Loomingu Raamatukogu nr 4-5/2014
Täiesti müstiline teos sellest, kuidas kirjutada haaravalt mitte millestki.
Peale alustamist, ei suutnud ma seda teost käest panna. Samas ei toimunud seal peaaegu midagi. Kuid selline märkamatu pinge ja ootus oli kogu aeg üleval.
Minu jaoks oli see esmakordne tutvus Haahtela loominguga. "Kadumispunkt" räägib uurimisretkest teise Soome kirjaniku, Raija Siekkineni jälgedel. Kõige rohkem saab selgeks see, kuidas midagi ei saa selgeks ja kuidas keegi Raijat väga ei tundnud. Aga see, kuidas Haahtela sellest räägib, on tõesti lummav. Kuidas nii väheste sõnadega on võimalik nii palju öelda. Tõesti, tekstis pole midagi üleliigset ja samas kõik, mis vaja, on olemas.
Joel Haahtela (1972) on erialalt arst, psühhiaater ja peab seda ametit ka praegu ikka edasi.
Mõned tsitaadid:
"/---/ ma tundsin sedasama, osalt meeldivat õudu nagu kunagi noorest peast- et asjad vaid juhtusid, et neid ei saanud eriti palju mõjutada, et maailm oli ja tuli vastu ja sellega pidi leppima sellisena, nagu see oli; et igaüks oli üksinda, ja polnud teist võimalust, kui tõusta hommikul üles, panna riidesse, astuda tänavale, käia kindlal sammul teiste seas, vaadata, kuhu see viib." (lk 18)
"Lisaks olid kunstnikud tihtilugu raske iseloomuga ja kõige paremad surnust peast, kenasti muuseumis, igatahes oli neist siis vähem tüli." (lk 25)
"Ja miks see lahkumise kihk, kui igale lahkumisele järgnes vältimatu tagasitulek; tagasi iseenesesse, tagasi selle juurde, mis oli või mille eest oli tahetud põgeneda?" (lk 84)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar