130 lk
2026a, Heli Kirjastus OÜ
Oma raamatu lugemine on alati natuke kummaline kogemus. Ühest küljest tean ju täpselt, mis järgmisel leheküljel juhtub. Mina olen need tegelased välja mõelnud, nende otsused paika pannud ja neile sõnad suhu kirjutanud. Olen sama teksti kirjutamise, parandamise ja toimetamise käigus juba korduvalt lugenud.
Teisest küljest juhtub pärast raamatu ilmumist midagi kummalist – lugu ei ole enam päriselt minu oma.
Ta on valmis. Kui võtan mõne aja pärast paberil ilmunud raamatu kätte ning hakkan seda algusest lõpuni lugema, suudan seda juba natuke rohkem kuidagi kõrvalt vaatada.
„Langenud müürid“ oli algselt mõeldud minu romantiliste lühiromaanide sarja „Mõni õhtu romantikat“, kuid loo kulgedes sain aru, et sinna see siiski ei sobi. See lugu suundus hoopis teises suunas ja teise kogemuse poole.
„Langenud müürid“ viib lugeja Berliini. Peategelane Maiken on sisekujundaja ja kahe lapse ema, kelle elus on Indrek – arhitekt, kellega suhe pole sugugi nii lihtne, nagu Maiken tahaks. Õigupoolest ongi nende suhte üks suuremaid probleeme see, et Indrek oskab väga hästi müüre ehitada. Mitte väliseid, vaid ka sisemisi. Neid, mida ehitame enda ümber siis, kui lähedus muutub liiga hirmutavaks.
Nii saigi Berliinist ja selle langenud müürist selle loo jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt tegevuspaik. Berliin sobis „Langenud müüridesse“ väga hästi, sest kogu linna ajalugu kannab endas sama küsimust, millega tegelevad ka minu tegelased: mida teha müüridega, mis on meid pikka aega lahus hoidnud?
Maiken liigub Berliinis, näeb linna, kohtub inimestega ja samal ajal vaatab järjest ausamalt otsa enda elule. East Side Gallery, Charlottenburgi loss, Brandenburgi väravad ja teised Berliini paigad ei ole selles loos ainult vaatamisväärsused. Vähemalt minu jaoks hakkasid need kirjutamise käigus järjest rohkem peegeldama seda, mis toimub Maikeni sees.
Mõned müürid on nähtavad. Mõned mitte. Mõni müür kaitseb. Mõni vangistab.
Ja vahel on kõige keerulisem mõista, millal kunagi vajalik olnud kaitse enam tegelikult meid ei kaitse, vaid takistab elamast.
Raamatu üks oluline küsimus on ilmselt ka, et kas armastusest piisab. Romantilistes lugudes on lihtne öelda, et kaks inimest armastavad teineteist ja järelikult peaks kõik hästi minema. Päriselus sellest alati ei piisa - sa võid teist inimest armastada, aga kui ta ei lase sind endale lähedale, siis kui kaua suudad sina üksi seda suhet üleval hoida?
Sa võid mõista, miks teine inimene käitub nii, nagu ta käitub, võid teada, kust tulevad tema hirmud ja talle kaasa tunda, aga mõistmine ei tähenda, et peaksid lõputult leppima käitumisega, mis sulle haiget teeb.
Just seda peab ka Maiken õppima. Ta ei saa Indreku müüre tema eest maha lõhkuda ning ei saa teist inimest terveks armastada. Ta saab otsustada ainult selle üle, mida tema ise oma ellu lubab ja millist suhet ta tahab.
Meil kõigil on mingid müürid ja küsimus ei pruugi alati olla selles, kuidas need võimalikult kiiresti maha lõhkuda. Nii ei olnud ka kirjutades Indrek minu jaoks halb mees. Ta polnud keegi, kelle juurest Maiken peab lihtsalt ära minema, et leida kusagilt parem. Inimesed on keerulisemad.
Indrek võib Maikenist päriselt hoolida ja samal ajal käituda viisil, mis naisele haiget teeb. Ta võib igatseda lähedust ja samal ajal seda karta. Ta võib tahta Maikenit enda ellu ning taganeda just siis, kui suhe muutub tõsisemaks. Sellepärast ei tahtnud ma ka sellele loole lõppu, milles kõik probleemid mõne romantilise lausega imeväel lahendatakse.
Ilmselt just see oligi olulisim põhjus, miks see lugu ei sobinud sarja "Mõni õhtu romantikat".
Minu enda jaoks on selle raamatu kõige olulisem sõnum ilmselt see, et teise inimese armastus võib sind toetada, aga töö tuleb sul endal ära teha.
Mulle räägib „Langenud müürid“ piiridest. Sellest, et armastamine ja enda kaotamine pole üks ja sama asi. Sellest, et teise inimese mõistmine ei kohusta meid aktsepteerima kõike, mida ta teeb. Sellest, et me ei saa kellegi teise müüre tema eest maha lõhkuda.
Samal ajal räägib see raamat aga ka sellest, et inimesed pole valmis kujul head või halvad. Me kanname kaasas oma kogemusi, hirme ja kaitsemehhanisme. Mõnikord on need meid kunagi aidanud, aga ühel hetkel võivad samad kaitsemehhanismid hakata takistama just seda, mida kõige rohkem soovime.
Näiteks lähedust.
Minu jaoks pole „Langenud müüride“ puhul kõige olulisem küsimus see, et kas Maiken ja Indrek saavad kokku, vaid hoopis see, et millise hinnaga me oleme valmis armastust oma elus hoidma ning kus läheb piir selle vahel, et anname teisele inimesele aega, ja selle vahel, et jätame enda elu seisma ja nö ooterežiimile?
Suures plaanis ongi see raamat siiski ka eneseotsingute lugu. Paljusid osi endast saame aga näha ja leida alles siis, kui puutume kokku teiste inimestega, kes neid osi meis meile endale näitavad.
Ma tean, et juba praegu on paljud lugejad sellest raamatust häid mõtteid leidnud, seega loodan loomulikult, et veelgi rohkemad leiavad siit just selle mõistmise, mis neil praegu puudu on.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 40 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse
e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalil
