Reede, juuli 24, 2015

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa (juuli III)

347 lk
1989a, Eesti Raamat


Kristiina kasvamise lugu läks teises osas loogiliselt edasi. Poliitikat oli küll rohkem ning lõpuks hakkasid need kes-kellegi-pojad segamini minema, aga üldmuljet see ei seganud.

Isiklikus mõttes oli minu jaoks omamoodi kogemus see, et teise osa lugemise vahepeal rändasin ise koos oma 4 lapsega umbes 600-700 kilomeetrit põhja poole ehk laste isa Herlendi juurde Soome. See pikk sõit on minu jaoks iga kord omamoodi mõnus palverännakulaadne kogemus, kuid seekord tuli Põhja-Soome loodust vaadates veel korduvalt meelde raamatust loetud Kristiina rännakud. Vaevalt, et ta küll autoga reisis, kuid mingi sarnasus neis kogemustes võis siiski olla.

Mõned tsitaadid:
"Asi on nii, Erlend, et vähesed on sündinud isandaks, aga kõik on sündinud teenima. Õigesti valitseda tähendab oma teenri teener olla..." (lk 113)

"Ära muretse enam selle pärast, Kristiina, mis sul minu pärast on kahetseda. Aga tuleta seda meelde, kui su lapsed üles kasvavad ja sulle võib-olla tundub, et nad ei ole sinu ja oma isa vastu säärased, nagu sina seda õigeks pead. Ustav on su armastus nende vastu, seda ma tean, aga sa oled kõige kangekaelsem siis, kui su armastus on kõige suurem, ja isemeelsus pesitseb nendes sinu poistes, seda olen ma märganud." (lk 215)

"Iga poja puhul, kes lastekarja suurendas, oli ta tundnud, et sellega suureneb ka tema vastutus suguvõsa heakäekäigu ja kindlustatuse eest- täna õhtul mõistis ta, et iga uue lapsega, kelle eest tal hoolt tuli kanda, oli suurenenud tema valvsus, tema võime näha kõike, mis teda ümbritseb. Nii selgelt kui sel õhtul ei olnud ta veel kunagi tundnud, mida saatus oli temalt nõudnud ja mida see oli talle seitsme poja näol kinkinud." (lk 286)

Neljapäev, juuli 16, 2015

S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa (juuli II)

249 lk
1989, Eesti Raamat


Mulle on viimaste aastate jooksul seda raamatut korduvalt soovitatud. Siiani olen sellest kuidagi mööda käinud...kuni nüüdseni. Ja ma saan ka aru, miks. Sest praegu lihtsalt oli õige aeg selle teose lugemiseks. Nagu vanematel teostel ikka, algus venis. Mitte nagu tänapäevastel, kus tegevus hakkab kohe pihta, et lugeja ometigigi ära ei kaoks. See on äkki ka üks põhjus, miks "Kristiina Lauritsatütar" oli 10 aastat raamatukogus lebanud nii, et keegi seda ei laenutanud.

Umbes sajandal leheküljel aga hakkasid külmavärinad- ilma sellest loost midagi teadmata...olen ise midagi taolist oma järgmises noortekas üles kirjutanud. Nii peangi siinkohal mainima, et mu "Ütlemata sõnad" on suuremas osas praeguseks valmis ja see on kirjutatud enne "Kristiina..." lugemist. Hakka või arvama, et on olemas vaid teatud arv lugusid, mida me saame raamatutesse vormida ning aegajalt tulebki neid üle kirjutada. Nujah, ega teised ei pruugi ju neid lugusid üldse võrrelda, aga minu jaoks, kes ma ühe loo loomisega olen viimastel kuudel palju vaeva näinud, oli äratundmishirm ehmatav.

No ja Herlendi puhul sai ka selgeks, kust ta oma nime arvatavasti on saanud :)

Põhjamaised teosed on mulle alati meeldinud. Need on kuidagi äratuntavad ja omapärased. Nii oli ette teada, et tegelikult meeldib Undseti kirjutatu mulle nagunii. Küsimus oli, et kui palju. Praegu aga panen varsti lapsed magama ja asun teise osa kallale.

Teisipäev, juuli 14, 2015

A. Kõo "Salamees" (juuli I)

256 lk
2012, Eesti Raamat


Autori autogrammiga "Salamees" seisis juba mõnda aega mu laual ning lubasin seda järgmisena lugeda. Selle asemel aga muudkui kirjutasin enda järgmist teost. Nüüd enne laagrit olid mõtted nagunii oma raamatust eemal ja otsustasin lugemispausi teha.

Kõo "Salamees" on ühe veidi üle viiekümnese mehe otsingu lugu. Oleviku vahele on pidevalt pikitud minevik, samuti lootused tuleviku kohta. Minu jaoks oli see teos igatahes sisukam, kui Tohvri teosed ning huvitavam, kui Kadastiku omad. Just nende autoritega julgeksin üldiselt kirjutatut võrrelda.

Üheks suureks plussiks on, et osad, mis on kirjutatud naise vaatenurgast, kõlavad ka selliselt. Aegajalt tuleb mõnes raamatus pettuda, kui autor püüab mõlemast vaatenurgast kirjutada, sest pole selleks võimeline. Kõo kirjutatud naishääl aga kõlab tõesti naisena.

"Salamehe" sisu on hästi võetud tagakaanel, kus on kirjutatud nii:

See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes «katus sõidab».

Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada.

Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.