Neljapäev, oktoober 31, 2013

K. Brooks "Lucas" (oktoober IV)

320 lk
2007, Avita

Peategelane 15aastane Caitlin elab koos kirjanikust isaga Inglismaa ühel väikesaarel. Tegevus toimub enamasti suvel, mil on ülikoolist koju saaabunud ka tema vanem vend. Caitlini ema on aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud ning isa tunneb ennast selles jätkuvalt süüdi. Caitlinile jääb silma saarele ilmunud võõras poiss nimega Lucas, kes elab metsas, toitub loodusest leitavast ning elatub mõningatest juhutöödest. Suurem osa saare elanikke aga võõristab uustulnukat ning erinevate kokkusattumuste, hirmude, väljamõeldiste tulemusena tehakse Lucasele selgeks, et ta pole saarele teretulnud.

Raamatu esimeste lehtede järel sain aru, miks mitmed inimesed on minu noorteka "Lõpupidu" kohta öelnud, et "teadsin juba algul, kuidas see lõppeb, kuid lootsin lõpuni, et ma eksin!". Täpselt nii tundsin ise selle raamatu puhul ning see esimestel lehekülgedel etteöeldud lõpp häiris. Sellegi poolest suutis teos üllatada, sest saarele ilmuva võõraga kaasnema pidanud armulugu (nagu klassikaliselt oleks võinud arvata) jäi tulemata. Pigem oli põhirõhk kinnise ühiskonna inimeste pimestatusel, mõjutatavusel, kui lihtsalt on inimesed valmis nö omade katsmiseks valetama, aru saamata, et selleks pole tegelikult põhjust ning et nö võõrale võib see väga rängalt mõjuda. Näidati, et sa võid võidelda kui tahes ilmselge tõe ja õigluse eest, aga kui sa oled vähemuses ja su vastas on pimestatud mass, siis ei juhtu mitte midagi. Pigem jääd ise nö teerullile alla.

Saarel võõrana elanud Lucas ütles isegi:
Inimestele ei meeldi see, kui nad ei tea, kes sa oled. Nad ei armasta asju, mida nad ei suuda lahterdada. See hirmutab neid. Nad võtavad pigem omaks koletise, keda nad tunnevad, kui midagi mõistatuslikku, mida nad ei tunne...

Kahjuks kehtib see ju ka tänapäeval. Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsa noortekaga, siis lugeda soovitan, sest kindlasti annab värske meeldetuletuse sellest, kui kitsarinnaliselt me kõik aegajalt tegutseme.

Esmaspäev, oktoober 28, 2013

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad...2 (oktoober III)

252 lk
2009, Petrone Print

Nirti on noor Eesti autor (sünd. 1988), kelle esikteos räägib koduvägivallast, lapsepõlvest alkohoolikust isa võimu all, lootusetusest, võimaluste otsimisest... Esimesed 100 lk lugesin ühes jutis läbi ja olin vaimustunud- lõpuks leidsin sellise teose, mis ei lase ennast käest panna. Tegevused toimuvad kõrvuti mitmes ajas, kuid vahetused olid selged.

Peale sajandat lehekülge aga... jäi seisma! Vahetuvaid ajastuid oli vähem (lapsepõlvest enam jutu polnud, enamasti vaheldus ülikooliiga nö tänapäevaga), hakkas segamini nimema, et millise ajastu peategelane üks või teine tegelane oli ja peategelase endagi olemuses eriti suurt arengut enam ei toimunud. Mõtlesin huviga, et veel on 150 lehekülge lugeda, mis küll selle aja jooksul veel juhtuda saab? Kahjuks väga ei juhtunudki.

Hämmastav on autori võime sõnadega mängida ning erinevaid teemasid laiendada. Kuigi lugu kui selline minu jaoks keskelt enam edasi ei läinud, siis sõnamängud ning autori kirjeldamisviis oli sellegi poolest haarav ja lugesin kiirelt lõpuni. Sellegi poolest oleks minu arvates teose terviklikkus võitnud, kui maht oleks väiksem olnud. Võlu oleks säilinud lõpuni.

