R. Yarros "Raudne leek" (mai VI)

708 lk

Helios Kirjastus

Huuh, oli see alles tempokas retk! 

Nädal aega tagasi ütles laps, et mul läheb selle raamatu lugemiseks vähemalt nädal. No ma siis otsustasin tõestada, et nii kaua ei lähe. Sellised kaasahaaravad fantaasiateosed lähevad enamasti ju kiiresti. See raamat on aga päris suuremõõduline, nii et ikkagi läks lugemiseks nädal. Näiteks Sarah J. Maasi raamatutes on samuti ju palju lehekülgi, aga raamat ise on väiksem ja nii lähebki lugemine kiiremini. 

Yarrose selle sarja raamatud on mul eestikeelsena kõik olemas. Ostsin need kohe ilmumimise järel, sest ... need on nii ilusad. Pikalt seisid need mul lihtsalt öökapil ja ma vaatasin neid, sest tean, et tahan, et mul ka tulevikus mõni nii ilus raamat oleks. Nüüd siis jõudsin lõpuks ka teise osa lugemiseni. 

Kuna 1.raamatu "Neljas tiib" lugemisest on möödas üle aasta, siis avastasin, et ma ei mäleta mitte midagi. Nii alustasin selle sirvimisest ... ehk ülelugemisest. Sain aru, et saan nüüd sellest raamatust hoopis teisiti aru. Vahepeal on ilmunud minu enda raamat "Langenud müürid", milles on samuti tegemist tegelasega, kellel on vältiv kiindumussuhe. See aitas mul teisel lugemisel näiteks Xadeni kogemust hoopis teisiti mõista. Tean küll teoorias, et sama raamat on erineval ajal lugedes erinev, aga ... no see oli ikka väga suur erinevus. Seega sain kogemuse, et kui palju ma ise ja mu maailm ikka aastaga võib muutuda ning seega ka see, mida raamatutest lugedes leian ja märkan. 

"Raudne leek" oli üks tõeliselt tempokas retk. 

1.raamatu sündmused läksid edasi. Olud sõjakooli sees ning ülejäänud maailmas läksid ohtlikumaks. Panused tõusid. Mul oli päriselt järjepidevalt huvitav ja põnev ning igavlemiseks aega ja kohta ei olnud. Kogu aeg midagi muutus. 

Hoog oli kogu aeg sees, seega tegelikult tundsin mõnelgi korral, et tahaks korra hingata. Sellist kohta väga ei olnud. Eks siis tuli ise vägisi raamat käest ära panna ning endale asjade settimiseks aega anda. 

Minu suurim ving on ilmselt kõrvaltegelaste hulk - no neid oli ikka päriselt palju ja tuli pidevalt juurde. Kohati minu arust põhendamatult. No näiteks, kui rivistusel loeti ette info kellegi langemise kohta (keda ma ei tundnud!), siis anti tema taust ja siis kusagil läheduses kurvastas selle langenu pärast keegi (keda ma ei tundnud!) ja siis anti tema taust ... ja siis läks lugu edasi nii, nagu neid inimesi poleks jällegi olnud. Sellised laiendused tundusid mõttetud, sest ma ju kasutasin oma ajumahtu ikka sellele, et püüda aru saada, kas ma peaksin need tegelased meelde jätma või võin neist üle liikuda ja nad polegi olulised. 

Mõneski kohas oli ootamatuid lahendusi, mille puhul tundsin, et mul polnud eelnevalt infot, et ise midagi sellist üldse aimata. Seega oli raske kaasa elada, kui lahendus tuli nii, et ma ei saanud seda üldse ette näha. 

Kindlasti oli aga ka väga palju asju, mis on seostatavad ning mille kohta eelnevalt vihjeid jagati. Teos on aga mahukas ning kindlasti ei jäänud mul kõik asjad järjest silma. Võimalik, et mõnigi asi tundus mulle ootamatu, sest ma lihtsalt ei mäletanud, et eelnevalt sellest juttu oli. Aga no loo üldist kulgemist ning nautimist see ei seganud. 

Ma tean, et nii pikka sarja on ilma selleta raske kirjutada, aga ... no minu jaoks oli keeruline see, et mitmel korral pöörati pea peale kõik, millesse ma uskusin ja mida seni teose maailma ja tegelaste kohta teadsin. No umbes nii, et kes on hea ja kes on halb, kellest olen valesti aru saanud ja kuidas üldse mingid asjad toimuvad. Põhimõtteliselt on see ju vajalik, sest siis tegevus liigubki edasi ning tegelased saavad uued väljakutsed, aga mul oleks lihtsam kaasa elada, kui miski sellest, millesse ma usun ja mida tunnen, ikka püsiks. 

