M. Peterson "Vihmatüdruk" (märts II)

79 lk
2019, Heli Kirjastus

Juba eelmisel aastal lubasin endale, et loen ja arvustan kõiki enda Heli Kirjastuse kirjastatud raamatuid. Loomulikult olen kõigi avaldatud teostega käsikirjana eelnevalt tutvunud, kuid enamasti ei loe ma siis kogu lugu leht lehelt järjest läbi, vaid erinevaid kohti. Valimiskampaania ajal läks aga nii palju ikkagi aega ja energiat poliitikale, et lugemine jäi tahaplaanile. Nüüd teen seda järjest tasa.

Nii jõudiski mu lugemislauale (töötoa nurgast kastist võtsin!) esimesena Margit Petersoni romantiline lühiromaan "Vihmatüdruk". See on Heli Kirjastuse hetkel viimane avaldatud raamat, sest ilmus alles veebruaris. Nii et täitsa tutikas. Kirjastamise protsess aga kestis selle raamatu puhul kuidagi eriti kaua.

Margiti teostes tegutsevad jätkuvalt inimesed meie keskelt. See on armastuse otsimise, leidmise, iseendaga hakkamasaamise lugu. Nagu ka mitmes Margiti varasemas teoses on siingi müstilised kokkusattumused. Seekord on tegemist nimemaagiaga.

Pärnumaalasena on vahva lugedes tuttavatesse kohtadesse sattuda. Pärnu Kuursaal on koht, kuhu ka minu teoste tegelased aegajalt Pärnus sattuvad. Näiteks noorteromaanis "Ütlemata sõnad". Ja ilmselt ka lühiromaanis, mida ma praegu alles kirjutan. See on lihtsalt selline mõnus koht. Huvitav, mitu uut külastajat Pärnu Kuursaal tänu minu ja Margiti raamatutele võiks saada? :)

Raamatu "Vihmatüdruk" lugemise ajal otsisin aga kohe üles ka Ergo Korp´i loo "Vastuseid tean". Ilmselt saab see lugu tänu Margiti raamatule palju uusi kuulamisi. Mina sellest artistist varem ei teanud, kuid tänu raamatule kuulasin ikka mitu järgmist lugu ka.

Üliarmas leid oli, et Margiti tegelane luges minu raamatut sarjast "Mõni õhtu romantikat". Ma küll teadsin sellest, et selline koht seal on, juba kirjutamise ajal. Kuid ise raamatust lugeda oli ikkagi armas.

Rääkimata ei saa jätta ka Margitile üdini tuttavast Lavassaarest ja selle raudteemuuseumist. Raamatu "Vihmatüdruk" kaanepilt juba vihjab, et ka sealses piirkonnas tegutsetakse.

Kaanepildi autor on imeline Jana Valge, kes ka minu ühe pooliku lasteraamatu pildid on joonistanud... ja kui ma edasi kirjutan, siis ilmselt ka edasi joonistab. Lisaks joonistas Jana Erika Salumäe raamatute pildid, mis on samuti väga mõnusad ja meeldivad lastele väga.

Nii et taaskord on Margit teosesse põiminud palju kohalikke tegemisi, kohti ja inimesi. Pärnumaalastele annab see lugemisel äratundmisrõõmu, kuid tegevus ei jää segakseks ka siis, kui neist kohtadest midagi ei tea.

Tänu nimemaagiaga mängimisele peab nimesid küll hoolega lugema, et ikka selge oleks, kes hetkel tegutseb.

"Vihmatüdruk" on mõnus kiirelt loetav lugu värskest armastusest, pettumustest, neist ülesaamisest, elust, surmast... ja kõige olulisem- edasielamisest!



***

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 16 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

M. Peterson "Westoffhauseni häärberi saladus" (juuni IV)

286 lk
2017, Heli Kirjastus

Margiti raamat on järjekordne minu kirjastatud raamat. Enne kirjastamise otsust sirvisin käsikirja, kuid ei lugenud seda läbi. Nüüd aga sai paari päevaga loetud ja kokkuvõte: mulle meeldis väga! Minu jaoks muutus Margit selle raamatuga nagu Eesti nais-Tohvriks ehk mõnusaks rahvakirjanikuks, kelle teos sobib nii noortele kui vanadele. Kirjutasin raamatust kokkuvõtte ka Pärnu Postimehele ning annan kindlasti teada, kui see ilmub.

Margiti raamatule tegin kohe loosimise ka. Kes seda postitust loeb enne 4.juulit, saab FBs loosimises osaleda:

 

Margit Petersoni võõrapärase pealkirjaga romaani tegevus on tegelikult läbi ja lõhki eestimaine. Westoffhauseni häärberil ja selle taustal on romaanis suur roll. Veelgi olulisemad on aga inimesed. Meie oma Eesti inimesed ja nende lood. 

