D. Nicholls "Meie" (veebruar II)

384 lk

2014, Varrak 

Selle raamatuga läks valesti see, et ma olin enne millegi pärast nii kindel, et see peaks mulle väga meeldima. Nii hoidsin seda tükk aega riiulis, et oleks õige ja rahulik aeg, kui saan nautida. Lugema hakates aga tuli välja, et muk polnud õrna aimugi, millest see raamat räägib ja millises stiilis on kirjutatud. 

Nii ma siis virelesin ... Istusin 10 päeva selle raamatu taga ja mõtlesin, et see ei saagi kunagi läbi. Loomulikult suutsin lugemise ajal sada asendustegevust leida, sest üldse ei kiskunud lugema. 

Miks ma ennast sundisin? No ma lootsin, et ... see raamat ikkagi meeldib mulle. Tahtsin teda, kuidas asi edasi läheb. 

Teose ülitugev osa on kindlasti retk läbi kunstigaleriide. Eraldi väärtus on teose lõpus toodud kaardil, et kust milliseid vaatamisväärsusi võib leida. Kel kunagi plaanis reisida Prantsusmaale, Hollandisse, Hispaaniasse jne, siis reisijuhina on see raamat ülihea. 

Emotsionaalsed arutelud ja mõtisklused on aga keskealise mehe vaatenurgast. Douglase naine on talle öelnud, et tahaks pärast poja ülikooli minekut lahutada. Raamat ongi jalutuskäik läbi nende suhte minevikus ja ka olevikus ja tulevikus. Viimane siis läbi plaanide ja unistuste. 

Lugedes sain kinnitust oma vanale tõdemusele, et peres ei tohi olla vaid üks laps. Selles teoses polnud see küll otseselt nende enda valik, et nii oli. Ühe lapse puhul on aga kõik kaardid ühel inimesel. See tunne, et kui laps saab ühe vanemaga läbi, siis teisel nagu polekski last. Ootused lapse tuleviku valikute suhtes. Kõik need teemad tunduvad ühe lapsega kuidagi vanemate jaoks keerulisemad. Ma ei ütle, et see kõigi puhul nii on, aga selles teoses igatahes sai küll mu enda tunnetus kinnitust, et mitme lapsega jäävad mõned selles raamatus olnud probleemid ära.

Samalt autorilt olen varem lugenud romaani "Üks päev". Selle puhul meeldis mulle tegelikult film rohkem. Nii oleksin võinud valmis olla, et mis mind ka "Meie" kaante vahel ootab, aga ... no ei olnud. 

Igatahes hea, et loetud sai. Minu teetassike see polnud. 

***

Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud leiad Heli Kirjastuse kodulehelt! 

Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud umbes 30 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" , müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".

Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin! 

Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.