Reede, veebruar 15, 2013

K. Murutar "Talv Eedenis" (veebruar II)

256 lk
Stella Borealis, 2010

Olles lugenud "Eedeni aeda", teadsin ette, et ka see on minu raamat. "Talv Eedenis" räägib 2009/2010a talvest samas Jausa talus, mille ühe suve tegevus toimus "Eedeni aias". Millegi pärast ajasin vahepeal selle segamini raamatuga "...ja mere ääres väike maja...", mida ma järelikult tegelikult polegi lugenud. Aga "Eedeni aia" tegevus vastab täpselt mere äärse väikese maja pealkirjale.

Talvel on Eedenis samuti teguderohke. Elu keeb koos loomadega, kes aitavad eemalduda inimeste negatiivsetest külgedest ja ennast maha- ja täislaadida. Lapsed elavad koos loomadega. Kõigega tuleb hakkama saada, pole võimalik käsi üles tõsta ja alla anda. Ning samal ajal tuleb kogu aeg kõik meeled lahti hoida, et endale oma koda ja koht leida.

Kui veidi kiunuda ka, siis taaskord oli minu jaoks liiga palju juttu (tulevasest) eksabikaasast, kuid kui võtta kirjutamist lahtilaskmise võimalusena, siis saan aru, et see võis olla ka Kati viis see mees oma elust välja kirjutada, eemalduda. Ja loomulikult taustajõuna mõjutas mehe käitumine kõike. Samuti eeldasin pealkirja järgi rohkem lund-külmumisi jms, kuid ülekaalus olid pigem suvised mälestused. See ei häirinud, lihtsalt pealkiri tekitas teised ootused.

Mulle endale andis loetu taaskord tuge, et kõik on võimalik! Loomulikult pole maal kerge, aga... see on ainuke loomulik viis praegusel ajal kõigega hakkama saada ja elada looduse ja iseendaga kooskõlas! Selliseid teoseid peaks rohkem olema, see aitakski Eesti maaelul areneda, kui nähakse, kudias asjad maal tänapäeval käivad. Minevikus olnust lugemine ju tänasel päeval otseselt ellu jääda ei aita.

Lisamärkusena: mul oli raamatut väga raske lugeda, sest Joosep ja Mathias tahtsid kogu aeg loomi ja Minnit näha (ehk siis peaaegu iga peatüki algul oli foto, mida poisid muudkui vaatamas käisid).

Mõned tsitaadid:
-
"Mida kardad, selle saad. Kui mu kolleegid on ajakirjades kirjeldanud minu kui mitmenda põlve linnalapse kolimist maale, tööoskuste omandamist ja ränga rutiini kiuste erialatöö tegemist, siis olen just seda peljanud. Meie küll loome neid lugusid selleks, et teisi linnainimesi julgustada: tulge, on võimalik, saame hakkama- tulge linnast ära, enne kui hilja, loobuge energeetilisest ja olmelisest kuhjumisest!" (lk 229)

-
"Poolikute asjade kammitsevast energiast pean ju ometi pidevalt loenguid /---/. Inimene pole reisilt koju jõudnud, kui ta kohvrit lahti ei paki ja reisiriideid ära ei ole pesnud. Tuba neelab magaja energiat, kui sinna on must pesu laiali laotatud. Kabinet ei toeta tööd ja loovust, kui seal on paberid korrast ära, vanad märkmed laiali- siis oleme läbitud etappidesse takerdunud. Mida uut ja elujõulist me niimoodi mõelda ja teha saaksime... Niisiis tuleb ka siia planeeritu lõpuni teha, muidu ei saa eluga edasi minna." (lk 233-234)

Reede, veebruar 08, 2013

T. Vint "Avalikult abielust" (veebruar I)

229 lk
2012, Tulikivi

See oli minu jaoks esimene kokkupuude Toomas Vindiga. Seda ka vabatahtlik-sunniviisiliselt. :) Nimelt võitsin Kirjandusministeeriumist raamatu, mille juba seetõttu pidin läbi lugema. Autogramm ju seeski ja puha!

Sisukirjeldus oli paljutõotav- "/---/vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid/---/". Samuti seostub nimi Vint (ilma teda lugemata!) minu jaoks siiski nö tõsisemate kirjanikega, keda igaüks ei loe, sest pole lihtsalt võimeline. Näiteks Õnnepalu. No ja need on ka minu arvates inimesed, keda Kirjandusministeeriumi-taolistesse tõsisematesse saadetesse kutsutakse.

Mida kaugemale lugesin, seda enam segadusse sattusin. Teos tundus suht lihtne ja pigem kibestunud. Hakkasin siis netist tausta uurima ja tuligi välja, et selline telesaade ja ajalehe artiklid jms ongi olemas. Vot minu jaoks on selliste pooleluliste raamatutega keeruline. Eriti kui inimesi üldse ei tunne, siis mõtle kogu aeg, et millal on tegemist tegelaste ja millal päriselu juhtumistega.

Ma saan aru kogu sellest kollase meedia kriitikast ja kahjutundest, et seda meie inimesed tarbivadki. Samas näiteks naise roll peres... aastate... aastakümnete jooksul... Minu suhtumine sellisesse lömitamisse pole vist kunagi saladus olnud.

Ükskõik, kas need saatevälised meenutused olid võetud päriselust või välja mõeldud, siis naise olukorda see teos kindlasti ei päästnud. Kogu teosest jäi mulje kui kibestunud "kättemaksuinglist" Eesti kollase meedia ja ka selle tarbijate suhtes. Samas tegi see raamat reklaami kõigile sellest saatest rääkivatele artiklitele ning tõestas ainult, et artiklites räägitu/arvatu on õigustatud... ja olukord isegi veel hullem, kui saates näidati (saadet pole ma ka näinud- ei tarbi sellist kollast kraami!) :)