M. Willett "Seitse päeva suvel" (jaanuar II)

190 lk

2018a, Varrak

Esimese peatüki lugemise järel tuli mul meelde, miks ma raamatublogi pean - just sellepärast, et kontrollida, kas olen sellelt autorilt varem midagi lugenud. Raamatukogus valikut tehes tundusid kirjeldus ja kaanepilt väga kaasahaaravad. Lugemist alustadest aga otsisin blogist üles minu arvustuse Marcia Willetti ühele eelmisele raamatule ja ... mul oli seekord sama tunne. 

Taas said sõna väga erinevad tegelased ja lisaks kõik tahtsid kõiki. Või noh - kõik tahtsid olla koos kellegi teisega, kellega nad koos polnud. 

Kõik tahtmised ja kogu romantika oli pinnapealne ja ... kuidagi kohustuslik. 

Lõpupoole toodi sisse ka väike põnevusenoot, aga see oli samuti kuidagi tühja koha pealt ning väga põnevaks kindlasti ei arenenud. 

Püüan nüüd selle autori nime meelde jätta ning tema raamatud mu lugemislauale ilmselt rohkem ei jõua. 

***

Minu raamatuid saad tellida siit: 

"Sündinud kirjanik"

"August"

"Raamatukogu viimased päevad"

Kõik Heli Künnapase raamatud

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 40 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse 
e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

J. Platt "See olid sina" (veebruar V)

344 lk

2017a, Varrak 

Kui oled ise kirjutanud raamatu "See ei ole sina!", siis muidugi jääb silma, kui keegi teine on kirjutanud raamatu "See olid sina".  

Tegelikult oleks selle raamatu pealkiri võinud olla "Lähme dringile". See oli üks peamisi küsimusi, mis mul lugedes tekkis, et kas me eesti keeles ka päriselt käime muudkui dringil? Selle raamatu tegelased tegid seda peaaegu üle lehekülje, nii et ma muudkui mõtlesin, et kas dringile minna saaks eesti keeles kuidagi teisiti? 

Teine mõte, mis mul lugedes suurema osa ajast peas keerles oli, et peaksin taas ikka rohkem kirjutama. Mulle tundub, et ma pole tükk aega ühtegi väga head raamatut lugenud. Või ütleme siis nii- pole lugenud ühtegi, mis mulle väga meeldiks. Kindlasti on mõnigi loetud raamat väga hea, aga täpselt sellist, mida lugedes ma muudkui õhkaks ja kiirelt lehti keeraks, pole ammu lugemislauale sattunud. Nii kurb! See tähendab ju automaatselt ka seda, et lugemine läheb aeglasemalt, sest lihtne on lugemine katkestada. 

Selle raamatu kohta on järgmine ving see, et kui ma 200.leheküljel (kirjutatakse nii?) pole kindel, kes on meespeategelane ning vähem kui 50 lehekülge enne lõppu saan aru, kust tuleb armastuslugu, siis ... päriselt-päriselt pole enam piisavalt aega, et saaksin armastusloole kaasa elada. Suurem osa ajast oli mehi jah nii palju, et ma ei saanud aru isegi, et kust see lugu siis nüüd kulgema hakkab, sest kusagilt ei hakanud. 

Suurem osa suhtlusest käis teineteise asju arutades. Ühte sama lugu rääkisid inimesed teineteisele, seega sain mitu korda samadest juttudest osa. See oli igav. Kuidas on täiskasvanud inimestel aega, et oma 10 sõbra iga liigutusega kursis olla ja seda omavahel arutada? 

Seega minu jaoks oli see lihtsalt mingi kulgemine läbi drinkide ja klatšimise. Ma sain korduvalt aru, miks sarja "Mõni õhtu romantikat" lühiromaane kirjutan. Ma võiksin need lood ju samuti pikaks venitada, et räägin sama juttu mitmele tegelasele eri lehekülgedel või toon sisse hunniku tegelasi, kes mitte mingit rolli ei oma või siis ... räägin asja mõtte kiiremini ära. Mulle endale sobib viimane. 

Ma nüüd mõtlen, et  ... kas lähen kiirelt ise kirjutama või ... kõnetavat raamatut otsima ... Pole veel otsustanud, kumb hetkel parem oleks. 

***

Minu uue raamatu saad tellida siit: 

"See ei ole sina!"

Minu värskeima noorteraamatu saad tellida siit: "Mälestusteta suvi", 2.osa. 

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

M. Willett "Tähine, tähine öö" (september VII)

 203 lk

2023, Varrak

Minu esimene kokkupuude selle autoriga väga sujuvalt küll ei läinud. Püüdsin lõpuni välja sellele raamatule võimaluse anda, kuid ega ma midagi kaasahaaravat ei leidnud. 

Samaaegselt oli nii põnev kui ärritav see, kuidas sõna said väga paljud tegelased. Kasutatud oli väga paljusid vaartenurki. See aga tähendas, et mitte ühegi tegelasega sidet ei tekkinud ning kellegi teguviisile tausta ka väga ei olnud. Asjad juhtusid, kuid ma ei tundnud, et miks ja kuidas. Pärast sain lisainfot. 

Lugu ise oli mõtlemapanev. Minu jaoks jäi peamise sõnumina kõlama mõte sellest, et kuidas mõnikord on päriselt ka liiga hilja asju korda teha. Asjad tuleks ära teha ning inimestega kohtuda ja koos olla siis, kui selleks on aega. 