 Romaani “Westoffhauseni häärberi saladus” hargneb erinevaid tegevusliine pidi. Tihti on selliseid raamatuid raske lugeda, sest sa ei saa enam aru, millisesse aega või kelle ellu uue peatükiga maandud. Margiti romaanis pole kordagi sellise eksimise tunnet. Iga uue peatüki algul on väga selge, millise tegevusliiniga edasi minnakse. Samuti ei teki kusagile ühtegi auku. Kõik küsimused saavad vastused ja kõik alustatud teemad lõpetatakse. Üleminekud mineviku ja oleviku käsitlemise vahel on sujuvad ning väga harmoonilised. 

Margiti loomingule on omane, et ta hõlmab kogu elukaart. Nii on ka selles romaanis tegelased lastest kuni vanuriteni. Kui mõnikord kõlavad lapsed liiga täiskasvanulikult, siis põhjendab autor ise selle kohe ka teoses ära laste läbielamistega. Erinevas vanuses tegelased annavad teosele veelgi rohkem terviklikkuse tunnet, sest õiged sõnad ja tegevused saab anda sobilikele tegelastele. 

Kui Westoffhauseni häärberi enda asukoht jäi vähemalt minu jaoks ebamääraseks, siis mitmeid äratuntavaid kohti leiab teoses päris palju. Nii käivad tegelased nii Jamaical kui Kihnu saarel. Kosmonautika puhkekeskuse omanikud aga peaksid küll kaaluma Margitile reklaamiraha maksmise võimalust, sest minul isiklikult tekkis küll suur huvi selle koha ning sealse päikeseloojangu vastu.  

Margiti tugev külg on vanarahva uskumuste tundmine. Käesolevas romaanis nendega tagasi hoitud ei ole. See on romaani “Westoffhauseni häärberi saladus” suur lisaväärtus. Kuna oleme Margitiga korduvalt koos lugejatega kohtumas käinud, siis tean, et tal oli tugev side oma vanavanaemaga. Usun, et just see isiklik kogemus on käesoleva romaani suur lisaväärtus. Kui paljudel meist on olnud aega või võimalust kuulda, milliste märkide või ennete järgi vanarahvas oma elu seadis? Minus tekitas see teos äraseletamatu igatsuse oma lahkunud vanaemade järgi. Neile, kel veel võimalus, soovitaksin vanainimesi rahulikult kuulata. 

Nii et julgen Margiti raamatut soovitada kõigile, kellele meeldivad lood Eesti inimestest. Sellised, nagu Tohvri või Ranneti  ja teiste rahvakirjanike omad.  


****
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud üle 10 raamatu. Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

M. Peterson "Virtuaalmees" (märts I)

113 lk
2015, Kentaur

Kui mitmed lubasid peale Riigikogu kampaania lõppu lugeda minu raamatut "Minu ilus elu maal", siis mina vähendan nüüd autogrammiga ja autogrammita raamatuid oma kirjutuslaual.
Alustuseks Margit Petersoni novellikogu "Virtuaalmees" ehk üks autogrammiga raamatutest. Teose kokkuvõttes on öeldud nii:

"Margit Petersoni lugude naised on pärit hääbuvatest küladest ja tegusatest, kuid mõnevõrra depressiivsetest väikekohtadest. Kauni looduse ja ettevaatlike põliselanike kõrval askeldab seal nii mõnigi otsatult ohtlik inimene. Politsei satub sellistesse paikadesse harva ning pole välistatud needki juhused, kus korrakaitsjad ise kurikaeltega mestis on.
Tihti elavad Margit Petersoni loodud naised kummalises ajavaakumis – mobiiltelefonid ja suhtlusvõrgustikud on juba omaks võetud, kuid enesemääramisõiguseni läheb veel aega. Nii mõnedki neist jäävad teismelisena lapseootele, kogevad lähisuhtevägivalda ja emotsionaalset allasurumist, kuid õpivad siiski varem või hiljem enese eest seisma. Keeruliste olukordade kangelasteks on jõulised pereemad ja kohalikud koolmeistrid."

Margiti lood on lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Tegevus toimub neis kiiresti ja teeb seega lood kaasahaaravaks. Käime koos lugejatega kohtumas ning Margit luges eelmisel nädalal pool ühest novellist ette, nii et ei saanud lihtsalt lugemata jätta.
Need on lood Eestimaa elust, mida igaüks meist ei näe, ega koge. Lugeja ees rulluvad lahti väga mitmekülgsed tegelased ning erinevad eluteed.

Koostanud M. Peterson "Pärnu kirjarahva antoloogia" (detsember VIII)

185 lk
2014, kirjastus Hea Tegu

Huvitav ja ebatavaline kogumik viieteistkümne Pärnumaa autori loominguga. Siin on luulet, proosat ja näidend. Kogumiku koostaja Margit Peterson on kokku kogunud omanäolise seltskonna kirjutajaid, kelle erilaadseid kirjatükke on päris huvitav segamini lugeda.

Siinkohal tahaks teha keks-keks: vahva Margit on ka mind järgmise antoloogia autorite ridadesse lisanud, nii et eks üheks käesoleva teose lugemise põhjuseks oligi, et tekkiks endal aim, mida võiks ise kirjutada. Nüüd siis aimdun ja kirjutan siin.

M. Peterson "Segavereline" (mai II)

206 lk
Hea Tegu kirjastus, 2014a

Mina olin üks nendest, kellel oli au Margiti debüütromaaniga tutvuda enne selle trükkiminekut. Peale läbilugemist kirjutasin teosele sellise järelsõna:

“Segavereline” on hoogne ja tempokas romaan, mille peategelaseks on varaküps noormees Pent. Ta on lapsepõlvest peale pidanud raskete koormatega hakkama saama, kuid see pole teda murdnud, vaid on hoopis tugevamaks muutnud.
Suurem osa romaani tegevusest toimubki ajal, mil Pent on alles 6-aastane ning käitub juba siis vastutava täiskasvanuna. Ega tal muud üle ei jäägi, kui meedikust ema on õega pikalt haiglas ning rekkajuhist isa ei saa pikemalt töölt ära jääda. Majapidamise eest tuleb aga hoolitseda ja elu edasi elada. Pent, koos sulase Kustiga saab sellega suurepäraselt hakkama.
Romaan “Segavereline” on lihtsalt ja haaravalt kirjutatud teos. Lühikeste peatükkide kaupa laiub meie ette aga mitmekülgne suhete ja saatuste sasipundar, mis teose jooksul lahti rullub. Hoolimata lihtsast stiilist on käsitletud väga keerulisi ja tõsiseid teemasid, nagu näiteks erinevad haigused, õnnetused, elu lastekodus, suhete hääbumine, teineteise leidmine ja kaotamine.
Kui algul võib tunduda, et põhitegevuse ümber lisanduvad märkused või täiendused on hajevil ning sobimatud, siis mõne aja pärast saab selgeks, et kõik on kõigega seotud. Nii nendib ka üks raamatu peategelasi Vivian üsna teose lõpus, et “Elus ei ole juhuseid! Kõik on ette määratud!” Nii said raamatu algul uitmõttena tundunud read teose jooksul huvitava lahenduse, mis tihtilugu polnud üldse ette ennustatav.
Romaani “Segavereline” üheks omapäraseks küljeks ongi, et lapsed on juba varakult asjalikud ja mõistvad. Mitte aga ülemäära, nii et laste käitumine on täiesti usutav.
Teine koheselt silma jäänud omapära on autori võimekus eriliste nimede leidmisel. Ise raamatuid kirjutades olen tihti hädas tegelastele sobilike nimede leidmisega, seega oli väga põnev läbi teose jälgida, milliseid nimesid loo jooksul veel ette tuleb.
Autor mängib osavalt reaalsuse ja kujutletava maailma piiridel. Peategelase Penti elus saab oluliseks vanavanemate haual kuuldud lause: “Pere saatus on sinu kätes!”, mida ta edaspidises elus mitmel määraval kohal kuuleb ja sellest tulenevalt otsuseid teeb. Samuti on suur roll mitmetel vanavanemate õpetustel. Nii et hingede rändamine erinevates eludes, Osho õpetused, kaartidepanemine, hääled teistpoolsusest ja ettemääratus on olulisel kohal mitmete elude keeriste lahtiharutamisel.
Nii tuleb ka “Segaverelise” tegelastel, nagu meil kõigil oma eluteedel mõista, milliseid ettejuhtuvaid märke tuleks arvestada ning millistele me vaid püüame vägisi tähendust leida.
Lõpuks jääb kõlama valus tõde sellest, kuidas väga lihtsalt anname teistele hinnanguid. Peategelane Pent pidi läbi elu kuulma etteheiteid oma segeverelisuse pärast, kuid lõpuks tegi tema otsuseid, mis teevad temast rohkem eestlase, kui paljud sõimajad seda kunagi on üldse olnud. Nii et kuigi Pent ütleb oma arusaamise selgituseks, et ta ei usu enam muinasjutte, siis lõpp oli pigem muinasjutulik- inimese välimusest olulisemad on tema teod!