Neljapäev, jaanuar 28, 2021

M. Heppell "Kuidas iga päev tunnike kokku hoida" (jaanuar X)

 160 lk

2012, Äripäev

Michael Heppell on minu jaoks autor, kelle raamat aastaid tagasi kindlasi mu elu muutis. Selleks oli "Võrratu elu", mida lugesin just ajal, kui mul oli selles raamatus olnud teadmisi väga vaja. Selle raamatu lugemisega astusin kindlasti senisest erinevale teeotsale. Sellest raamatust rääkisin siin: 

Uusi enesearenguraamatuid otsides jõudsingi nii üsna loomulikult Heppelli raamatuni "Kuidas iga päev tunnike kokku hoida"

Pealkiri ütleb juba ära, et tegemist on ajajuhtimise raamatuga. Kuna alustan ise järgmisel nädalal Ajajuhtimise kiirkäivitamise kursust ja lõpetan oma käsiraamatut "Ajajuhtimise 30 nippi", siis mõtlesin veel mõne selleteemalise raamatu läbi lugeda. 

"Võrratu elu" meeldis mulle sellepärast, et üsna lühidalt ja konkreetselt oli räägitud paljudest olulistest teemadest. Nii ka selles raamatus. Kuigi olen ajajuhtimise kohta uurinud ja erinevaid meetodeid kasutanud ajast, kui olin 15-aastane, sain siit päris mitu head mõtet. 

Ajajuhtimisega seoses pole ma varem kokku puuutnud kiirlugemise teemaga. Jaanuarikuus on kiirest ja aeglasest lugemisest erinevate inimestega juttu olnud, sest aastat alustades seadsin minagi, nagu paljud aktiivsed lugejad, Goodreadsi lehel endale uue lugemiseesmärgi. Eelmisel aastal lugesin 81 raamatut ja sel aastal on plaanis 120. Ehk siis 10 raamatut kuus. Mõned aastad tagasi olin õnnelik, kui aasta jooksul 12 raamatut läbi sain. Nii ongi tulnud selgitada, et kas see on ikka mõistlik ja kas seda on vaja? 

Jah, 120 raamatut aastas ei tähenda, et iga raamatuga mõnulen pikalt. See on minu jaoks eesmärk, mis annab võimaluse tutvuda 120 raamatuga ning neis olevate lugude või õpetustega (olenevalt siis, kas tegu on ilukirjandusega või mitte). Alles Heppelli raamatut lugedes sain selgituse oma soovile rohkem raamatuid läbida. Täpselt - mõned raamatud tõesti läbin ehk loen diagonaalis läbi, saan aru, millest seal juttu on ja sellest, et ma ei tahagi täpsemalt süveneda. Ilmselt on igaühel kogemus, kus pooleli on raamat, mis väga ei tõmba, aga samas ei saa ka uut raamatut alustada, sest eelmine on pooleli. Mul seda muret enam pole, sest tõesti olen õppinud diagonaalis lugema, et mittevaimustavad raamatud ka kiiremini läbi saaks, kuid ma ikkagi saaksin info, mis seal olemas on. 

"Kuidas iga päev tunnike kokku hoida" on minu arvates väga hea raamat ajajuhtimisest ning kindlasti soovitan seda nii neile, kes püüavad ajakasutust parandada tööalaselt, kui ka neile, kelle aeg kipub kaduma kodus. Sobib kõigile! 

Kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu viimane lause, milles Heppell tõdeb, et tegelikult ei tea me keegi, kui pikk meie elu on, nii et äkki polegi oluline mingit kogust aega kokku hoida, vaid leida viis teha nii, et iga hetk, mil elame, oleks lihtsalt parimalt kasutatud.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Esmaspäev, jaanuar 25, 2021

H. Käit "Põrgulik suvelaager" (jaanuar IX)

 224 lk

2018, Tänapäev

Tunnustus autorile teema valiku eest, sest teema poolest oli see erinev suurest osast Eesti noorteraamatutest. 

"Põrgulik suvelaager" on aga noorteraamat, mis pani mind tahtma tegelaste peale karjuda. Jaaaaa, kirjanikuna ma tean, et see, et minuga midagi sellist pole juhtunud ei tähenda, et see poleks võimalik. Aga no 12 noort laagris, kus on kaks täiskasvanut ja põgenemine võtab terve igaviku aega? Tean, et see oli loo jätkumiseks oluline, aga tundus kuidagi väga mitteusutav. 

Olen aastaid lastelaagreid juhtinud ja põrguliku suvelaagri juhataja (Diktaatori!) käitumist lugedes mõtlesin, et kui mõttetud olid asjad, mille pärast me lastelaagri kasvatajatega ikka muretsesime. Ja samas tundusid nii ebausutavad 15-aastased noored, keda koheldakse halvasti, kuid kes ikka muudkui tööd rabavad. 

Teisalt oli hästi välja toodud mõte, et kui nina pidevalt telefonis on, siis oledki ühel hetkel kusagil Eestimaa nurgas (või keskel), aga ei tea isegi seda, et mis suunas peaks liikuma, et mingi asustatud kohani jõuda. 

Suhete osa oli väga mööda minnes ja pinnapealselt kirjeldatud, kuid armas, et see olemas oli. 

Nii et selline mõnus lihtne lugemine. See oli minu jaoks selle autori esimene raamat, kuid kindlasti tekkis huvi tulevikus teisigi tema raamatuid lugeda. Kui sisu üle mitte vaielda, siis tema kirjutamisstiil mulle tegelikult meeldis.  

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Pühapäev, jaanuar 24, 2021

K. M. McManus "Üks meist valetab" (jaanuar VIII)

 368 lk

2019, Eesti Raamat

Kui kaugele oled sina valmis minema, et sind märgataks? 

Kui kaugele võib minna üks keskkooliõpilane, kes usub,et on väärt rohkem tähelepanu, kui talle kaaslaste poolt tegelikult osaks saab?

"Üks meist valetab" on lugu viiest peale tunde jäetud õpilasest, kellest vaid neli jääb ellu. Tegevus toimub Bayview High keskkoolis. Lugu algab nagu klassikaline Ameerika noortefilm, milles on olemas kooli populaarne edukas sportlane, ülihea ja paljulubava tulevikuga õpilane, pidevalt pahandustesse sattuv paha poiss, eduka sportlase tüdruksõber ja kooli meelelahutaja. Üheskoos jäävad nad peale tunde, kuid keegi ei saa aru, miks. Nimelt leitakse kõigi viie õpilase koolikottidest keelatud telefonid, kuid ükski neist ei tea oma sõnul, kuidas telefon sinna sai. 

Peale tunde jäänud kooli meelelahutaja on Simon, kes on loonud app´i, milles edastab kuulujutte. Sellised, mis on tõde. Ta ei kasuta küll õpilaste nimesid, vaid ainult nimetähti, kuid annab lugudes piisavalt infot, mis aitab kõigil kõnealuse inimese ära tunda. Nii on Simonil omapärane võim kõigi õpilaste üle, sest kõigil on ju omad saladused. 

Kui Simon sureb, hakatakse uurima nelja õpilase seotust tema ning kuulujuttudega. Nii ongi ,,Üks meist valetab" osaliselt kriminaalne lugu, milles otsitakse süüdlast. Ma ei loe väga selliseid lugusid, kuid see oli väga tihedalt seotud keskkoolieluga ning noorte muude teemade ja probleemidega, nii et oli väga põnev. Minu jaoks olid krimiuurimine ning noorte igapäevane elu väga tasakaalus, nii et kumbki teema ei söönud teist ära. 

