Kolmapäev, juuli 27, 2016

K. S. Vatmann "Mustrimuutjad" (juuli)

235 lk
2016, Kirjastus Hea Tegu

Kati Saara Vatmanni (end. Murutar) raamatud ei jäta kedagi külmaks- neid kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende hulka, kes Vatmanni raamatutest alati mingi edasiviiva mõtte leiab.

Minu viimase aja üks mõtlemist muutev lugemiselamus oligi Kati raamat "Mustrimuutjad". Nägin ka sellest etendust, mida Kati kodus Soone talus etendati. Mõtted sellest on kirjas siin: Kati juures Soone talus muudeti mustreid.

Mustrimuutjate loos saavad Eestimaa viimases metsas kokku seitse täiesti erinevat inimest: nunn, metsavaht, moslemitarist teadlane, nõiatar, poliitik, ärimees, väemees. Tegevus toimub ajal, kui Eestimaa linnad on getostunud ja viimast metsa hakatakse maha raiuma.

Kati sunnib oma teoste läbi inimesi oma valudele otsa vaatama. Tihti teeme elus seda, mida peab, mida oleme harjunud nägema, mida on kõik teised enne meid teinud... mõtlemata, kas see on ka see, mida MINA tahan. Järgime elus mustreid, mis on teised meile ette kirjutanud ja ette elanud ning ei mõtle, kas me ikka sobime sellesse mustrisse.

Vana tõde on, et kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Kati kisubki Mustrimuutjates probleemi ehk võõraste mustrite järgimise lahti ja sunnib tegelasi iseendale otsa vaatama.

Seda raamatut lugedes ning etendust vaadates pidin ka mina seda tegema- endale ja mustritele oma elus otsa vaatama. Arusaamine, et pead midagi oma elus muutma, on valus. Tegelikult aga on sellest tulenev vabanemine hiljem läbielatud valu väärt.

Seega soovitan soojalt Kati raamat kätte võtta, rahulikult läbi lugeda ning endast läbi lasta. Meie elus on palju asju, mida me teeme, aga tegelikult ei peagi. Lihtsalt tundub, et me peame, sest me ei mõtle teistele võimalikele variantidele.