192 lk
Päikeseloom Kirjastus
"Võib-olla ühel päeval" on üks neist raamatutest, mille puhul ütlen: ma oleksin selle nagu ise kirjutanud! Nii palju samastumisi ja tuttavaid käike. Nii palju selliseid sündmusi ja asjade kulgemisi, mille puhul tean ette, kuidas see läheb, sest see on loogiline, reeglitele alluv, nendes tingimustes ei saagi teisiti edasi minna.
Raamatu tagakaanele sai minu poolt selline kommentaar:
"Valus, aga hästi tabatud julgustav vaimset vägivalda sisaldavast suhtest väljumise teekond, mis on kahjuks paljude naiste igapäevane reaalsus."
Peategelasel Elizabethil tuli läbi teha mitmedki olukorrad ning tal olid mitmed võimalused, mis on mullegi minevikust tuttavad- lisatöödena näiteks mõtleb artiklite kirjutamist, kirjutab raamatuid ... seega mu mõte rändas lugedes kogu aeg tagasi aega, kui enda eelmisest keerulisest suhtest lahkumise mõtteid kaalusin ja planeerisin ning ka esimestele aastatele, kui selle sammu lõpuks ära olin teinud ning kõik hirmud ja raskused realiseerusidki ning nendega tuli hakkama saada.
Jah, ma tean, et mu lugemiskogemust mõjutas see, et mul oli lihtsalt nii palju sellist, millega samastuda.
Nagu Elizabethil, nii oli ka näiteks minu teekonnal oluline roll reisil Rooma. Selle imelise linna tuttavad kohad tekitasid sisemuses sooja tunde ja ... samas veelgi suurema samastumise peategelasega.
Nii tuttav oli kulgemine autopiloodil - olles vaid ema ja töötaja rollis ning mõtlemata, mis on oluline minu enda jaoks.
Selles loos on väga hästi välja toodud vaimselt vägivaldse suhte olemus. See on lugu sellest, kuidas naine on nö kogu aeg süüdi. Sellises suhtes naine ning lapsed hoiavad hinge kinni, millises tujus mees koju tuleb, sest see, mis temaga mujal on juhtunud, määrab kogu perekonna õhtu kulgemise.
Muuseas oli see ka kirjanikuks kasvamise lugu. Elizabeth oli algul veel kohas, kus unistas, et "kui ma suureks saan, siis hakkan kirjanikuks".
Mind kõnetas väga Elizabethi mõte oma raamatu kohta:
" /---/ elu ju ongi niisugune oma keerdkäikudega, ja minu mõte oli just kujutada naist taolises olukorras nagu ma ise olen. Ehk annaks tema raskustega maadlemine natuke jõudu ja tuge ka mulle endale ja aitaks veidi selle õige suuna leidmise juures. Lisaks aitaks see ehk aru saada, miks mõnede minusuguste jaoks on nii raske sellisest kooselust lahkuda."
Nii käis ka Elizabeth läbi kõik need mõtted, et mida teha siis, kui sul päriselt polegi kuhugi minna ... peaksid alustama nullist ... kõik need kahtlused ja mõtted, mis tuleb sellises olukorras läbi mõelda.
Mind puutuas väga ka Elizabethi sõbra taipamine, et ta lapsed on alkohoolikust isa tõttu nii palju paska pidanud nägema.
Üles kerkis ka igivana küsimus, kas lastel peab olema isa, kellega koos elatakse või on elutervem hoopis kaks kodu, kus vähemalt ühes on vaimselt terve (või tervenev!) ema ja teises ... isa, kes suure tõenäosusega püüab pärast lahkuminekut lapsega koosoldud hetkedel ennast parimast küljest näidata ning on lapsele selle koosoldud aja jooksul rohkem isa kui oli koos elades.
Üsna tihti tahtsin peategelase peale muudkui karjuda või teda utsitada või soovitusi anda, aga ... reaalsuses see protsess ju nii välja näebki - selline lahkumine ja endas jõu leidmine võtabki aega ning ... paljud meist ei saagi sellega ka kunagi hakkama ...
"Võib-olla ühel päeval" näitab hästi, et kui kooselu on selline, siis ... äkki seda ei olegi vaja! Aga ... kui paljud meist elavadki muudkui nii!
Seega on see lugu minu jaoks teekond vabanemiseni ning toob välja mõtlemiskohad ja teemad, millega liiga paljud meie seast üksi vaikuses tegelevad. Kindlasti on see raamat abiks paljudele, kel sarnased mured, kuid samal ajal heaks valgustuseks paljudele, kes ei tea, et ka nii saab elada.
***