Kui algus tundus klassikaline ning tegelaste tüübid samuti, siis mida edasi, seda rohkem hakkasid tegelased minu jaoks avanema. Autor tõi välja nende arengu ja muutumise, nii et see oli usutav ja tõesti viis ka lugu edasi. Nii muutusid loo käigus kõik peategelased minu jaoks üha meeldivamaks ning lõpuks jäi kõigi suhtes hea tunne sisse. 

Kõige rohkem meeldis mulle Nate ehk kooli paha poiss. Õppides rikaste lastega ühes koolis, olid väljakutsed tema jaoks hulga suuremad. See, milliseid otsuseid ta lõpuks tegi ning oma kogu elu kestnud kogemustest edasi liikus, oli minu jaoks tunnustust väärt. Nii et Nate areng meeldis mulle jah kõige rohkem. 

Olen viimasel ajal päris mitmeid noorteraamatuid lugenud ning tähelepanu ja nähtavaks olemise teema on suht läbiv. "Üks meist valetab" viib aga tähelepanu otsimise hoopis uuele tasemele. Äratav on mõelda, et kuidas me tegelikult tihti ei märkagi, kuidas teisi inimesi ennast tundma paneme. See võib olla väike tegu või tegematajätmine, mis teise inimese jaoks on ülimalt oluline ning lükkab teda mingis suunas. Ja mõjutatav inimene ei pruugi üldse olla see, kellega me suhtleme. Nii jääbki märkamata, kuidas oleme kedagi mõjutanud. Aga tagajärjed võivad olla saatuslikud. 

Siinkohal võiks muidugi soovitada, et iga inimene peaks olema nii enesekindel ja selge enesetunnetusega, et teiste teod ja ütlemised ei mõjuta. Aga fakt on see, et inimestena jälgime ikka enda ümber toimuvat, et ennast selles identifitseerida. Eriti keskkoolis, eneseotsingute ajal. 

Umbes sarnane ümbritsevate inimeste mõjutuste läbikäimine on raamatus "Kolmteist põhjust", mis mind ka väga liigutas. Samanimelise Netflixi sarja vaatamisega ma küll kaugele ei jõudnud. Aga see on samuti teos, mille lugemine kindlasti oma sõnade ja tegude mõju peale mõtlema paneb. 

Kokkuvõtlikult öeldes olin raamatut alustades suht skeptiline, sest tundus selline ameerikalik keskkoolilugu. Tegelikult viis aga autor nii tegelased kui loo väga põnevalt edasi ja kui lahendus oli ka aimatav, siis oli selleni jõudmine täielik nauding. Julgen seda raamatut suht julgelt soovitada kõigile, keda huvitavad liikuvamad lood, keskkoolinoorte elu ning suhted.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Kolmapäev, jaanuar 20, 2021

K. Raudsepp ,,Nähtamatu tüdruk" (jaanuar VII)

 288 lk

2020, Varrak

Mulle meeldivad sõnad. 

Mulle meeldib rääkida. 

Mulle meeldivad inimesed, kes minuga räägivad. 

Seda kõike arvestades oli ,,Nähtamatu tüdruk" üks keeruline lugemiskogemus, sest selle raamatu peategelane on 18-aastane tüdruk, kes ei räägi peaaegu kellegagi. Klassikaaslased norivad teda, sest ta ei räägi. Uue tuttavaga sõpruse loomine on keeruline, sest ta ei räägi. 

Mul on raske selle raamatu kohta täpset seisukohta luua, sest tegelikult oli kirjutamisstiil minu jaoks täitsa ladus. Aga ... selles raamatus ei juhtunud nagu mitte midagi. Kogu aeg ootasin, millal kõik pihta hakkab, aga ... seda ei tulnudki. Ja samas mulle meeldis autori teksti kui sellist lugeda. 

Jaa, ma tean, et kuna ise kirjutan praegu lõpuni järgmist romantilist lühiromaani, siis mu tempo tunnetamine ongi ehk teine. Lühiromaanis lihtsalt käivad asjad kiiremini, sest raamatupinda on vähem. Aga ... selle teose tempo oli ikkagi minu jaoks olematu. 

