oma potentsiaale kasutama ning enamasti ka teises (hirmsa ja võõrana) tunduvas suunas liikuma lükata.

Eelija selgitab raamatu lõpus poisile, kes arvab, et Jumal oli liiga karm ja oleks võinud ka lihtsamalt inimesi õpetada ja neile sõnumeid saata:
"Ta proovis kindlasti teistmoodi ka, enne kui aru sai, et me ei kuula Teda. ME olime oma eluga nii harjunud ega lugenud enam Ta sõnu."

Sellegi poolest tundub, et Coelho raamatud (vähemalt need 5, mida mina olen lugenud), on pigem suunatud noortele eneseotsijatele. Mäletan, et aastaid tagasi mõjus see autor mulle rohkem. Enam ta teosed nii sügavad ja mõjutavad ei tundu. Uusi ja võõraid ideid on raske leida, kuigi meeldetuletusi leiab ikka. Sellegi poolest kavatsen tulevikus veel teisedki ta lugemata teosed ette võtta.

Praegu loetud Coelho teosed pingereastan enda jaoks järgnevalt:
1) Üksteist minutit
2) Alkeemik
3) Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
4) Viies mägi
5) Võitja on üksi
Kuna need raamatud on kõik väga erinevatel aegadel loetud, siis kindlasti hetkel järjest loetuna oleks järjestus teine.

Laupäev, jaanuar 04, 2014

T. Õnnepalu "Paradiis" (jaanuar I)

193 lk
2009, Varrak

Mingil põhjusel teadsin "Paradiisi" ilmumisest alates, et ma pean seda lugema. Aga kas polnud raamatukogus... või läks vahepeal juba meelest- ja hea oligi! Selle raamatu õige lugemise aeg minu jaoks oli PRAEGU! Mul on raske väga midagi rääkida selle teose kohta, sest selleks peaks liiga isiklikuks minema.

Nii, nagu eelmist lugemisaastat alustanud Hamsuni teos "Maa õnnistus" rääkis maaelu ja mingi koha armastamisest, siis tegi seda ka Õnnepalu "Paradiis". Aga hoopis teisiti. Ja teisiti ka sellest armastamisest, nagu meie oma sõpruskonna maaelu elajatega teeme. Õnnepalu teosest puudus igasugune rabelemine ja võitlemine, pigem hoopis leplik maaelule allumine.

Minu jaoks oli tegemist kuidagi nukra teosega. Kõik oli kuidagi korras ja nagu positiivne, aga samas jäi kogu aeg kõlama see, et kõik hea on varem ära olnud ja ei tule enam kunagi. Sellegi poolest õhkas igast lausest suurt armastust Paradiisi vastu.

Hoolimata sellest, et meie hetke reaalne maaelu on midagi muud, kui rahulik kooskulgemine Oma Kohaga, oli Õnnepalu teoses väga palju mõtteid, mille kehtivust oma elus olen ammu tundnud, aga mõne puhul pole osanud sõnastada. Mõnegi mõtte olen aga endagi jaoks ammu sõnastanud ja oli hea näha, et keegi veel nii tunneb. Ainult, et minu tunded ja igatsemised jagunevad mitme koha vahel... ning äkki suudan minagi kunagi neist nii kirjutada.

Ühe teise lugeja blogist lugesin, et mõne arvates Õnnepalul ei olegi midagi öelda, aga ta teeb seda väga hästi! Ja nii ongi- kokkuvõttes ei toimunud teoses midagi, kogu kohas ja kirjeldatus polnud midagi erilist... aga kuidas Õnnepalu seda kõike kirjeldas- lihtsalt lummav!

Neljapäev, jaanuar 02, 2014

Heli lugemisaasta 2013

Järjekordse aastavahetusega sai läbi ka minu lugemisaasta. Ise tunnen ikka, et liiga vähe jõuan lugeda, ikka tahaks rohkem.

2013a jääb meelde muidugi ka selle poolest, et ilmus minu esimene romaan "Homme on ka päev".

2013.aastal said läbi loetud aga järgmised raamatud:
1. K. Hamsun "Maa õnnistus"- üks parimaid avastusi sel aastal
2. M. Keränen "Salapärane lillenäppaja"
3. K. Priilinn "Evelini lood"
4. T. Vint "Avalikult abielust"
5. K. Murutar "Talv Eedenis"
6. I. Leps "Perihveerija päev"
7. E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"
8. E. Petrone "Minu Ameerika 2"
9. K. Kõusaar "Alfa"
10. S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga"
11. Kogumik "Ühe küla elu. Prandi küla lood"
12. K. Murutar "Projektilaps Pärnust"
13. S. Undset "Proua Marta Oulie"
14. S. Undset "Truu abikaasa"
15. S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld"
16. L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta"
17. K. Ristikivi "Rohtaed"
18. R. Toomla "Eesti erakonnad 2000-2010"
19. D. Hill "Näeme veel, Simon!"
20. Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..."
21. K. Brooks "Lucas"
22. T. Gordon "Millist last tahate teie?"
23. I. Turgenev "Jutustused. Proosaluulet"
24. Kogumik "Mullast oled sa võetud"
25. M. Laur "Appassionata"
26. M. Ernits "Õpetaja, õpetaja!"

Nii, et tegelikult jõudsin sel aastal siiski lugeda rohkem, kui viimase 6 aasta jooksul ühelgi aastal. Sest eelmiste aastate lugemisarvud on sellised:

2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
Ja ega lõppkokkuvõttes ei saa lugemust arvudes mõõta, sest raamatud on erinevad ja samas oleneb lugemine sellest, kui palju ise samal ajal kirjutan. Kuid kunagi eesmärgiks seatud lugeda vähemalt ÜKS raamat kuus ja sellest veidi ka siia kirjutada, töötab aegajalt motivaatorina küll.