Kolmapäev, aprill 20, 2016

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Siin ta on- minu ülimegaväga kaua oodatud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on ilmunud! Saadaval poodides, jõudmas raamatukogudesse ja saab osta ka otse minu käest (soovist anna teada helikunnapas@gmail.com).


256 lk
2016, Heli Kirjastus
Toimetaja: Monica-Linde Klemet
Kujundaja: Liis Karu
Tagakaane foto: Evelin Sulg

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused. (Toimetaja Monica-Linde Klemet)

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Mõned lõigud raamatust:
"Joel saab mu eemaletõmbuva keha rahutusest aru, langetab mu seljal lebanud käe, kuid kokkupõimitud käed jätab seotuks. Midagi rääkimata lähme saalist välja. Järgnen talle sõnatult, sest kui ma midagi ütleks, reedaks see kindlasti segaduse mu sees." (lk 36)

"Elus ei ole kõik asjad lõbusad. Mõnikord tuleb ennast sundida ja hambad risti vaeva näha. Alles seejärel läheb lõbusaks... kui siiski." (lk 53)

"Sa ei kujuta ette, kui kurb tunne see on, kui oled kogu aeg mingis hullus rahvamassis.. Ja samal ajal oled täitsa üksi," lausub ta taaskord unistavalt kuhugi kaugusse vaadates. (lk 68)

"Tunnen taaskord, kuidas põlved muutuvad nõrgaks. Ma ei saanud niigi aru, mis toimub ja poiss külvab oma mitmetimõistetavate sõnadega jälle segadust. Ta ütleb nii palju... ja samas veel rohkem jätab ütlemata." (lk 132)

Edasi loe raamatust!

Neljapäev, aprill 14, 2016

M. Hatfield "Vampiiri vari" (aprill I)

2011 a
324 lk
Kirjastus Ersen

Kuigi mul on mitu raamatut veel pooleli (näiteks Anna Karenina 2.osa ja noorteka Pärast 2.osa jne), siis lõpetasin vahepeal hoopis ühe vampiiride raamatu. Kuna ma viimasel ajal harrastan jälle raamatupoodides nuuskimist (see, et käid pikalt raamatupoes ringi, silitad raamatuid, nuusutad, loed sisu kirjeldusi, sirvid jne), siis tõin taaskord koju ühe 2,99€ maksva raamatu.

Algus oli isegi midagi. Vampiiriprintsess Alexia vangistas draakoniisanda Declani, kelle vanemad vampiirid just tapsid. Sellest mõttest oleks võinud päris ilusa loo kokku kerida. Minu jaoks autor seda aga ei teinud.

Jah, otse loomulikult armusid nad teineteisesse ja ületasid takistusi, aga see kõik oli ebaloomuliku (mitte, et vampiirid ja inimeseks muutuvad draakonid saakski üldse väga loomulikud olla). Kõik juhtus kogu aeg. Asjadeni ei viinud loomulikud arengud, vaid kogu aeg juhtus midagi ebaloogilist. Pääsemiseks või muudeks tegemisteks ilmusid äkitselt vajalikud asjad ja kõik laabus, kui pidi, kuigi enne selleks migit vihjet ei olnud.

Väga pinnapealne lugu. Pidevalt ei saanud ma aru, kas ma sain ütlemata asjadest õigesti aru või mitte, sest neid lihtsalt polnud kirjas. Peale selle ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli noorte või täiskasvanute raamat, sest minu arust ei sobinud see kummalegi.

Aga noh, vampiirid pidavatki eile päev olema. Üks raamatukogu töötaja ütles mulle nii.