1989, Eesti Raamat
Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....
Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.
Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.
Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar