C. McCullough "Ogalinnud" (august II)

550 lk
Varrak, 2016

Kui sari "Aegumatud armastuslood" ilmuma hakkas, siis mõtlesin, et võiks seda sarja endale koju koguda ja ilmumise tempos ka lugeda. Sarja 30 raamatust on mul olemas neli. Loetud siiani vaid üks. Ilmselgelt see eesmärk ei töötanud.

Lugemise väljakutses on aga teema: kõige paksem ilukirjanduslik teos sinu raamaturiiulis. Seda raamat "Ogalinnud" kindlasti on. Sari "Aegumatud armastuslood" on tegelikult minu arvates mitte lugejasõbralik, sest raamatus on kasutatud tavapärasest väiksemat kirja. Seega tavasuuruses kirjaga oleks tegu veel mahukama teosega. Sellised väiksema kirjaga raamatud jätan tavaliselt julgelt kõrvale. Mulle ei meeldi oma silmi nii väga pingutada.

Selle raamatu otsustasin aga meie viienda beebi sünnitamise ajal haiglasse kaasa võtta. Pakkisin haiglakoti juba juulis ära ja nii see raamat seal seisiski. Lõpuks õnnestus ikka sünnitamiseni jõuda ja sai lugema hakata. Oleks me tavapärased kolm-neli päeva haiglas olnud, siis poleks läbi saanud. Aga kuna "õnneks" saime haiglas olla pea nädala, sain raamatu ka ilusti läbi. Vahepeal hakkasin mõtlema, et äkki sellepärast veel koju ei saagi, et seadsin ju endale eelnevalt eesmärgiks raamat haiglas läbi lugeda. Hakkasin siis kiiremini lugema. Aga raamat sai läbi ikkagi paar päeva enne kojusaamist, nii et mu seoste loomine oli ilmselt vägivaldne.

Raamatupoe kodulehel on sisu kohta kirjutatud nii:

Austraalia päritolu kaasaegse USA naiskirjaniku Colleen McCullough'i (s. 1939) kõige menukam romaan «Ogalinnud» (1977, ka ekraniseeritud) jutustab kolme põlvkonna Clearyde elust 20. sajandi alguskümnenditest kuni kuuekümnendate aastate lõpuni nende perekonnamõisas Droghedas ja mujal laias maailmas, kuhu saatus neid pillutab. Seda romantilist ning laiahaardelist perekonnasaagat läbib peategelase Meggie ja vaimulikutõotusega seotud Ralph de Bricassart'i armastuslugu, nõnda et teost on peetud ka Margaret Mitchelli kuulsa romaani «Tuulest viidud» austraaliapäraseks analoogiks.

Sisu kohta ongi keeruline rohkem midagi öelda. See on selline kulgev teos, kus vahepeal tundub, et tegevus vajub täitsa põhiliinist kuidagi kõrvale ja siis ühel hetkel saad aru, et tegelikult on see kõik terviku jaoks vajalik.

Ühelt poolt kuidagi väga trööstitu teos... ja samas tõesti tõeline armastuslugu.

Pärast raamatu lõpetamist ei jäänud miski kuidagi hinge kriipima. Kõik kuidagi lahenes. Kuigi isegi sünnid ja surmad ja muud erilisemad sündmused juhtusid teoses kuidagi muuseas, kõige muu vahel, siis teos ei veninud. 

Kokkuvõtlikult selline kummaline teos, et erilisi tundeid ei tekitanud, kuid midagi ette heita nagu ka ei saa.


***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 15 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

D. H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" (aprill)

335 lk
2016, Varrak

Jaaaaa.... ma tean, et kõik on seda raamatut juba ammu lugenud! Aga ma olen varemgi öelnud, et mul on siiani lugemata suur osa raamatuid sarjast "Kõik on neid lugenud". Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud!  Ilmselt olen ma samal ajal lugenud igasuguseid muid raamatuid.

Teose tagakaanel on tutvustuseks kirjas nii:

Romaani peategelaseks on noor abielunaine Constance, kelle mees jääb pärast sõjas haavata saamist alakehast halvatuks. Constance ei saavuta enam füüsilist lähedust mehega ning nad võõrduvad teineteisest ka hingeliselt. Juhuslik kohtumine metsavaht Mellorsiga äratab Constance´is iha ning ta mõistab, et ainuüksi vaimust ei piisa, täielikku elu ei saa ta kogeda ilma selle kehalise pooleta.

Esmapilgul võiks öelda, et tegemist on omaaegse viiekümne varjundi raamatuga. Samas pole see kindlasti sama lihtsameelne teos. "Lady Chatterley armuke" on kuidagi igas suhtes tasakaalus romaan, mis peaks sobima kõigil. Pealkirjast tulenev erootiline armusuhe on üks oluline liin. Vastukaaluks on aga suurt tähelepanu pööratud tööstuse arengu teemale ning selle mõjule kohalikule töölisklassile.

Peategelane Constance pole ainus, kelle hingemaailmaga lähemalt tutvume. Pea samaväärselt saavad sõna tema abikaasa Cliffordi hingekeeled ning Cliffordi hooldaja omad.

Lugedes mõtlesin korduvalt, et kuidas omal ajal sai selline raamat ilmuda. Olgem ausad- teos on abieluväliseid suhteid õigustav ja isegi ülistav. Lisainfot otsides sain teada, et see raamat oligi erinevates riikides pikalt keelatud. Ei imesta! Uskumatu tundus minu jaoks kuidagi ka see, et teose on kirjutanu mees. Siin räägivad minu sees ehk eelarvamused, aga lugedes ununes tõesti tihtilugu, et autor polegi naine. Naisest peategelase hingeelu oli lihtsalt nii usutavalt kirjutatud.