Väga mõnus oli näha sellise teistmoodi olekuga ja kiusatud tüdruku sisemaailma. Aga oleks tahtnud näha, et see ka rohkem edasi areneb ja rohkem kuhugi viib. Üldiselt sellise tüdruku elu tunnetamine oli ju väga hea. Ainult et nii, kuidas algas, suht samas seisus lugu minu jaoks ka lõppes.  

Kusjuures lugedes leidsin ennast mõttelt, et peredes ei peaks olema üksikuid lapsi. Kui on vähemalt kaks last peres, siis eeldan, et selliseid vaikivaid lapsi ei saa väga tekkida. Õe või vennaga peab vähemalt kaklema aegajalt ... aga äkki läheb õnneks ja suhted on ka head. Aga no see on tegelikult täiesti teoseväline kommentaar ja mõistan, et kui tegelase olukord oleks teine, siis poleks sellist lugu saanud kirjutada.

Ise olen võtnud seisukoha, et kui kirjutan raamatu, siis tahan, et lugeja pärast lõpetamist midagi tunneks. See tunne ei pea alati olema positiivne, võib ka negatiivne. Aga mingi tunne peaks tekkima. Ja veel parem, kui ta leiaks raamatust mõtte mõne oma elulise teema lahendamiseks. Selle raamatu puhul oli mu suurim tunne soov, et lugu kiiremini läbi saaks. Aga tõesti usun, et autoril on potentsiaali, nii et järgmisel korral ootaks lihtsalt erksamat lugu. 

Raamatu on väga ilus kaanepilt, mis kutsub lugema. Aga no Liis Karu käe alt ei ole vist kunagi midagi koledat välja tulnud.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Teisipäev, jaanuar 19, 2021

S. Crossan ,,Kuutõus" (jaanuar VI)

 352 lk

2020, Varrak

Jätkuvalt tutvun eelmisel aastal ilmunud noorteraamatutega. See on ainus põhjus, miks see raamat mulle kätte sattus. Sama autori eelmine raamat ,,Õun ja vihm" polnud minu jaoks vaimustav, nii et ,,Kuutõus" ei saabunud lugemislauale väga lihtsalt. 

,,Kuutõus" räägib loo sellest, kuidas 17-aastane Joe pole kümme aastat oma venda näinud, sest viimane on vanglas. Nüüd on Joe venna hukkamiskuupäev teatavaks tehtud ning Joe kolib selleks ajaks vanglale lähemale, et vennaga koos aega veeta. 

Need paar lauset juba näitavad, et eriti ninnunännu lugu siit ei tule. Oli küll üsna sünge ja raske lugemine. 

Kogu lugemise aja võitlesin endas segadusega, et kas see raamat meeldib mulle väga või ei meeldi üldse. Lugejatena ajame tihti segamini selle, et kas raamat on hästi/halvasti kirjutatud või kas raamatus käsitletud teemad ja seisukohad mulle meeldivad/ei meeldi. Nii tembeldamegi tihti halvaks raamatuks selle, mis käsitleb lihtsalt teemat, millega meil endal pole kokkupuudut või on tegelaste seisukohad meile vastuvõetamatud. 

Selle raamatu lugemise järel ma kindlasti ennast paremini ei tundnud. Tõesti sünge ja karm lugu. Teisalt pani see mind mõtlema küll. Just selliste ebaõiglaste olukordade üle, kus tundub, et kellegi süü on nii ilmselge, et paljud usuvad pimesi ... ja isegi kui tead, et tegelikult on asjad teisiti, siis lihtsalt pole võimalik seda tõestada. Oleks tahtnud küll pidevalt küsida, et: ,,Aga kus te kõik varem olite ja miks varem küsimusi esitama ei hakanud?" No et oleks tahtnud tegelastega vaielda ja neile juhiseid anda. 

Kirjutamise mõttes oli see raamat aga kindlasti väga hea. Mineviku ja oleviku vahel pendeldamine oli sujuv ning kõik lood järgnesid teineteisele loogiliselt. Esimest korda raamatut avades sain suure üllatuse osaliseks - see oli kirjutatud (vaba)värsis (äkki kutsutakse seda nii?). Igatahes lühikeste ridadega. Täitsa teistmoodi. Algul olin selle üle skeptiline, et kuidas nii vähe sõnu ... aga tegelikult kulges väga hästi ja mõne aja pärast tekkis tunne, et aga miks me üldse raamatuid pikemate lausetega kirjutame? Kõik vajalik sai ju öeldud.

Sisu vastu vaieldes on minu jaoks selle teose suurim küsimus täiskasvanute käitumine. Nii, nagu mulle ei sobinud Crossani raamatus ,,Õun ja vihm" lapsevanema võimetus vastutada, siis siin oli täpselt sama lugu. Ja see ei olnud minu jaoks loogiline. Teisalt tean, et kindlasti on maailmas palju lapsi, kes just selliste lapsevanematega peavad hakkama saama. Nii et kuigi see osa mulle ei meeldinud, siis püüan autoriga mitte vaielda. 

Selle raamatu kohta aga tahaksin öelda nii, nagu mu 8-aastane tütar ühe õudusjuttude kogumiku kohta ütles: ,,Vii see ruttu raamatukokku tagasi. Mina seda rohkem näha ei taha!" 

Ja ilmselt oleks samal ajal põnev teada, kuidas Crossan oma teised teosed on üles ehitanud ...

 

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Esmaspäev, jaanuar 18, 2021

E. Sepp "Lumelinnu surm" (jaanuar V)

 254 lk

2020, Eesti Raamat

Kui oleksin niisama raamatupoes valinud, siis poleks see raamat kunagi mu lugemislauale jõudnud - pealkiri nimelt vihjab otseselt kriminaalsele loole. Hoolimata minu hiljutisest positiivsest kokkupuutest krimi ja põnevikuga, ei oleks see ikkagi mu esmane valik. 

Õnneks aga tegime sügisel Ene Sepaga live-kohtumise, milles ta rääkis, et tegemist on ikka täitsa mitte-kriminaalse noortekaga. 

"Lumelinnu surm" on raamat sõprusest ja sellest, kuidas sõprade kadumine ühele 14-aastasele väikelinna tüdrukule mõjub. Nimelt kolivad Isabeli kaks parimat sõpra ootamatult ära, nii et tüdrukul tuleb üksi vastu minna nii koolivaheajale kui uuele õppeaastale. 

Oma kurvastavas üksinduses avastab Isabel foorumi, kust aja jooksul leiab päris mitu head neti-sõpra. Teoses on arutletud ka selle üle, et kas anonüümsed tegelased foorumis saavad ikka sõbrad olla? Aga kui nad aitavad ja toetavad sind su elu probleemides rohkem kui inimesed, kes füüsiliselt on küll sinu kõrval, aga tegelikult su elus ei osale? Kes siis on päriselt sõber? 

Minu jaoks on selles mõttes selle loo toon võõras, kuna mul pole ühtegi sellist "sõbrad igavesti" sõpra. Inimesed ikka tulevad ja lähevad, sest meie kõigi elud on pidevas muutumises. Päris mitmed on küll veidi kauemaks pidama jäänud, aga ikkagi pole kedagi sellist, et ühe inimese kadumine kogu mu elu seisma paneks. 

Ene on aga noorte olemuse ilmselt suht hästi tabanud, sest 14-aastase jaoks on sõprade omamine hoopis olulisem teema kui täiskasvanutele. 

Raamatu pealkiri "Lumelinnu surm" on küll väga tabav ja ikka täitsa mõnus riugas lugejale. Seda võib väga mitmeti valesti mõista ... enne kui viimastel lehtedel lõpuks selgub, mida pealkiri tegelikult tähendab. Nii et pealkirja eest kindlasti 5+.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Laupäev, jaanuar 16, 2021

H. Bourne "Paigad, kus olen avalikult nutnud" (jaanuar IV)

 330 lk 

2020, Tänapäev

Selle raamatu olemasolust kuulsin alles hiljuti. Kuid siis järjest mitmest kohast. Lugemislauale jõudis see, kuna tutvun praegu hoogsalt eelmisel aastal ilmunud noortekirjandusega ja õde Karin soovitas ka. Ainult sisukirjeldust lugedes poleks kunagi arvanud, et tegelased on 16-aastased ning tegemist on noorteraamatuga, sest tutvustuses räägitakse mehe armastamisest. Tutvustust saad lugeda Rahva Raamatu kodulehelt

"Paigad, kus olen avalikult nutnud" tekitas minus palju segaseid tundeid. Minu jaoks on raamatu peaküsimus: ,,Mis on armastus?" Või õigemini- et mis seda ei ole. Amelie lugu on tema ja Reese suhte leinamine, selle üle kurvastamine, sest poiss jättis ta maha. Samm sammult käib tüdruk aga suhte läbi ning analüüsib terapeudi abil erinevaid juhtumeid nende suhte jooksul. Põhiline rõhk selle retke jooksul ongi küsimusel, et kas see ikka oli üldse armastus või hoopis väärkohtlemine? Mina ise kasutaks veel väljendit ,,vaimne vägivald". 

Lugu kulgeb mitmes ajas - Amelie tänases päevas ning tema ja Reese suhte ajas. Korda mööda näidatakse pildikesi mõlemast ajast. Vahepeal võttis ikka natuke aega, et mõista, kumb aeg see siis on, eriti kui mõnikord oli ühes ajas vaid 1-2 lauset ja siis läks jälle teise aega. Üldiselt aga oli see põimimine autoril väga hästi välja tulnud ja nauditav lugeda. 

Mulle väga meeldis küsitava väärtusega suhete lahkamine ning vaimse vägivalla teema käsitlemine. Mõtlesin küll pidevalt, et ma ei tea, kuidas näiteks 16-aastased sama lugu mõistavad. Niiviisi täiskasvanuna lugedes on ilmselt teised kogemused ning vaade kogu sellele teemale. Korduvalt tuli mul meelde üks tüdruk, kes aastaid tagasi tuli minu juurde ja ütles, et minu raamat ,,Lõpupidu" aitas tal näha, et tema enda suhe ei ole ok ja tema tollane poiss ei käitunud temaga austavalt. Seda teeb ilmselt ka see raamat paljude suhetega- näitab, milline käitumine ei ole ok. No ja vaimse vägivalla teemasid olen ka ise käsitlenud ju oma noortekas ,,Mälestusteta suvi". Nii et ilmselt ei lugenud ma kogu lugu ka niisama kõrvaltvaatajana.

Mingil hetkel tundsin, et loengi eneseabiraamatut, kus muu tegevus on kõrvaline ning loeng sellest, milline on armastus ning milline käitumine seda kindlasti ei ole, muutus peamiseks. Oli palju kordusi ning see hakkas kuidagi venima. Nii ei olnud väga keeruline öösel kell 2.30 raamat käest panna, kui lugeda jäi tegelikult veel vaid umbes 30 lehekülge. Seal aga läks ka eneseabitekst tihedamaks, nii et juba seetõttu õhtul edasi lugeda ei tahtnud, sest väsinult poleks kõigest enam aru saanud. 

Raamatu suur pluss oli muusika! Laulude kirjutamine. Esitamine. Kui algul oli see olulisemal kohal, siis mida lõpu poole, seda vähem muusikast ja esinemistest juttu oli, kuid see osa meeldis mulle ka. Inspireeris isegi nii palju, et ma panin raamatu lugemise vahepeal ise ka kaks rida laulu/luuletust kirja. Üle saja aasta ... 

Kindel on, et see raamat annab väga hea pildi vaimse vägivallaga suhtest. Samal ajal on raamat tegelikult lihtsalt loetav ja ei ole raske ja masendav lugu, mida sellisel teemal kirjutatud raamatud tihti võivad olla. Igal juhul on see toetav ja ülesehitav teos. 

Sellistel teemadel lugedes mõtlen tihti, et kui palju on meie ümber selliseid suhteid, mida ei märka kõrvaltvaatajad ... ja mille puhul ka inimesed ise ei saa aru, mis tegelikult toimub? Taaskord tõdemus, et kui me igaüks ENNAST tundma õpiksime, siis sellest kogu maailma päästmiseks piisakski. Seejärel saaks märgata ennast ümbritsevad.

Amelie koostaski lõpuks kaardi kohtadest, kus ta oli avalikult nutnud. Lõpuosas tunnistas, et enamikus neis kohtades mitte keegi ei märganud, ega teinud välja, et ta neis kohtades nuttis. Isegi, kui inimesed tegelikult möödusid ja oleks pidanud märkama. 

Äratav raamat on see igal juhul! Jah, vahepeal oleks tahtnud veidi kiiremini edasi kerida, aga samas ei saanud, sest kõik oli ikkagi suht oluline. Kindlasti julgen seda raamatut soovitada  alates põhikoolieast igas vanuses lugejale. 


Teised arvavad sellest raamatust nii: 

Mirjam Kaun

Sigrid Sünd

Aile 


***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Laupäev, jaanuar 09, 2021

S. K. Tremayne "Tõde tõuseb, vesi vaob" (jaanuar III)

 320 lk

2019, Pegasus

Ükskord oli nii, et ma arvasin, et mitte mingid fantaasiamaailmadest rääkivad raamatud mulle ei meeldi. Ja siis lugesin "Näljamänge" ja "Lahkulööjat". Ei hakka ütlemagi, kui palju sarnaseid raamatuid olen pärast veel läbi lugenud. 

Siiani olin aga täitsa kindel, et krimi-põnevik kindlasti minu teema ei ole. Eelmisel aastal otsustasin aga proovida ja tõin raamatukogust raamatu "Tõde tõuseb, vesi vaob". Lugemiseni jõudsin küll alles nüüd, aga tundub, et veel üks sein on langenud- mulle vist ikkagi võiks meeldida ka krimi-põnevik. 

"Tõde tõuseb, vesi vaob" on lugu enesetappu üritanud naisest, kes ... tegelikult ikkagi ei üritanudki enesetappu. Ehk et ühel hetkel hakkavad talle meenuma erinevad mälestuskillud ning talle räägitakse asju, millest tuleb kokku hoopis teine lugu ja pilt, mis näitab, et ta ei püüdnud ise ennast tappa. 

Kokkuvõtlikult oli see kuidagi hästi müstiline raamat. Kogu see nõmmede laius ja suurus ja need loomad ja linnud. Selline rahulik kulgemine, kus midagi nagu ei ole ja samas kohalikel inimesel on kogu aeg väga palju teha. 

Põnevus püsis lõpuni. Ma ei jõudnud ära oodata, et kes kõige süüdi on. Aga küsimärgina jäi minu jaoks õhku, et kas ma poleks pidanud seda tegelast enne kohtama? Et kui mul polnud õrna aimugi tema olemasolust, siis kas mul oli mingi info puudu?

Peategelane Kath kordas üha uuesti ja uuesti kõike, mida ta oma õnnetuse kohta teada sai. Nii muutus ühel hetkel veidi tüütuks see pidev kordamine. Eriti, kui neid teadmisi sai juba päris palju ja ta muudkui kordas neid. Samas aga läks see loo areguga kuidagi hästi kokku, nii et ikkagi oli päris põnev lugeda. 

