336 lk
2017, Pegasus
Kõige negatiivsem avastus seoses selle raamatuga oli, et enne viimaste lehekülgede keeramist teadsin, et tahan nüüd kohe kõik Colleen Hooveri raamatud läbi lugeda... ja pärast mõningast sirvimist netilehtedel tuli meelde, et tema "Lootusetu" on mul juba aastaid tagasi loetud. Mõtteid sellest raamatust saad lugeda minu lugemisblogist siit.
Kuna "Lootusetu" on ainus raamat, mis on kohalikus raamatukogus saadaval... siis ilmselt pean õhtul oma sünnipäevaks saadud e-lugeri võimalusi lähemalt uurima hakkama.
"Ei iial enam" on emotsionaalne lugu, mis on samaaegselt ilus ja valus. Nagu päriselt! Sisu kokkuvõtet saad lugeda kirjastus Pegasus kodulehelt. Seda ma siia ümber kirjutama ei hakka.
Hakkasin seda raamatut eile õhtul lugema ning enam käest panna ei saanud. Olgu- kell 2 öösel otsustasin ikkagi magama minna, kuid hommikul lasin kohe edasi. See on kindlasti teos, mida tegelikult oleks tahtnud pikema aja jooksul lugeda, et kõik erinevat värvi tunded endast läbi lasta... aga samas ei jõudnud oodata, et teada saada, kuidas kogu lugu laheneb. Tunnistan, et pärast keskpaika oli mul korraks segadus, et kuidas see lugu siis lõppeda võiks. Vahepeal isegi tekkis väike paanika, kui lugu minu poolt ennustatud lõpu poole ei liikunud... aga lõpuks olin ikkagi rahul.
Koduvägivalla teema on ka Eesti avalikkust viimasel ajal palju raputanud. Tegelikult peaks see aga kogu aeg raputama. "Ei iial enam" peaks olema kohustuslik teos kõigile. Üks olulisemaid mõtteid minu jaoks oli peategelase Lily mõte:
"Inimesed mõtlevad alati, miks naised selliseid /vägivalda kasutavaid/ mehi maha ei jäta. Aga kus on kõik need, kes mõtlevad, miks mehed üldse vägivaldsed on? Tegelikult tuleks üksnes neid süüdistada." (lk 246)
Koduvägivalla teema jõuab meediasse enamasti jõulude ja jaanipäeva paiku ehk aegadel, kui alkohol toob välja käitumisviisid, mis tegelikult on alati olemas. Ja kui palju on siiski lugusid, mis välja ei tulegi... lapsi, kes näevad kodus vägivaldset käitumist... lapsi, kes arvavad, et see ongi normaalne viis, kuidas abikaasat kohelda... ja ühel päeval annavad seda edasi, sest see on ainus viis, mida nad on näinud... abikaasasid, kes arvavad, et polegi paremat käitumist väärt ning on nendega toimuva "kõik ise ära teeninud"...
Me ei tea seda! Me ei näe seda! Just sellepärast on sellised raamatud üliolulised, sest räägivad teemast. Panevad mõtlema. Märkama.
Koduvägivalla all kannatavate naistega tegelevad inimesed on öelnud, et väga paljud naised annavad mehele üha uuesti ja uuesti andeks, et lapsel oleks ikka kaks vanemat või neil pole endal raha, ega võimalusi, et olemasolevast kodust välja kolida. Väljapoolt vaadates tundub ebanormaalne, aga sees olles...? Just sellest saamegi raamatus "Ei iial enam" ülimalt hea pildi. Ja samas on tegemist ülimalt positiivse ning pigem romantilise raamatuga. Imetlen autori võimet nii koduvägivallast kui seksist rääkida nii, et lugeja tunneb kõike, mida peab... aga tegelikult pole kirjeldamisega ülimalt täpseks, ega labaseks mindud.
"Ei iial enam" puudutas mind ehk rohkem ka sellepärast, et noorteraamatus "Mälestusteta suvi", mida ma praegu kirjutan, on samuti koduvägivalla teema sees. Küll veidi teises võtmes, kuid tänu oma kirjutisele olen teemale samuti päris palju mõelnud.
"Ei iial enam" oli minu jaoks mõnus, valus, äratav, julgustav, südantlõhestav ja romantiline teos. Nüüd loodan lugemiseks veel midagi sarnast leida. Tõesti meeldis väga.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 17 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar