Erinevad lasteraamatud (jaanuar II)

Seoses mu uue projektiga on hetkel lugemisvaraks hunnik lasteraamatuid. Siia blogisse panen nad kirja ühe postituse alla ühe raamatuna, sest... et see tundub lihtsalt aus :)

142 lk
2011, Keropää Kirjastus OÜ

Esimesena sai läbitud Mika Keräneni "Salapärane lillenäppaja". Ebapiisava kodutöö tõttu ei juhtus, et see on samade tegelastega juba neljas raamat, seega ei alustanud ma sugugi sarja algusest. Aga lugemise ajal see ei seganud. Veidi ehk oleks tahtnud tegelaste kohta rohkem teada.
Täiskasvanud lugejana on mul raske selle raamatu kohta midagi öelda, kuna ilmselgelt pole mina selle teose sihtrühm. Usun, et lastele meeldib aga väga, sest tegevus on liikuv, mitmed eri liini tegevused käivad kõrvuti ja usun, et neil säilib ka pinge lõpuni. Minu jaoks oli lillenäppaja saladuse lahendus selge juba lk 38 (selles oli abi vist ka personalijuhi töökogemusest :D ).
Ilmselge on autori püüe väikeseid lugejaid harida, kuid see on ainult tänuväärne, sest õpetused on viisakalt ülejäänud tegevuse sisse ära peidetud.

262 lk
2011, Tänapäev

Mingis edetabelis oli üsna kõrgel kohal (äkki isegi esimene?) Ketlin Priilinn raamatuga "Evelini lood". Olen temalt ka varem raamatuid lugenud, kuid seekordne sai kätte võetud just tänu lasteraamatute edetabelite tulemustele.
Iseenesest oli selles raamatus räägitud väga paljudest teemadest, mis on läbi aegade aktuaalsed olnud ning arvata võib, et jäävad veel pikaks ajaks... või igavesti (nt vaesus, varastamine, kiusamine koolis ja tänaval, suhted vanematega jne. Minu hetk aga tundus, et kogu jutt on liiga venitatud ja ühte raamatusse on topitud liiga palju nö kohustuslikke elemente, millega siis üks laps pidi hakkama saama. Mul oli pidevalt tunne, et kas üks 10-aastane ikka saab selle kõigega nii mõistlikult hakkama? Evelini mõttekäigud olid minu jaoks tihti nö eemalt-kõrgelt probleemidele vaatavad, nagu ta teaks ette, et kõik asjad on lahendatavad ning kuidas täpselt seda teha. Ma arvaks, et tavaliselt tuleb selline ülevaatlikkus ja hindamisoskus ikka aastatega... aga äkki ongi ka selliseid väga taiplikke 10-aastaseid :)
Lugesin lõpuni ja seda võib küll öelda, et teos on positiivne ja probleemilahendusi soovitav.





Kõigi valitud raamatute kättevõtmise põhjuseks oli see, et edetabelites või lasteraamatutest rääkivates artiklites neid kiideti. Ja eks lugemise põhjuseks oli aru saada, millisel tasemel ja teemadel raamatud lastele meeldivad.
Lõppkokkuvõttes tekitas see aga veel rohkem küsimuse, et mis siis lastele TEGELIKULT meeldib ja KES tegelikult neid lasteraamatute edetabeleid kokku paneb???

Ja igal juhul sain julgustust iseomaenda lasteraamatu kirjutamise jätkamiseks :)

K. Hamsun "Maa õnnistus" (jaanuar)

287lk
1991, kirjastus "Eesti Raamat"

Hamsuni teos jäi mulle silma vanaema raamatuid lapates, kui otsisin lugemiseks midagi tõsisemat ja eestimaist. Mitmest eelloetust tõsisem on see teos küll, kindlasti aga mitte eestimaisem :) Nimelt on Knut Hamsun Norra kirjanik. "Maa õnnistuse" eest sai ta 1920.aastal Nobeli preemia.

"Maa õnnistus" räägib asustamata alale kodu rajanud mehest Iisakust. Tema ümber kogunevad ning temast mööduvad erinevad inimesed, kuid tema jaoks jääb algusest lõpuni oluliseks maa harimine. Maa on see, mis teda toidab, maa on see, mis ta päevi sisustab. Loodus on küll ettearvamatu, kuid tema töö tulemusena hakkas Iisaku ja ta pere rikkus kiiresti kasvama.

Teose üldidee on sarnane Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osale. Erinevalt Tammsaarest jääb Hamsuni tegelane lõpuni välja maaga headesse suhetesse, kui Andres siiski mingis mõttes annab loodusele alla.

Selles teoses pole erilist action´it, vaid pigem rahulik kulgemine (mis ei tähenda, et midagi ei juhtuks, sest ühtlaselt põnev on kogu aeg). Minu jaoks hetkel väga äratav ja toetav teos, sest tuletab meelde, mis on oluline, mis on päris. "Maa õnnistus" on aktuaalne lugemine ka meie pidevas maailmalõpu ootuses olevatele inimestele, tuletades meelde, kust me pärineme ja et oma töö ja vaevaga on võimalik palju ära teha. Jah, annetada tuleb küll oma energia ja aeg, aga see eest saad vastu selle, mida loodusel on anda. Linnas on kindlasi lihtsam elu, aga samas ka suurem sõltumine kõigest. Ka Hamsun on Iisaku naabri näol näidanud, mis saab nendest, kes rajavad oma elukorralduse tootmise asemel igasugu vahendamise või niisama sahkerdamise peale- mingi aeg võib õnneks minna, aga edasi? Lapsed ja ise tahad ju süüa alati, mitte vaid õnnestumiste korral.

Seega- maaelu terviseks! :)

Heli K lugemisaasta 2012

Ja ongi taaskord aeg teha kokkuvõte lugemisaastast 2012. Seekord said täiel määral läbitud järgmised teosed:
1. D. Nicholls "Üks päev"
2. H.-I. Michelson "Lehitsetud leheküljed"
3. N.D. Walsch "Uued ilmutused. Jutuajamised Jumalaga"
4. O. Wilde "Õnnelik prints"
5. E. Hemingway "Ja päike tõuseb"
6. M. Lender "Eleanor"
7. E. Hiiemäe, K.Kivisaar "Mõista ja toeta oma last"
8. R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"
9. R. Reinaus "Vaevatud"
10. T. Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus"
11. K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem."
12. P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"
13. Tema Pühadus Dalai -laama "Avali süda: kaastunne igapäevaelus"
14. V. Afanasjev "Minu Brüssel"

Keskmiselt veidi rohkem kui 1 raamat kuus. Kui arvestada, et poolikuks sai kirjutatud veel üks lasteraamat ning üks noorteromaan lõpetatud (konkursilegi saadetud), siis polegi seda ehk kõige vähem. Samuti tuli uuesti läbi lugeda oma peatselt ilmuv romaan "Homme on ka päev", et sellest toimetaja parandused tuvastada ning need siis heaks kiita. Ja kui veel juurde panna kõik lasteraamatud, mida õhtuti lastega süstemaatiliselt läbi töötame ... :)

Seekordne valik on täiesti seinast seina, kuid enamasti ikka konkreetsest vajadusest/huvist tulenev. Praeguseks hetkeks tunnen, et tahaks mõne lihtsa naistega läbi lugeda ja selle abil lõõgastuda.

