Teisipäev, veebruar 16, 2016

S. Veskimees "Lõputu juuni" (veebruar I)

189 lk
2013, Kirjastus Fantaasia

Jätkan vabaerakondliku kirjandusega. Ehk siis kirjandus ise pole erakonnalik, vaid autor minu jaoks tuttav just erakondlikust tegevusest. Ats Miller (kirjanikuna Siim Veskimees) on minu jaoks tuttav just nii. Ja tänu sellele jõudsingi teoseni "Lõputu juuni".

Olen juba varem kirjutanud, et fantaasia ei ole päris minu maailm. Olen siin küll fantastiliste noorteraamatutega tutvunud, kuid Veskimehe raamat on ikka päris teine maailma. Sõna otseses mõttes.

Autori enda kodulehel on selle kohta kirjutatud nii:
Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?

Nii et minu jaoks oli see teos jah huvitav lugemine täitsa tühja koha pealt ehk esimene "linnuke" selles žanris. Nii pole mul seda millegagi võrrelda, ega kuidagi hinnata. Raamatus leiab korduvalt atsilikku otsekohest halvastiütlemist... mille varjus saad aru, kui hästi ta tegelikult ütles ja kui edasiviiv mõte see oli. Oska ainult lugeda.

Mõnus retk teise maailma!

Pühapäev, veebruar 14, 2016

M. Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud" (jaanuar)

104 lk
2009, Helge

Selle raamatu peategelasteks on unemati Mattias ja lumematu Leonard. Arvake nüüd ise, kuidas see raamat meie laste lugemislauale jõudis?

Õige- meie Mathias sai selle sünnipäevaks, kui oli 1.või 2.aastane. Sel ajal me selle raamatuga midagi muud ette ei võtnud, sest siis ta nii pikki tekste kuulata ei suutnud. Panime kappi. Aasta aega tagasi hakkasin mina aktiivselt Vabaerakonnas tegutsema. Sain seal kokku sellise toreda mehega, nagu Kalle Pilt. Ühel ühisel Tallinna-retkel hakkas ta rääkima, et tema naine Maili Pilt on ka raamatu kirjutanud. Unemati ja lumematu mainimisest piisas, et mul tuleks meelde- umbes 5 aastat tagasi jõudis see raamat ka meie koju! Otsisime üles ja hakkasime lastega õhtuti lugema!

Unematid ja lumematud ei suhtle omavahel. Kadunud uneliiv on aga ühine probleem, mida unemati Mattias ja lumematu Leonard koos otsima asuvad. Selleks tuleb neil igasuguseid seiklusi läbida. Kohtutakse Pakasetaadi ja tuulekrattidega, käiakse Kõuekülas ja vihmasellide juures jne. Selle põneva tee jälgimiseks on raamatu sisekaanel ka kaart kõigist Pilvemaailma kohtadest.

Meie jaoks on see üks esimene nii pikk lasteraamat, mille oleme õhtuti koos läbi lugenud. Bullerby lapsed oli esimene, millega alustasime, aga see kadus peale eelmist Soome reisi kusagile ära ja on lõpetamata. Unemati ja lumematu lugu on laste jaoks huvitav, tegelased on hästi välja mõeldud. Teoses on ilusarmsaid kohti ja ka hirmulähedast tunnet tekitavaid. Nii on selles kõike, mida tavaeluski leiab, kuid fantastilisemas võtmes. Meie lastele tõesti meeldis. Juhtumid ja tegelased on meeldejäävad. Lugesime raamatut päris pika aja jooksul. Sellegi poolest on lastel siiani meeles üsna esimestel lehekülgedel toimunud juhtum, kus mustas unenäos on roosad tomatid. See oli laste jaoks tõsiselt naljakas! Sellised meeldejäävad seigad näitavad, et lugu on hästi jutustatud, sest lastel tekkib kujutluspilt toimuvast.

Teos on kaunistatud imeilusate piltidega. Meie traditsioon on, et iga laps kuulab enda voodis pikali ja kui on loetud, siis käin ringi ja näitan kõigile pilti. Selle raamatu pilte nad imetlevad pikalt.

Nii et soovitan soojalt umbes alates 4.eluaastast!