Esmaspäev, september 02, 2013

K. Ristikivi "Rohtaed" (september I)

368 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1985

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. "Õige mehe koda" lugesin 2008a kevadel ning "Tuli ja raud" sai loetud veelgi varem. Kõigi kolme raamatu peategelane on maalt Tallinnasse tulnud ja püüab seal hakkama saada.

Romaani "Rohtaed" keskne tegelane on Juulius Kilimit, teise põlvkonna haritlane, idealist, kelle haridustee on jäänud poolikuks. Juuliuse suureks armastuseks läbi elu on kreeka jumalad, antiikkultuur, surnud keeled. Ümbritsevate inimeste seas tunneb ta ennast seetõttu tihtilugu võõrana, kuna ei suuda oma unistustega kaasaegsesse maailma mahtuda. Oma elu erinevatel ajajärkudel jäävad ta unistused võõraks nii klassikaaslastele, naisele, lastele kui õpilastele. Arkaadia poole püüdlemisel on Juuliuse jaoks olulised nii tema luuletused kui lapsed... kuid kahjuks ei õnnestu tal lõpuks ei ühel ega teisel viisil oma unistust täita, vaid tuleb tunnistada, et ta on terve elu ennast laiali jaganud ja see oligi tema töö.
Juulius eristub enamusest ka oma karskuse ning suitsetamise vihkamise pärast. Needki on teemad, kus tal on raske ennast teistele arusaadavaks teha.

Ristikivi meeldib mulle. See pole sugugi kõige lihtsam lugemine, kuid tulemus on seda väärt. Teos, mis on samal ajal vana ja tänapäevane. Eks oma unelmate tagaajamine, väikesed võidud ja kaotused, ole meie kõigi elu igapäevane osa. Vaimsemate inimeste puhul on enda üksi ja võõrana tundmine olnud läbivaks teemaks kõigil ajastutel, kuid iga kord mõeldakse, et see on uus. Mina olen ammu jõudnud (üllatus-üllatus!) arusaamisele, et miski pole siin maailmas uus, kõik on kõigega seotud ja üksi oleme me kõik. Keegi ei saa lihtsalt kedagi teist lõpuni mõista ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Mõned tsitaadid:

"Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad." (lk 39)
"Ka kõige heledam tuli võib üsna varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata." (lk 66-67)
"Võib olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (lk 73)
"Igale rahvale on kõigepealt vaja tugevat majanduslikku alust, kõik muu tuleb siis iseenesest. Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda. Sellepärast õppige enne põldu harima ja veiseid kasvatama ja õpetage ka oma armas rahvas seda tegema. Ja siis, kui aega üle jääb, tulge oma kreeklaste ja roomlaste või kellega tahes." (lk 75)
"Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid?/---/ Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed, kes selleks on juba algusest peale ära valitud ja ette valmistatud. Iga inimene peaks olema riigis oma õigel kohal- tööline ja talupoeg omal, sõdur ja ametnik omal, filosoof aga omal, see tähendab valitseja kohal." (lk 81)
"Õnn on see, kui inimene oma olukorraga rahul on." (lk 81)
"Lõpustseen..."/---/ "Mis siis, kui tuleb lahkuda enne lõpustseeni?" Kui rumal näidend oli elu, eriti kui oma osa ei tundnud ja etteütlejat polnud! (lk 161)
"Ka inimene elab üle oma neli ajajärku: kuldse, hõbedase, vaskse ja kuldse. Ainult kuldsele ajajärgule on määratud munasjuttudest rõõmu tunda. Ja isegi siis mitte kõigile." (lk 164)
"Milleks mulle naine, kui mul on juba enesel tige keel?" (lk 173)
/---/ meie ei pea mitte midagi tegema või tegemata jätma seaduste ja kommete pärast, vaid sellepärast, et mitte teistele inimestele jalba teha." (lk 199)
"Kas poleks siiski meil kui väikesel rahval parem kõik oma jõud koondada vaimseks tööks, sest füüsilise jõuga, ma kardan, me ei suuda palju ära teha." (lk 312)
-
"Ma mõtlesin, et ta ei sattunud halba seltskonda..." Nagu kõik vanemad, pidi ta mõtlema, et Tiit võis satuuda halba seltskonda. On seletamatu sellisel puhul, kust see halb seltskond tuleb, sest kõik vanemad arvavad sama. (lk 341)
-
"Aga milleks kaasa tunda elavatele? Ainult surnud väärivad kaastunnet, et neil ei ole enam võimalik elada." (lk 360)