Segadust tekitas juurde see, et tegelased mõistsid teineteist pidevalt kuidagi õhust. Lugesid teise mõtteid ja tundeid nii, et mina enne ei saanud mingit infot, mille järgi samu järeldusi teha. Ehk et pidevalt oli selline õhus olemise pidetu tunne. 

Värskendav oli, et ilmselt pole ma nii vanade peategelastega raamatut ammu lugenud. Kui üldse. Nii Leo kui Alice olid nimelt veidi üle 60a. Sellest oli algul muidugi keeruline aru saada ning ega teose jooksul polnudki enamik aega tegelikult ülimalt oluline, et kui vanad nad on. 

Mul on sama autori üks teine raamat ka laual ja sellegi poolest arvan, et proovin ikka veel lugeda. 

***

Minu uue raamatu saad tellida siit: 

"See ei ole sina!"

Minu värskeima noorteraamatu saad tellida siit: "Mälestusteta suvi", 2.osa. 

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.

K. Hughes ,,Kiri" (mai I)

260 lk
2019, Varrak

Paar tundi pärast lugemist on selle raamatu kohta juba raske midagi öelda. Lugu oli mõnus ja kulgev, aga erilisi emotsioone ei tekitanud ja kuidagi väga ei puudutanud.

Pikemalt saad raamatu sisu kohta lugeda kirjastus ,,Varrak" kodulehel siin: ,,Kiri".

Juba esimestel lehekülgedel tuli välja, et naispeategelane Tina ei taha kodus olla vägivaldse abikaasa tõttu. Lähinädalatel ilmub minu noorteromaan ,,Mälestusteta suvi", mille üks peategelane tuleb sellisest kodust. Ja kuigi ma ise panin kirja selle, mida sellises kodus kasvamine ühe lapse jaoks kaasa toob, siis tegelikult mulle ei meeldi selliseid lugusid lugeda. Lihtsalt sellepärast, et vägivaldsete meeste juures elavatele naistele tahaks kogu aeg karjuda, et nad ära läheks. Ja kuna oma raamatu jaoks olen seda teemat eriti viimasel ajal veel uurinud, siis tean, et nad ei lähe...

Vägivaldse abikaasa teema oli usutav. Kuigi see mind närvi ajas, siis kirjutatud oli hästi. Ma lihtsalt polnud valmis, et see mind selles raamatus ees ootab.

Teoses jälgitakse paralleelselt tegevust kahel erineval ajal. Neid erinevatel ajastutel toimuvaid tegevusi on lihtne jälgida. Lood jõuavad mõnusalt ühte kohta kokku. Lõpp on küll veidi ootamatu. Isegi kui võib aimata, et nii läheb, siis lõpuks oli nagu selline teavitamine, et millised on lahendused. Ma ei näinud nende kulgemist. Need lahendused lihtsalt tulid.

Üldiselt jäigi selline mõnus rahulik tunne sisse. Lugeda oli lihtne, aga oleks rahulikult saanud raamatu igal hetkel ära panna. Mingit sisemist kaasapõlemist ei tekkinud. Armas vahva õhtune lugemine.

***

Uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi" 1.osa varsti ilmumas! Ettetellimine käib SIIN!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

S. O´Flanagan ,,Pelgupaik" (aprill VIII)

288 lk
2020, Varrak

Imearmsa kaanepildidga ajaviiteromaan. Väga ahvatlev. Eriti praegusel reisimisvaesel ajal. Mõte sellest, et saad ise puu otsast apelsine korjata... Ootused mõnusaks meelelahutuseks olid igatahes juba enne raamatu avamist suured.

Teose sisu kohta saad pikemalt lugeda kirjastus Varrak kodulehelt: Pelgupaik.

Lugemine sujus kiiresti. Mulle meeldib autori stiil. Kuidagi mõnus ja kulgev. Hispaania tegi ta igatahes vägagi ahvatlevaks. Kirjeldused aitasid mõnusalt tunnetada meie jaoks liiga sooja, kuid siiski mõnusat suve Hispaanias. Villa Naranjas oleks tahtnud ise ka mõnusa vihmasajuga istuda ja vaadet nautida või kuumal päeval basseinis supelda.

Aga sellega mõnus osa ka lõppes.

Kogu loo jooksul ootasin, et mis nüüd siis saama hakkab.

Raske on täpsemalt mu muresid ja rahulolematust kirjeldada nii, et raamatu sisu kohta palju ei reedaks. Minu jaoks suurimad küsimused olid kogu loo jooksul, et kas see on kummitustega lugu või mitte ning kes on selle loo romantilise liini meespeategelane? Loomulikult sain lõpuks mõlemale küsimusele vastuse, kuid tegelikult panid mõlemad lahendused mind kulme kergitama ja olid kuidagi ootamatud.

Ma pole kunagi väga aru saanud lausest, et ,,mõte oli hea, aga autor ei kasutanud kogu loo potentsiaali ära". Vot see oli ilmselt aga just selline raamat, mille kohta saab nii öelda. Tegelikult olin väga kurb, sest lugemist alustades sulasin mõnusalt raamatusse ja uskusin, et kaon sinna mitmeks tunniks... kui aga nende kahe küsimuse vastused ei selgunud, ega selgunud, siis ega lugemine ka väga kiiresti enam ei läinud. Hoolimata sellest, et autori kirjutamisstiil oli mõnus.

Usun, et annaksin sellele autorile teise võimaluse, sest goodreads´ist kommentaare lugedes on lootust, et tema teised teosed võiksid mulle rohkem meeldida. See ei jäänud kahjuks millegi poolest meelde. 

***

Uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi" 1.osa varsti ilmumas! Ettetellimine käib SIIN!

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 20 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

 Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt. 

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.