Igatahes oli see väga kaasahaarav retk ning seda sarja loen kindlasti edasi, aga ... mitte kohe. Nüüd on veidi hingamispausi vaja. Saan aru, et sarjas on tulemas veel 2 raamatut, mida autor alles kirjutab, seega tasub 3.raamatu lugemine ajastada vist rohkem sinna kanti, kus järgmine ka juba paistaks, sest ... muidu peaksin järgmisel korral kõik eelmised raamatud uuesti läbi lugema ... 

Aga no need raamatud on lihtsalt niiiii ilusad, et jäävad  ilmselt veel väga pikaks ajaks mu toas nähtavale kohale. 

***

Minu raamatuid saad tellida siit: 
"Langenud müürid" (ajaviiteromaan)
"Oktoober" (noortele)
"Uus algus" (eneseareng)
Kõik Heli Künnapase raamatud

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 40 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

R. Yarros "Kui peaks juhtuma" (detsember VIII)

330 lk

2024a, Eesti Raamat

Tegelikult seisavad mul pikemat aega lugemist ootavate raamatute riiulis Rebecca Yarrose noorteraamatu "Neljas tiib" järjed. Mul on kõik need raamatud endale ostetud, sest need on lihtsalt nii ilusad. Päriselt! Tavaliselt ma sellesse lõksu ei astu, aga need raamatud on mul küll kolmekesi ilusti reas.

Selle Yarrose sarjaga on mul aga endaga kokkulepe, et pean ise kahe oma raamatu käsikirjad valmis kirjutama ja alles siis võin need raamatud kätte võtta. Need on lihtsalt nii mahukad ja tean, et upun siis mõneks ajaks sinna maailma, nii et ma ei saa seda endale enne lubada, kui oma lood on turvaliselt valmis. 

Kui mulle raamatukogus "Kui peaks juhtuma" kätte pisteti, siis ega ma tagakaane teksti ei lugenud, kuid Yarrose nime nähes võtsin raamatu hea meelega vastu. Teosega tutvumist alustasin aga kohe raamatust, mitte eelinfost.

Mulle päriselt meeldis see raamat. Jah, tegu on naistekaga ning paljud juhtumid ning isegi laused ja mõttekäigud on etteaimatavad, aga ... ikkagi kuidagi väga mõnus lugemine. 

Lisapunktid muidugi sõjakoldes toimuva tegevuse kirjeldamise eest. Loomulikult tean mina ka, et maailmas on olnud sõdasid. Tean, et neid on praeguselgi ajal kogu aeg mitmetes kohtades. Aga see raamat aitas kindlasti suurendada mõistmist, et mis tunne tegelikult on inimestel, kes reaalselt kusagil sõjakoldes tegutsevad selleks, et meie saaksime igapäevaselt oma rahulikku elu edasi elada ning muretseda hiiglaslike murede pärast, mis sõjakoldes elavate inimeste jaoks oleksid luksuslikud probleemid. 

Armastuslugu oli armas, mõnusalt kulgev, usutavate, kuid kaasahaaravate tagasilöökidega. Ehk et mõnusalt kirjutatud ja eluline. 

Mõnus ajaviiteromaan, mida julgen soovitada! 

(no ja mina kirjutan siis nüüd hoogsamalt oma kahte käsikirja lõpuni, et saaks ikka need Yarrose noortekad ka ära lugeda ...)   

***

Minu raamatuid saad tellida siit: 

"Sündinud kirjanik"

"August"

"Raamatukogu viimased päevad"

Kõik Heli Künnapase raamatud

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 40 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

R. Yarros "Neljas tiib" (veebruar I) - Fourth Wing

516 lk

2024a, Helios Kirjastus

Alati on nii raske rääkida raamatutest, mis kuuluvad kategooriasse "see meeldib kõigile!" Nende raamatutega on tihti veel see, et ühel hetkel need, kellele ei meeldi, ei julgegi midagi öelda. Ma enamasti püüan neid kõigile meeldivaid raamatuid vältida. 

"Neljas tiib" aga ... oli nii ilus! Üks esmaseid asju, millega see raamat mind haaras oligi, et ma lihtsalt käisin seda poes vaatamas ja silitamas, sest see oli nii ilus. Sisu kohta lugedes teadsin tegelikult ka, et ilmselt see mulle meeldib. 

Nii ma siis novembris selle raamatu endale ostsin. See oli mu autasu ühe raamatu käsikirja lõpetamise eest. Lubasin endale, et loen seda autasuks järgmise raamatu käsikirja lõpetamise eest. Aga no ... see järgmine käsikiri veel lõpetatud ei ole, aga raamatu võtsin rohkem kui nädal aega tagasi kätte. 

Hmm, see, et ma lugesin sellist teost üle nädala aja, on juba ka muidugi märk omaette. 

Lühidalt: mulle meeldis. 