Ja lugeda tahaks üldse rohkem... ja kirjutada ka... ning äkki eesootaval aastal meie elukorraldus seda ka lubab :)

Ma tegin väikest arvulist statistikat ka viimastel aastatel läbiloetud raamatutest (suured virnad poolikuid raamatuid siinkohal siis arvesse ei lähe):
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
Ehk siis lõppkokkuvõttes- tõusuteel! :) Kusjuures ma olen muudes valdkondades ka tähele pannud, et kolme lapse kõrvalt jõuan palju rohkem tehtud kui enne kahega ;)

V. Afanasjev "Minu Brüssel" (detsember)

253 lk
2011, Petrone Print OÜ

Lõpuks sai siis tutvust tehtud ka Minu-sarja raamatutega. Kunagi varem pakuti mulle, et nad võivad mulle Minu Taani raamatu saata, aga... siiani pole ma seda näinud.

Kuna kevadel sai IRL naistega Brüsselis käidud, siis täiesti loomulikult sai Minu-sarjast valitud "Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus."

Tükk aega mulle kohe üldse ei meeldinud- lihtsalt seetõttu, et see, milleks raamatu kätte võtsin, oli täiesti teine põhjus. Peale Europarlamendi ja Euroopa Komisjoni ruumide läbi ekskurseerimist ja ametnike ning poliitikutega kohtumist lootsin veel rohkem nende telgitaguste kohta teada saada. Tegelikult aga läks Afanasjev algselt kaasa "haagismehena" ehk hoopis tema abikaasa oli euroametnik ning ka hiljem töötas autor hoopis mingi assistendi kohal. Seega minu loodetud tagatubadest kaugel.

See-eest olid aga üles loetletud erinevad vaba aja veetmise võimalused ja muud igapäevast töövälist elu puudutavad võimalused. Nii et kui esimesest pettumusest üle sain, siis lugesin ikka huviga edasi... mitte küll vaimustunult, aga huviga!

Lõppkokkuvõttes sain siiski mingit kinnitust sellele, mida enda Brüsseli visiidil kogesin- PÄRIS elu on meil siin Eestis ikka väga-väga palju rohkem!

Minu-sarja raamatutega võin aga tulevikus veelgi tutvust teha!

Tema Pühadus Dalai-laama "Avali süda: kaastunne igapäevaelus" (november)

199 lk
2003, kirjastus Pegasus OÜ

Esimest korda puutusin selle raamatuga kokku u 2006-2007 aastal, kui õpetasin Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumis religiooniõpetust. Budismist rääkides lugesin õpilastele ühte osa sellest raamatust. Mäletan, et mulle endale läksid need mõtted juba tookord tohutult korda, kuid siis oli nii kiire-kiire, et polnud aega edasi lugeda. Nüüd sai raamat läbi loetud... kuid sellised raamatuid/õpetusi tuleb ikka lugeda pikema aja jooksul, mitte tervet raamatut korraga läbi.

Olulisimad mõtted sellest raamatust on seotud sellega, et oleme lõpuks ju kõik üks. Konkureerimise asemel peaks mõtlema rohkem teise õnnele ja seeläbi saame ka ise õnnelikuks. Maailmas oleme kõik erinevad, kuid see ei tähenda, et ühed valed ja teised õiged, vaid nii nagu keha toimimiseks on vaja erinevaid kehaliikmeid, nii on ka maailma/ühiskonna toimimiseks vaja erinevaid inimesi.

Eks me kristlastenagi räägi ju sama... seega...

Mind on raamaturiiulis ootamas juba järgminegi Dalai-laama raamat, kuid lugemisprioriteetides pole see siiski järgmine.

P. Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (oktoober II)

156 lk
Loomingu Raamatukogu 2008/18-20

Iga kohustusliku kirjandusega võitleva (üli-)õpilase või oma ala spetsialisti või niisama ennast haritud inimeseks pidava inimese unelmate pealkiri, kuna see annab lootust kiirretseptile, mis päästaks pidevast vaevast kõigi nende lugemata "ülimalt oluliste" raamatute pärast.

Nimelt pole ju saladus, et igal alal on kohustuslikke raamatuid ikka rohkem, kui keegi meist lugeda jõuaks. Seega harimatuse tunne ei lõppe.

