Laupäev, jaanuar 31, 2015

I. Rull "Populismist" (jaanuar III)

204 lk
Rull& Rumm 2014


Juba enne lugemist oli selge, et see on praegusel ajal kohustuslik lugemisvara kõigile- nii kandidaatidele, kui valijatele (kes me kõik oleme). Peale lugemist jäi arvamus samaks.

Kõige tabavamalt võib raamatu sisu kokku võtta lõppsõnas kirjanik Toomas Kall´i poolt kirjutatuga:
„Igatahes ei saa keegi pärast raamatu lugemist valima minnes enam öelda: „Oi, kas tõesti on minu ajusid vahepeal pestud? Ma ei märganudki!“ Keskmine poliitik, keda samuti pole olemas, vaatab seda raamatut aga õudusega nagu mustkunstnik, kes avastab enne etendust kassa juures mehe, kes publikule kõik tema trikid ära seletab.“

Eessõnas tõdeb autor Ivo Rull, et:
"Ühelt poolt on selge, et ilma meelepäraste lubadusteta pole valimistel edu loota. Inimlik soov elada paremini nüüd ja kohe ei kao kunagi ega kuhugi./.../ Rahajagamise lubadused on kõige primitiivsemad, aga samas kõige laialdasemalt toimivad"

Nii et teema on meie jaoks vältimatu. Teoses toodud näited poliitilistest tegudest või tegematajätmistest on meist enamusele tuttavad, aga see, et neid võiks liigitada, sildistada, grupeerida, tuli mulle kohati üllatusena. Ja ometi pole ma päris poliitikakauge inimene. Nii et kindlasti tasub lugeda ja ennast kurssi viia, kuidas meid mõjutatakse.

Poliitikute jaoks ei saa sellest raamatust niivõrd juhiseid, mida teha, et viisakalt inimesteni jõuda, vaid pigem et mida MITTE TEHA, et poliitikuna väärikaks jääda.

Stiililt on ka väga mõnus teos. Peatükid on lühikesed, "normaalse inimese" keeles, mitte targutavat teadust ja uuringuid täis. Nii et tõesti igaühele arusaadavad. Oleme ju kõik aegajalt kogenud, kuidas keeruliste võõrsõnade ja kontrollimatute faktidega püütakse tekitada tunne, kuidas teine rääkija on mingil kõrgemal tasandil. Rull sellist väljalükkamist ei harrasta ning teos on tõesti mõeldud kõigile. Lisaväärtusena antakse iga peatüki lõpus käitumisjuhised käsitletud populistlikust lõksust pääsemiseks ning teemat puudutav mõtteKARK (tsitaat mõnest teisest teosest).

Minu suurim kiuviu raamatu juures on selle materjal- väga paksud leheküljed on ebamugavad lugeda ja teost peab jõuga lugemise ajal lahti hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda, mis võiks olla mõistlik seletus sellise paberi valimiseks. Samas tean, et oma esimese ise kirjastatud teose "Minu ilus elu maal" puhul panin teadmatusest ise mööda ja sain liiga läikiva paberi. Järgmisel korral olen targem.

Kes nüüd kohe tahab populismi õppetundidega tutvuma hakata, siis raamatut saab tellida siit: "Populismist" tellimine Nii saab ka autori pühenduse, nagu minagi sain.

Neljapäev, jaanuar 29, 2015

V. Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" (jaanuar II)

127 lk
Loomingu Raamatukogu nr 33-35/2013


"Olemise hetked" on Woolfi päevik, mida ta kirjutas elu lõpuaastatel, kuid milles käsitleb enamasti noorusaastaid ja lapsepõlve.

