Kolmapäev, aprill 22, 2009

J. Gaarder "Sofie maailm" (aprill II)

Gaarderilt olen varem lugenud teost Mängukaartide saladus ja see meeldis mulle väga. Praeguseks seisab raamaturiiulis juba ka tema kirjutatud Apelsinitüdruk, kuid eks näis, millal selle lugemiseni jõuan.

Sofie maailm on lihtsalt ja noortepäraselt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost, tähtsamatest filosoofidest ja nende mõttekäikudest. Lugemine võttis mul päris mitu nädalat aega, sest pidevalt jäin mõttesse ja tekkisid igasugused ideed. Ja eks see ju filosoofia mõte ongi, et panna inimesed mõtlema asjadele, millele nad igapäevaselt ei mõtle.

Gaarderile iseloomulikult on raamatus kaks paralleelselt jooksvat reaalsust, mis ühel hetkel kattuvad. Põhiline on läbi filosoofia ajaloo jooksev küsimus, et milles me saame kindlad olla? Mis on tegelikult olemas? Mis on oluline?
Sofie maailma lugemisel sain aru, et on väga palju kasu, et olen eelnevalt õppinud filosoofiat, dogmaatikat, kiriku ajalugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu ja muid aineid, sest kõik eelnevad teadmised on selle raamatu lugemisel küll vaid kasuks.

Mõned tsitaadid:
- "Nende (filosoofide) arvates ei ela inimene ainult leivast. /---/ Meil on vajadus leida vastus küsimusele, kes me oleme või miks me elame."
- "Filosoof on seega inimene, kes tunnistab endale, et on palju asju, mida ta ei mõista. /---/ Sellest vaatevinklist vaadatuna on ta siiski targem kui kõik teised, kes kelgivad teadmistega asjades, millest nad midagi ei tea."
- " Inimene saab õnnelikuks ainult siis, kui tasutab kõiki oma võimeid ja võimalusi."
- "Mõistust ja südametunnistust võib võrrelda lihastega. Kui lihast ei kasutata, muutub see järjest jõuetumaks ja nõrgemaks."
- "Võib öelda, et elu on nagu suur loterii, kus nähtavad on vaid need loosid, mis võidavad."

Teisipäev, aprill 07, 2009

K. Priilinn "Hõbeingel" (aprill I)


Raamatu "Hõbeingel" valisin raamatukogust jällegi vana eesmärgi täitmiseks: tutvuda noorte eesti autorite teostega.
Käesolev teos on mõnus ühe õhtu lugemine (kuigi minul läks muude tegemiste kõrvalt selleks 3 õhtut aega). Minu arvates on see natuke kunstlikult pikaks venitatud, sest palju on korduvat nö päeviku stiilis teksti, et "ärkasin, viisin lapse lasteaeda, juba oli aeg lapsele järgi minna" jne. Samuti suhtun alati veidi skeptiliselt sellesse, kui noored püüavad kirjutada palju vanema inimese vaatenurgast ("Hõbeingli" peategelane on 42-aastane naine). Ma ei ütle, et see võimatu on, kuid usutavusest jäi kohati siiski puudu.
Üldiselt on aga raamatu teema hästi valitud, kuna välismaal töötavad isad ning ema peale jäetud majapidamine on aktuaalne teema siiani paljudes Eestimaa peredes. Ning teataval määral suutis "Hõbeingel" ikkagi panna mõtlema, et raha teenimise eesmärgil perekonna lahutamine mõjub tõsiselt ikka kõigile pereliikmetele ning eriti lastele!