Laupäev, oktoober 27, 2012

P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (oktoober II)

156 lk
Loomingu Raamatukogu 2008/18-20

Iga kohustusliku kirjandusega võitleva (üli-)õpilase või oma ala spetsialisti või niisama ennast haritud inimeseks pidava inimese unelmate pealkiri, kuna see annab lootust kiirretseptile, mis päästaks pidevast vaevast kõigi nende lugemata "ülimalt oluliste" raamatute pärast.

Nimelt pole ju saladus, et igal alal on kohustuslikke raamatuid ikka rohkem, kui keegi meist lugeda jõuaks. Seega harimatuse tunne ei lõppe.

Kiirretsepti lootjate ootused aga kustuvad kiiresti. Bayardi "retsept" põhineb pigem sellel, et peame endale mõistlikult aru andma, et ühel inimesel pole kunagi võimalik kõiki raamatuid läbi lugeda. Seega pole häbi, kui mõned on vaid lehitsetud või mõnest raamatust räägitakse teistelt saadud info kaudu.

Väga huvitav kategooria on aga unustatud raamatud- need, mida oleme lugenud, aga ei mäleta. Minu käesoleva blogi alustamise üheks põhjuseks oligi see, et ma ise mäletaks, milliseid raamatuid olen lugenud. Seega pole siinsete postituste taotlus olnud kunagi edastada kõrgtasemel kriitikat, vaid pigem jätta väike märk igast loetud teosest. Sellegi poolest olen selle aja jooksul vähemalt ühe ajaviiteromaani läbi lugenud nii, et alles pärast avastasin, et olen seda juba lugenud (ja tuttavad olid vaid mõned kohad). Seega- kas unustatud teosed on tegelikult loetud või mitteloetud?

Siinsesse blogisse kirjutan ka ainult neist teosest, mis lõpuni läbi loetud. Seega kui raamat on nii halb, et ma seda lõpetada ei suuda, siis see siia ka ei jõua. Sellest ehk ka veidi läbiv positiivne toon. Seega olen mitmeid raamatuid pidanud "läbi närima", et ikka lõpuni jõuda ja raamat blogisse-kirjutamise-vääriliseks saaks. Samas Bayardi käsitluse järgi on see ajaraiskamine, sest tegelikult on ju mingigi lugemistaustaga inimesel võimalik suht kiiresti aru saada, kas on mõtet kättevõetud teos lõpuni lugeda või mitte.

Byard on rääkinud ka sellest, et info raamatu sisust on meil kõigil erinev ja et kuigi kirjanik ei taha kuulda, et lugejale raamat ei meeldinud, siis veel hullem on, kui lugeja kiidab sinu kirjutatud raamatut... ainult et sulle pole lugeja käest kuuldu sugugi tuttav. Ehk et loetu hakkab elama meis kõigis oma elu vastavalt ajale ja kohale, kus seda loeme.

Ja see ongi see, miks mina ei taha inimestele rääkida, et millest ma raamatu kirjutasin... sest igaühe jaoks on see erinev ja mu raamatud on kirjutatud täpselt sellest, mida igaüks sealt välja loeb. :)


Bayardi julgen aga soovitada kindlasti kõigile, kellel on suur lugemata raamatute hunnik laual ning kümne erineva raamatukogu kaardid rahakotis. Lugemata ei jää sellest loomulikult ükski raamat, kuid Bayard aitab vähendada häbi ja muret nende raamatute pärast, mida me pole jõudnud lugeda.

Reede, oktoober 12, 2012

K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem." (oktoober)

399 lk
Petrone Print OÜ, 2008


Ma ei ole selle raamatu esimest osa lugenud, kuid ei osanud sellest ka puudust tunda. Ehk et ma ei tea siiani, kui väga need kaks osa üldse seotud on.
Äratundmisrõõmu ja ka - kurbust oli palju. Naise elu oma uhkes hiilguses (või paratamatus üksilduses?) laiali laotatud.
Kõige suurem point, mida ma vist alateadlikult kogu aeg ootasin, jõudis minu jaoks kohale peaaegu viimastel lehekülgedel... aga seda ma tsiteerima ei hakka, sest enne pean aru saama, kas kõik läheb planeeritult :) Seega mida iganes selle raamatu kohta ka ütleksin, oleks see liiga isiklik, sest terve raamatu lugemise käigus käis püüd aru saada iseendast kui naisest... nõusolemised...vastuvaidlemised...

Hea, et lugesin! Samas tean, et minu ümber on väga palju naisi, kes ei leiaks sellest raamatust seda, mida mina leidsin.

Kati ise on selle raamatu kohta kirjutanud nii:
Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.

Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.

Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui… Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.

Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.

(Kati Murutar, autor)