Pikemalt: mul oli selle raamatuga nii palju isiklikke probleeme, et ma lihtsalt pidin väga tihti peatuma ja mõtlema kas enda või oma eelmiste või järgmiste raamatute teemasid, et ... mul pea tahtis lihtsalt kogu lugemise aja lõhkeda. Päriselt tundsin, et ma lihtsalt ei suutnud loetut mõista, sest mul jooksid kõrval nii paljud muud liinid, mis ei olnud üldse selle teose ja selle autoriga seotud. Ma pole siiani aru saanud, kas see on kompliment autorile või lihtsalt on asi selles, millises kohas ma ise praegu oma tegemistega olen. 

Raamatu kirjeldus lubab küll jõhkrat elu sõjakoolis, aga no ... mõni meist tuleb siin Sarah Maasi, Victoria Aveyardi, Suzanne Collinsi, Veronica Rothi ja teiste taoliste autorite fänkonnast. Basgiathi sõjakool oli eelnevate autorite maailmade kõrval lihtsalt ... nunnu. Loomulikult sai noori surma ning oli karme reegleid ja üllatavaid rünnakuid, aga ikkagi oli kogu see õhkkond kuidagi turvaline ja ohutu. Olgem ausad - Maasi fännide jaoks on vist suurem osa autoreid pärast ohutud, sest praeguseks saan aru, et selles sarjas peategelasi lähiajal ei tapeta ning põhiline paar ka muutuma ei hakka. Seega- turvaline! 

Mulle meeldis, et teos oli tempokas. 

Mulle ei meeldinud, et teos oli kohati liiga tempokas. No ma ikka päris tihti ei saanud aru, et kes rääkis. Eriti kuna valikus olid mitmed inimesed ja lohed. 

Samuti tekitas tempokus selle, et mul tegelikult polnud peaaegu ühestki surnud noorest kahju. Tegelasi oli nii palju ja nad vaheldusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud nende osas midagi tunda, kui nad juba surid. Või kui ka ei surnud, siis ... tegelasi oli nii palju. 

Tempokas oli ka peategelaste armusuhe. Ei, see ei liikunud liiga kiiresti, aga kui kohale jõudis, siis oli nagu ... äkitselt seal. Oli küll armsaid ja südantlõhestavaid lauseid, aga need tulid kuidagi kusagilt õhust, eelneva liikumiseta, üllatavalt. Korduvalt oli tunne, et keegi oleks nagu autorile öelnud, et üks või teine lause tuleb kindlasti sisse panna, sest see kuulub selle klassikalise mustri juurde. 

Nii ma ootasingi kogu aeg, et mis ikka edasi saab ja et kuidas ma ennast pärast raamatu lõpetamist tunnen, aga ... mul polnud mingi probleem pidevalt raamat kõrvale panna ning edasi lugeda siis, kui aega juhtus olema. 

Samal ajal tõesti mulle ikka nii meeldisid mitmed sündmused ja tegevusliinid. Ehk siis sellised ülisegased tunded. 

Ülimalt keerukaks tegi lugemise see, et mul endal on mingi sarnane lugu poolikult kirjas ... Ei, seal ei ole sõjakooli ... ei, seal pole lohesid ... ei ... ehk no väga palju on erinevusi. Samas on mingis mõttes väga palju sarnasusi. See tähendab, et ma liikusin lugedes pidevalt mõttes enda loo juurde. Teadsin enne selle raamatu lugemist, et ilmselt nii juhtub, aga ikkagi oli üllatav, kui tihti ma ikka ära kadusin. 

No ja lõpetuseks - need mõned peatükid Xadeni vaatenurgast ... miks? Miks? Miks? 

Ma pole kunagi sellest sama teksti läbikirjutamisest aru saanud. Oleks neis peatükkides midagi uut, aga ... ei olnud ju. Või oleks siis kogu teos läbi mõlema silmade käinud, aga ... ei käinud ju. Ma küll ei tea, kas järgmistes osades näeme sündmusi ka läbi kellegi teise silmade, kuid need mõned peatükid olid küll minu jaoks mõttetult raisatud aeg ja paber. 

Igatahes võib öelda, et ma pole kohe õige inimene üldse midagi selle raamatu kohta ütlema. Lugemine läks sujuvalt ja samal ajal polnud probleem raamatut pidevalt käest panna. 

Igast otsast saan aru, miks see paljudele meeldib ning kindlasti loen järgmisi osi ka. Tunnen aga, et saan rahulikult oodata, kuni need eesti keelde tulevad. Nii elevil ma ei ole, et peaks inglise keeles lugema hakkama. 

***

Minu raamatuid saad tellida siit: 

"Sündinud kirjanik"

"August"

"Raamatukogu viimased päevad"

Kõik Heli Künnapase raamatud

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.