Mõned tsitaadid:

Tegelikult määrab meie elukäiku suuresti see, kuhu suundub ja millest tagasi põrkab meie poolehoid. (lk 110) 

Tänapäeval on ainult üks klass: rahaklass. Suur või väike, mees või naine- sinna kuuluvad kõik, ning vahe on ainult selles, kui palju sul on ja kui palju sul vaja on. (lk 114)

Ja veel see igavene palgatüli. Kuna ta oli elanud omanike seas, teadis ta, kui asjatu on palgatülile mingit lahendust loota. Lahendust ei ole, peale surma. Ainus õige tegu on palgast mitte hoolida, mitte väljagi teha. (lk 155)

Ja sellised oleme me kõik. Tahtejõuga takistame seesmist intuitiivsel teadmisel pääseda teadvusse. See tekitab hirmutunde, kartliku ootuse, mille mõjul löök, mis meid viimask tabab, on kümme korda valusam. (lk 319)

Noored lähevad marru, sest neil pole raha, mida kulutada. Kogu nende elu keerleb rahakulutamise ümber, aga nüüd äkki pole, mida kulutada. See on see meie tsivilisatsioon ja haridus: kasvata lihtrahvas sõltuma rahakulutamisest, ja siis lõpeb raha otsa. (lk 332)

****
 Mitu minu blogi osaleb Eesti Blogiauhindade hääletuses! 
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! 
Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias.  
Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! 
Aitäh!

D. Lessing "Kui vanad suudaksid..." (jaanuar I)

264 lk
2016, Varrak

Ma lugesin seda raamatut kaua. Väga kaua!

Raamatu sisu ei hakka ümber jutustama. Teos kuulub sarja Aegumatud armastuslood, nii et sellelt lehelt saab raamatukohta rohkem infot.

Tegemist on armastuslooga... ilma Loota! Tõesti - peategelase Jane ja Richardi vahel on lõõmav armastus, kuid mineviku varjude ja elavate kaaslaste tõttu ei saa nad segamatult koos olla. Suurest armastusest hoolimata suudlesid nad kogu raamatu jooksul vist kaks korda ja voodisse ei jõudnud kordagi. Armastusloo juures tavaliselt eeldatakse siiski ka selliseid füüsilise armastuse märke.

Peale selle veel tõsiselt masendav õetütar Kate. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma lugemise jooksul oleks tahtnud ta sealt korterist välja tõsta. Ja nii kestis see 200 lehekülge, kuni ... käis mingi klõps! Äkitselt hakkas kogu lugu kokku kõlama. Viimaseid lehekülgi neelasin nii, et kõik muu ununes. Viimase umbes 60 lehekülje jooksul oli lugemine väga mõnus, sest sai selgeks, et teisiti polekski saanud olla- füüsiline armastus oleks sellest hoopis teise loo teinud, "elluärganud" Kate oleks kõike muutnud... Nii et kõik oli väga loogiline ja ootamatult sain aru mitmestki inimesest enda ümber.

Alles teisi arvutusi otsides sain aru, et sellel raamatul on ka esimene osa. Lugedes ma sellest puudust ei tundnud ja ei saanud aru, et ma millestki ilma oleks jäänud (aga võib ka olla see, et me ei saa igatseda seda, mida ei tunne ja kogenud pole).

E. Brontë "Vihurimäe" (mai III)

304 lk
2016, Varrak

Järjekordselt raamat, mille lugemist olen kaua planeerinud. Minu raamaturiiulisse sattus see sarja Aegumatud armastuslood kaudu. Eelinfo minu jaoks oli see, et Vihurimäe on suur armastuslugu. Eriti kinnistas seda arusaama noorteraamat "Pärast", mis mulle väga-väga meeldis. "Pärast" peategelaste ühine lemmikraamat oli "Vihurimäe", mida siis aegajalt loeti või millest räägiti.

Sarja Aegumatud armastuslood kodulehel on raamatu kohta kirjutatud nii:

Üksildusele kalduva, ratsionaalse ja loogilise Emily „Vihurimäe“ sai avaldatud 1847. aastal. „Vihurimäed“ võib võtta kui maailmakirjanduse kirglikuimat armastusromaani, kuid see armastus näib väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endidki hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne – vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal aga on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada. Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud. Uus põlvkond lugejaid avastas „Vihurimäe“ seoses ülimalt populaarse „Videvikuga“, mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.

Jah, Vihurimäe oli küll armastuslugu. Sellise igikestva ja lõikava armastuse lugu, mis ajab hulluks ning paneb vahendeid valimatult käituma. See pole aga üldse see, mida mina armastusloolt ootan. Ma saan aru, et Vihurimäe oli omas ajas täiesti ennekuulmatu ja eriline teos. Samuti on tõsiselt hämmastav, et autor, kes põhimõtteliselt pole kusagile reisinud, ega väga paljude inimestega kohtunud, suutis sellise inimhingede pahupooli lahti harutava teose kirjutada.

Seega Brontë geniaalsuses ma kindlasti ei kahtle. Kogu lugu oli minu jaoks aga raskemeelne ja lootusetu. Pidevalt oleks tahtnud vahele segada ja noodikesegi heledat valgust lehekülgede vahele pista. Aga noh, ega kõik autorid ei peagi kirjutama teoseid, mis vastaksid minu soovidele. Enda soovidele sobivaid teoseid kirjutan ma ikka ise.

A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak

Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:

Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.