Minu esimene ja eriline kogemus Woolfiga oli tema teos "Tuletorni juurde". Käesolev raamat andis sellele loole korraliku põhja. Nii et need kaks teost toetasid tugevalt teineteist.
Woolf pidavat olema kirjanik, kes käsitleb oma teostes suures osas inimesi oma lähiringist. Tema jaoks tähendas mälestustest kirjutamine nendest vabanemist. Seda tunnet olen ka enda juures märganud, et mõnikord tuleb mõni juhtum raamatusse raiuda, et sellest oma elus ja sisemuses lahti saada.
Võiks arvata, et on vastupidi- kui miski on raamatus, on see kõigile avalik. Kuid tegelikult on see vabastav.

Aga Woolfi juurde tagasi. Teos koosneb segamini pildikestest, hetkedest. See ei ole klassikaline sündisin-kasvasin-surin elulugu, ega pole ka kirjaniku teoste tagamaade avamine. Need on pildikesed, mis Woolfile minevikust ette tulevad.

Tsitaatidega on seekord raske, kuna märgin neid lugedes märkmepaberit raamatu vahele kleepides. Täna hommikul, kui mul olid veel mõned lehed raamatut lugeda, "luges" 2-aastane Maria raamatu läbi, nii et ühtegi märkmepaberit ei olnud. Ta oli ise väga õnnelik, et sai raamatu puhtaks teha.
Ühe tsitaadi ta mulle siiski jagamiseks jättis. Ju see oli mu pisitütre arvates olulisim, mille sellest raamatust võiksin meelde jätta:

"Ma arvan, et tegin enda heaks seda, mida psühhoanalüütikud teevad oma patsientide heaks. Ma panin sõnadesse mingi väga ammuse ja sügava tunde. Ja seda sõnadesse pannes ma seletasin selle lahti ja siis vabanesin sellest."(lk 25)

Esmaspäev, jaanuar 05, 2015

H. Ørstavik "Kirikuõpetaja" (jaanuar I)

176 lk
2010, Eesti Raamat


Raamatu tagakaanel on selline tutvustus:
Romaani tegevustik leiab aset meie päevil karmis Põhja-Norra tundrumaastikus napi nädala jooksul alates pühapäevasest jumalateenistusest kuni saami tüdruku matusteni reedel. Peategelase, noore naiskirikuõpetaja mõtted ja tõeotsingud on klammerdunud minevikku, doktorantuuriaegsesse kurvalt lõppenud sõprusse Saksamaal, kust ta pages ülepeakaela Norrasse, ning saamide ja norralaste verisesse usutülisse 1852. aastal, millest ta kirjutab doktoritööd. Olevik ja inimsuhted aga käivad talle üle jõu ning Sõna, mille kuulutajaks ta on seatud, näib olevat kaotanud oma sisu ja väe.

Selle raamatu puhul on pealkiri minu arust eksitav- need, kes ootavad rohkem religioosseid arutlusi, peavad pettuma. Neid pole. Need, kes jätavad raamatu lugemata, kuna see on nagunii "mingi usuraamat", saavad petta, sest jäävad mõnusast mõtisklusest ilma.

Mina kuulun esimeste hulka ning uskusin pealkirja järgi, et religioosseid arutlusi on rohkem. Samas on see salakaval raamat- saad aru täpselt nii palju, kui oled valmis vastu võtma. Tegelikult on see küll nii iga raamatu puhul, aga sellise tundliku teose puhul veel eriti.

Põhjamaa kirjandusest olen viimastel aastatel mitmeid positiivseid kogemusi saanud (hiljuti Haahtela, varem Hamsun jt). Käesolev teos suurendas veelgi mu huvi Põhjamaade kirjanike vastu.

"Kirikuõpetaja" oli küll suhteliselt keeruline, sest korraga käis tegevus väga paljudes aegades ja kohtades, sest peategelane Liv meenutas pidevalt minevikku, kujutas ette tulevikku ning samuti saatsid teda mõtted saamidest. Kui aegajalt tuli seetõttu mõnda lõiku üle lugeda, et ikka aru saada, kes mida ja mis ajastus rääkis, siis tegelikult oli see sasipundar väga mõnusalt esitatud ja päris segi ei läinud asjad kunagi.