Jäin mõtlema ka seda, et raamatukogust sain Nirti teose noortekate alt... aga ma väga ei kujuta ette, millises vanuses või kogemusega noortele seda soovitada?

Minul aga on hea meel, et sai see lõpuks läbi toetud (olen ju Nirti teosest varem palju kuulnud, kui "teistsugusest") ja kogemus oli tõesti uudne... kahju ainult, et venima jäi. Jään ootama tema uusi üllitisi!

Neljapäev, oktoober 24, 2013

D. Hill "Näeme veel, Simon!" (oktoober II)

100 lk
2001, Avita

Olen taas noortekate laienel! Nii lugemises kui kirjutamises.
Esimesena haaratud raamatu "Näeme veel, Simon!" puhul tegi ettevaatlikuks juba õhuke välimus. Kui koolilapsena sai mõnigi kord ka õhemate raamatute järele haaratud, siis olen ammu õppinud, et õhem pole tavaliselt parem.

Autor jutustab loo 4.klassi poisist Simonist, kellel on haigus nimega lihasdüstroofia. Haigus on lõpufaasis ning inimesed ta ümber tegelevad tegelikult igapäevaselt poisi surma ootamisega. Kellelegi pole saladuseks, et see varsti tuleb.

Lugesin netist, et see raamat on ka 4.klasside lugemissoovituste seas. Tegi natuke nõutuks. MA saan aru, et on tahetud käsitleda rasket haigust ning põdeja ja teda ümbritsevate inimeste elusid sel perioodil. Päris asjalikult on kirjeldatud Simoni tundeid, kuidas teda ajab närvi, et võõramad inimesed püüavad teda alaarenenuna kohelda, kuigi tegelikult on selle haiguse puhul mõistus selge, vaid lihased kärbuvad.

Tervet raamatut läbisid vaimukad ütlemised, mis minu arust on väga täiskasvanu tasemel. Ma tõsiselt kahtlen, kas teismelised poisid suudavad niiviisi rääkida ja sellise taseme nalju teha.... Aga no eks inimesed on erinevad.

Minu jaoks jäid tegelased kaugeks, lõpus polnud kellestki kahju. Väga ei julge soovitada kellelegi.

Neljapäev, oktoober 10, 2013

R. Toomla" Eesti erakonnad 2000-2010" (oktoober I)

250 lk
2011a, Tartu Ülikooli Kirjastus

Erakondade mahategemine on enne valimisi hoogsalt käimas, seega kõige loogilisem lugemisvara- Eesti erakondade lugu.

Rahva Raamatu kogulehe järgi on raamatu kirjeldus järgmine: "Politoloog Rein Toomla koostatud kogumik annab ülevaate Eesti erakondade tegevusest viimasel kümnendil. Käsitletakse parteide arenguid, liikmeskondi ja toetajaskondi, vaadeldakse nende paigutumist vasak-parempoolsuse skaalal ning tegevust Eesti võimuparteidena. Autor on võrrelnud Eesti erakondi nii teiste riikide erakondadega kui valdkonna teooriaga. Huvitavaks teevad faktitiheda materjali minevikust kuni 2010. aasta lõpuni toimunud olulisemate poliitiliste sündmuste kirjeldused ning arvukad graafikud ja tabelid.
Et viimane taoline ülevaade Eesti erakondadest ilmus 1999. aastal, on k. o kogumik heaks lugemiseks nii igale poliitikule kui valijale."


Kuna olen ise erakonnas ja "poliitmaastikul" (väga hirmutav ja mittemidagi- ning kõikeütlev mõiste!)tegev alates 2005.aastast, siis oli huvitav ja silmaringi laiendav lugemine.