1978, Eesti Raamat
Olen varemgi kirjutanud, et ma olen see oma arust päris palju lugenud inimene, kes on koolid jms lõpetanud enamusest suurtest klassikutest mööda pääsenult. "Anna Karenina" on järjekordne raamat, mida minu arust on kõik teised lugenud ja mina siiani polnud. Siis nägin ühel hetkel kogemata mingit osa sellest filmist ja tuli jälle meelde, et mu lugemisplaanis on "Anna Karenina" juba ammu kirjas.
Kuna praegu on loetud vaid I osa, siis tegelikult on lugu ju veel poolik.
Vene kirjandus on mulle millegi pärast alati meeldinud. Keskkooli ajast on eriliselt meeles Turgenevi teosed. Praegu mõeldes on selle põhjuseks vist ikka see üks ja sama keelatud armastuse teema, mis mind võlub. Sellest saab ju nii erineval moel kirjutada. Nii on ka "Anna Karenina" ju tegelikult lugu keelatud armastusest ja sellest, kuidas ümbritsevate reeglite järgimine inimesele mõjub ning lõpuks hoopis vastupidiselt tööle hakkab.
Võiks öelda, et Tolstoi teos on oma kaasaja realistlik naistekas (oi, ma kuulen juba hammaste kiristamist, et kuidas ma klassika kohta nii öelda julgen, aga mõte jääb samaks).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar