Teisipäev, mai 31, 2016

E. Brontë "Vihurimäe" (mai III)

304 lk
2016, Varrak

Järjekordselt raamat, mille lugemist olen kaua planeerinud. Minu raamaturiiulisse sattus see sarja Aegumatud armastuslood kaudu. Eelinfo minu jaoks oli see, et Vihurimäe on suur armastuslugu. Eriti kinnistas seda arusaama noorteraamat "Pärast", mis mulle väga-väga meeldis. "Pärast" peategelaste ühine lemmikraamat oli "Vihurimäe", mida siis aegajalt loeti või millest räägiti.

Sarja Aegumatud armastuslood kodulehel
on raamatu kohta kirjutatud nii:
Üksildusele kalduva, ratsionaalse ja loogilise Emily „Vihurimäe“ sai avaldatud 1847. aastal. „Vihurimäed“ võib võtta kui maailmakirjanduse kirglikuimat armastusromaani, kuid see armastus näib väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetav ja tavapärane. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endidki hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne – vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal aga on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada. Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud. Uus põlvkond lugejaid avastas „Vihurimäe“ seoses ülimalt populaarse „Videvikuga“, mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.

Jah, Vihurimäe oli küll armastuslugu. Sellise igikestva ja lõikava armastuse lugu, mis ajab hulluks ning paneb vahendeid valimatult käituma. See pole aga üldse see, mida mina armastusloolt ootan. Ma saan aru, et Vihurimäe oli omas ajas täiesti ennekuulmatu ja eriline teos. Samuti on tõsiselt hämmastav, et autor, kes põhimõtteliselt pole kusagile reisinud, ega väga paljude inimestega kohtunud, suutis sellise inimhingede pahupooli lahti harutava teose kirjutada.

Seega Brontë geniaalsuses ma kindlasti ei kahtle. Kogu lugu oli minu jaoks aga raskemeelne ja lootusetu. Pidevalt oleks tahtnud vahele segada ja noodikesegi heledat valgust lehekülgede vahele pista. Aga noh, ega kõik autorid ei peagi kirjutama teoseid, mis vastaksid minu soovidele. Enda soovidele sobivaid teoseid kirjutan ma ikka ise.

Kolmapäev, mai 18, 2016

A. Beekman "Valikuvõimalus" (mai II)

247 lk
2016, Varrak


Ma ei osta koju väga tihti raamatuid või siis ostan neid väga allahinnatud raamatute letist. Sari "Aegumatud armastuslood" jäi aga kohe kuidagi silma ja nii hakkasingi järjest neid raamatuid ostma. Ostmata jäid Remarque "Taeval ei ole soosikuid" ja Austen "Mõistus ja tunded", kuna need on varem läbi loetud.

Eks seda ostude jada mõjutas ka sarja esimese raamatu valik. Selleks oli Brontë "Vihurimäe", mis oli Anna Toddi "Pärast" peategelaste lemmikraamat. Jah, selle lugemiseni ma veel pole jõudnud, kuid nüüd ootab "Vihurimäe" mind truult raamaturiiulis.

Sarja raamatutest alustasin millegi pärast lugemist hoopis viiendana ilmunust, milleks on Aimee Beekmani "Valikuvõimalus".

Sarja Aegumatud armastuslood lehel on raamatu kohta selline tutvustus:
Beekmani raamatu peategelane on väikelinnas elav kolmekümneseks saav õpetajanna Regina, kes mõistab, et tal on üha raskem leida seda soovitud elukaaslast, kellest võiks saada ka tema laste isa. Teda ähvardab saatus jäädagi lahkama koos teiste omasuguste haritud ja üksikute naistega elu, mis neile tegelikult rahuldust ei paku. Regina otsustab võtta oma saatuse enda kätesse ning leiab endale kuldsete kätega mehe, kes paraku ta laste isaks ei kõlba. Selle probleemi lahendab naine siis otsustavalt ja viisil, mis tekitas lugejates väga vastakaid reageeringuid. Mõnele andis see võimaluse vaimustuda tugeva naise otsustusvõimest, mõnele aga ettekäände kiruda naiste emantsipatsiooni ja tundekülmust. Beekmani romaan ilmus küll peaaegu nelikümmend aastat tagasi, aga teema pole praegugi aegunud.

See raamat ilmus esmalt 1978.aastal, kuid seda fakti teadmata võib lugu pidada väga tänapäevaseks. Olukord, kus naine püüab kohanduda nö ühiskonna ootustega, kuid teeb seda talle sobival viisil, kasutades olemasolevaid vahendeid. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas aastakümneid tagasi seda raamatut loeti. Eks kindlasti tekitaks selline käitumine ka tänasel päeval skandaale, kuid praeguseks oleme juba hulga rohkemaga harjunud, nii et äkki see polekski nii suur asi. Samas on praegu info levimise kiirus ja võimalused hoopis teised, nii et kauges külas toimunud asju saavad arvustada ka inimesed teisel pool maakera.

Mulle igatahes see raamat meeldis. Tõsine üllatus eesti kirjandusest. Ma tõesti ei teadnud, et juba aastakümneid tagasi Eestis selliseid tekste kirjutati.

Kolmapäev, mai 04, 2016

M. Widmark "LasseMaia Detektiivibüroo" (mai I)

88 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Ühel päeval aega parajaks tehes sattusin raamaturiiuli ette, kus oli terve rida LasseMaia Detektiivibüroo raamatuid. Meediast on ammu silma jäänud, et neid peetakse populaarseteks lugudeks. Nii võtsingi kätte ja lugesin kiirelt 2 raamatut läbi.

83 lk
2013, Kirjastus Egmont Estonia AS

Tunnistan, et mul on raske mõelda, kuidas umbes 10-aastane laps selliseid lugusid loeks. Raamatu vorm ja kujundus meeldis mulle väga. Palju oli pilte ning tähed olid mõnusa suurusega. Tekst oli selge ja ladus. Kokkuvõttes jäi minul neist raamatutest aga kuidagi kuiv tunne. Kogu aeg jah midagi toimus, aga kogu lugu oli kuidagi emotsioonitu ning ei jätnud pärast lugemist mingit jälge.

Varsti saan neid raamatuid aga oma lapse peal testida ja siis selgub tõde, et kas need lood õigele sihtrühmale peale lähevad või mitte.