184 lk
2020, OÜ Päike ja Pilv
Reeli Reinausi raamatuid lugema hakates tead alati, et ootamas on mõnus annus folkloori ning ka noorte igapäevast elu. Nii ka seekord.
Morten on poiss, kes elab koos vägivaldse onuga, sest ema töötab Soomes. Teenib korteri sissemaksuks raha. Poiss varjab kodus toimuvat aastaid edukalt. Tal on lihtsalt väga suur soov sobituda linnakooli, sest usub, et see on tema võimalus senisest viletsusest ja vaesusest välja saada. Ühel hetkel hakkab maskeering mõranema ning varjamine pole enam väga võimalik. Seni sõprustest hoidunud poiss saab tunda, et tegelikult võib mõningaid inimesi ikka usaldada ka.
Morteni enese laadimise ning peitmise koht on raba. Ootamatult kohtab ta rabas jalutades ühte tüdrukut, kelle nimi on Emilie. Minu jaoks meenutas Emilie kirjelduse järgi millegi pärast kohe Harry Potterist pärit haldjalikku Luna Lovegood´i. Kuidagi sama helge ja õhkõrn tundus ta olevat. Emiliega hakkas arenema kadunud maailmade teema.
Morteni lugu on kurvameelne. Samas on teada, et ilmselt meie seas on selliseid lapsi küll, kes elavad läbi hirmsaid asju, kuid me ei märka seda. Lapsed on endale võtnud täiskasvanute koorma. Seda teemat analüüsis raamatus Mortenise ka päris hästi. Nii et isegi sellises keerulises olukorras oli Morten minu jaoks väga eluterve mõtlemisega poiss, kes lihtsalt ei väärtustanud ennast veel väga palju.
Reinausi raamatutes on folklooril alati suur roll ja see on nii põnev. No näiteks polnud mul õrna aimugi, mis asi on “rabalaip”. Nüüd olen uue teadmise võrra targem.
Rabasaarte teemat olen ise kasutanud oma esimeses romaanis “Homme on ka päev”, kus peategelased käivad Soontagana maalinnas. Selle kohaga seoses olen ise kuulnud, et rabades olid rajad, mida vaid kohalikud teadsid. Ja see teema on minu jaoks alati hirmus põnev olnud. Kuigi ka hirmus kuidagi.
Kujunduslikust küljest on mul ving nende teksti sees värviliselt kirjutatud lausete kohta. Iseenesest on väga hea mõte, et mõned laused teist värvi teha, aga see värv oli nii hele, et mõnda lauset oli raske lugeda. Aga no selliseid värvilisi lauseid oli vähe, nii et üldiselt see lugemiskogemust ei häirinud.
Minu jaoks jäi lõpuni segaseks, et mis vanusele see lugu võiks mõeldud olla. Ise nautisin küll. Tean, et on tegelikult noorteraamat ja peategelane ei olnud veel kuueteistkümne-aastane. Aga tõsised teemad sobisid rohkem nagu vanemale lugejale. Samas üldiselt tundus ikka lastele mõeldud. Ilmselt see ongi üks neist raamatutest, mis sobib erinevas vanuses lugejatele.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel kirjutatakse raamatust pikemalt.
Pärast lugesin, et Reinausi "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" pidavat oleme Morteni raamatu mõtteline esimene osa. Seda raamatut tutvustas 9-aastane Joosep nii:
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud rohkem kui 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin
algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka
mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu
kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar