407 lk
2021, Tänapäev
Kas raamat saab samaaegselt olla ülimalt rõõmsameelne ja ääretult kurb?
See lugu küll oli.
"28 suve" peategelased on Mallory ja Jake ning nende aastakümneid kestev armastus. Ainult, et nad kohtuvad vaid ühe nädalavahetuse aastas. Ja nii mitu aastakümmet.
Kui ma kirjutasin oma raamatu
"Sõbrad nii ei tee", siis mõned inimesed ütlesid, et see pole võimalik, et mitukümmend aastat mitte kohtunud inimeste tunded ja igatsus püsivad. Ja minu tegelastel oli ometigi selja taga pikem ühine ajalugu.
No aga selles loos räägime inimestest, kes terve elu elasid nii, et armastasid kedagi, kellega kunagi kokku ei saa. Või noh, veel hullem- said kokku kord aastas. See tähendab, et nad petsid järjepidevalt kõiki teisi kaaslasi, kes neil olid ning täielik õnn polnud kellegi jaoks võimalik.
Oluline küsimus selles loos oli, et kas õigem on nautida ühte ühist ideaalset nädalavahetust aastas ja ülejäänud päevad elada teadmises, et sul on kusagil keegi, kes sind ootab? Või pühenduda päriselt teineteisele ning riskida sellega, et äkki igapäevaselt koos elades see ideaalsena tunduv suhe polegi enam nii tore ning jääd ilma kellestki, keda arvasid ennast armastavat? Ehk siis natuke nagu pahupidi mõtlemine, et "loobun suures koguses väga heast oma elus sellepärast, et äkki see polegi siis enam hea ja võtan seda vastu vaid väikese koguse igal aastal."
Ühelt poolt ju nii armas, sest paljud inimesed ei kohta kunagi oma elus inimest, kellest tahaks aastakümneid unistada. Teisalt - milline raiskamine, kui sa lihtsalt ei luban endal õnnelik olla, kuigi saaksid ... lihtsalt kuna sa kardad.
Olulisel kohal oli ka sõprus ja niisama elamise teemad. Mõnus ja kaasahaarav lugemine. Rannapildid olid haaravad, nii et kogu aeg oleks tahtnud ise ka randa minna.