Kuna see oli esimene võimalus, mis ma krimi-põnevik raamatutele andsin, siis erilisi ootusi enne lugemist ei olnud. Ilmselt olen aga valmis veel selliseid raamatuid lugema, sest täitsa põnev oli.

***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

 

Esmaspäev, jaanuar 04, 2021

R. Reinaus "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" (jaanuar II)

184 lk

2020, OÜ Päike ja Pilv

 

Reeli Reinausi raamatuid lugema hakates tead alati, et ootamas on mõnus annus folkloori ning ka noorte igapäevast elu. Nii ka seekord.

Morten on poiss, kes elab koos vägivaldse onuga, sest ema töötab Soomes. Teenib korteri sissemaksuks raha. Poiss varjab kodus toimuvat aastaid edukalt. Tal on lihtsalt väga suur soov sobituda linnakooli, sest usub, et see on tema võimalus senisest viletsusest ja vaesusest välja saada. Ühel hetkel hakkab maskeering mõranema ning varjamine pole enam väga võimalik. Seni sõprustest hoidunud poiss saab tunda, et tegelikult võib mõningaid inimesi ikka usaldada ka. 

Morteni enese laadimise ning peitmise koht on raba. Ootamatult kohtab ta rabas jalutades ühte tüdrukut, kelle nimi on Emilie. Minu jaoks meenutas Emilie kirjelduse järgi millegi pärast kohe Harry Potterist pärit haldjalikku Luna Lovegood´i. Kuidagi sama helge ja õhkõrn tundus ta olevat. Emiliega hakkas arenema kadunud maailmade teema.

Morteni lugu on kurvameelne. Samas on teada, et ilmselt meie seas on selliseid lapsi küll, kes elavad läbi hirmsaid asju, kuid me ei märka seda. Lapsed on endale võtnud täiskasvanute koorma. Seda teemat analüüsis raamatus Mortenise ka päris hästi. Nii et isegi sellises keerulises olukorras oli Morten minu jaoks väga eluterve mõtlemisega poiss, kes lihtsalt ei väärtustanud ennast veel väga palju. 

Reinausi raamatutes on folklooril alati suur roll ja see on nii põnev. No näiteks polnud mul õrna aimugi, mis asi on “rabalaip”. Nüüd olen uue teadmise võrra targem.

Rabasaarte teemat olen ise kasutanud oma esimeses romaanis “Homme on ka päev”, kus peategelased käivad Soontagana maalinnas. Selle kohaga seoses olen ise kuulnud, et rabades olid rajad, mida vaid kohalikud teadsid. Ja see teema on minu jaoks alati hirmus põnev olnud. Kuigi ka hirmus kuidagi.

Kujunduslikust küljest on mul ving nende teksti sees värviliselt kirjutatud lausete kohta. Iseenesest on väga hea mõte, et mõned laused teist värvi teha, aga see värv oli nii hele, et mõnda lauset oli raske lugeda. Aga no selliseid värvilisi lauseid oli vähe, nii et üldiselt see lugemiskogemust ei häirinud.

Minu jaoks jäi lõpuni segaseks, et mis vanusele see lugu võiks mõeldud olla. Ise nautisin küll. Tean, et on tegelikult noorteraamat ja peategelane ei olnud veel kuueteistkümne-aastane. Aga tõsised teemad sobisid rohkem nagu vanemale lugejale. Samas üldiselt tundus ikka lastele mõeldud. Ilmselt see ongi üks neist raamatutest, mis sobib erinevas vanuses lugejatele.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel kirjutatakse raamatust pikemalt.  

Pärast lugesin, et Reinausi "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" pidavat oleme Morteni raamatu mõtteline esimene osa. Seda raamatut tutvustas 9-aastane Joosep nii: 


 


***

Minu uue noorteromaani ,,Mälestusteta suvi" 1.osa viimased raamatud on poodides! 
Telli raamat SIIT!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.