Kiirretsepti lootjate ootused aga kustuvad kiiresti. Bayardi "retsept" põhineb pigem sellel, et peame endale mõistlikult aru andma, et ühel inimesel pole kunagi võimalik kõiki raamatuid läbi lugeda. Seega pole häbi, kui mõned on vaid lehitsetud või mõnest raamatust räägitakse teistelt saadud info kaudu.

Väga huvitav kategooria on aga unustatud raamatud- need, mida oleme lugenud, aga ei mäleta. Minu käesoleva blogi alustamise üheks põhjuseks oligi see, et ma ise mäletaks, milliseid raamatuid olen lugenud. Seega pole siinsete postituste taotlus olnud kunagi edastada kõrgtasemel kriitikat, vaid pigem jätta väike märk igast loetud teosest. Sellegi poolest olen selle aja jooksul vähemalt ühe ajaviiteromaani läbi lugenud nii, et alles pärast avastasin, et olen seda juba lugenud (ja tuttavad olid vaid mõned kohad). Seega- kas unustatud teosed on tegelikult loetud või mitteloetud?

Siinsesse blogisse kirjutan ka ainult neist teosest, mis lõpuni läbi loetud. Seega kui raamat on nii halb, et ma seda lõpetada ei suuda, siis see siia ka ei jõua. Sellest ehk ka veidi läbiv positiivne toon. Seega olen mitmeid raamatuid pidanud "läbi närima", et ikka lõpuni jõuda ja raamat blogisse-kirjutamise-vääriliseks saaks. Samas Bayardi käsitluse järgi on see ajaraiskamine, sest tegelikult on ju mingigi lugemistaustaga inimesel võimalik suht kiiresti aru saada, kas on mõtet kättevõetud teos lõpuni lugeda või mitte.

Byard on rääkinud ka sellest, et info raamatu sisust on meil kõigil erinev ja et kuigi kirjanik ei taha kuulda, et lugejale raamat ei meeldinud, siis veel hullem on, kui lugeja kiidab sinu kirjutatud raamatut... ainult et sulle pole lugeja käest kuuldu sugugi tuttav. Ehk et loetu hakkab elama meis kõigis oma elu vastavalt ajale ja kohale, kus seda loeme.

Ja see ongi see, miks mina ei taha inimestele rääkida, et millest ma raamatu kirjutasin... sest igaühe jaoks on see erinev ja mu raamatud on kirjutatud täpselt sellest, mida igaüks sealt välja loeb. :)


Bayardi julgen aga soovitada kindlasti kõigile, kellel on suur lugemata raamatute hunnik laual ning kümne erineva raamatukogu kaardid rahakotis. Lugemata ei jää sellest loomulikult ükski raamat, kuid Bayard aitab vähendada häbi ja muret nende raamatute pärast, mida me pole jõudnud lugeda.

K. Murutar "Naisena sündinud 2. Kakskümmend aastat hiljem." (oktoober)

399 lk
Petrone Print OÜ, 2008

Ma ei ole selle raamatu esimest osa lugenud, kuid ei osanud sellest ka puudust tunda. Ehk et ma ei tea siiani, kui väga need kaks osa üldse seotud on.
Äratundmisrõõmu ja ka - kurbust oli palju. Naise elu oma uhkes hiilguses (või paratamatus üksilduses?) laiali laotatud.
Kõige suurem point, mida ma vist alateadlikult kogu aeg ootasin, jõudis minu jaoks kohale peaaegu viimastel lehekülgedel... aga seda ma tsiteerima ei hakka, sest enne pean aru saama, kas kõik läheb planeeritult :) Seega mida iganes selle raamatu kohta ka ütleksin, oleks see liiga isiklik, sest terve raamatu lugemise käigus käis püüd aru saada iseendast kui naisest... nõusolemised...vastuvaidlemised...

Hea, et lugesin! Samas tean, et minu ümber on väga palju naisi, kes ei leiaks sellest raamatust seda, mida mina leidsin.

Kati ise on selle raamatu kohta kirjutanud nii:

Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.

Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.

Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui… Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.

Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.

(Kati Murutar, autor)

T. Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus" (september)

155 lk
Eesti Ajalehtede AS, 2010

Alustasin raamatukogu raamatu lugemist. Lugesin u 40 lehte ning seejärel jooksin raamatupoodi oma eksemplari ostma. Vot nii hea raamat on see minu arust!

Ehk siis üle hulga ajal olen ühest raamatust täiesti vaimustunud. Vähemalt enamusest sellest. Lõpp läks veidi utoopiliseks minu jaoks (kõik see linnade teema, liiga teoreetiline).

See ei olnud järjekordne lastekasvatuse raamat, vaid just pereelu ja kodu raamat. Teooria ning teiste riikide statistikaga võrreldes oli palju Eesti oma elu näiteid ja kokkuvõtteid. Seega põhiline pluss oligi, et tihti sai kaasa noogutada, et "just nii ongi!". Tõlkeraamatutega on enamasti probleem, et üldine inimloomust käsitlev võib ju ühtne olla, aga kõik, mis puudutab meie keskkonda ja meie inimeste reaalset olukorda, jääb võõraks. Seega on käesolev raamat hea juba seetõttu, et autoriks on kohalikke olusid ja inimesi tundev eestlane.

Niiberg ei püüagi niivõrd ehk anda vastuseid ja kindlasti mitte konkreetseid tegevusjuhiseid laste kasvatamiseks. Selle raamatu võlu on abi mõistmisel. Ehk et ta kirjeldab olukordi, mis tekitavad kodus probleeme ja mida tuleb ületada. Sellised, mis meil on olemas või ületatud. Ja kui saad aru, et need on nii tavalised asjad, et neist saab kogu rahvale raamatu kirjutada, siis ühte pidi on kergendus, et me pole ainsad ja teistpidi paanika, et kui ma püüan ühte või teist probleemi meie perest välja saada, siis kas see tegelikult on võimatu, sest "kõigil ongi nii!"?

Nii et kokkuvõtlikult üle hulga aja üks enam selgust loonud raamat (minul kodus siis kollaste kleepsupaberitega märgitud versioon jällegi) :)

Mõned tsitaadid:
-

"See tähendab, et ema roll nõuab, et naine peab olema mitte ainult hea ema, vaid ka õnnelik naine." (lk 57)

-

"Õnnelikus abielus on tööjaotus paindlikum, töötegemine ühisem ja mehed teevad paljusid selliseid töid, mida varem peeti ainult naiste kohustuseks." (lk 46)

-

"Ühiskodu on nagu väikefirma, kus igal liikmel peab olema oma ülesanne, territoorium ja õigus ning mida peab juhtima pere nõukogu, kus kõigil on võrdne hääleõigus hoolimata ajaloolistest ja varalistest panustest, east ja soost." (lk 107)

-

"Heas perekonnas peab valitsema ühtne kõigile arusaadav väärtussüsteem ja vaimsus." (lk 52)

Seega soovitan soojalt kõigile, kellel on pere ja kodu(ehk siis KÕIGILE)!

R. Reinaus "Vaevatud" (august)

308 lk
2011, Tänapäev

Jätkuvalt olen noortekate lugemise lainel. Reeli Reinausi "Vaevatud" sai viimati raamatukogust võetud koos eelmise loetud raamatuga. Üheks järelduseks on aga kohe see, et ühtelt autorilt ei tasu järjest nii mitut raamatut lugeda. Autori stiil ja sõnakasutus jms on ju sama, seega lõpuks see väsitab.

"Vaevatud" räägib aga kaksikutest, kes on koos noorema vennaga kolinud elama ühte vanasse mõisa, mida kohalikud kardavad. Nende vanemad teoses peaaegu ei eksisteerigi. Mõisas hakkavad nad nägema unenägusid ning juhtuvad igasugused asjad, mis on seotud mõisas elanud inimeste minevikuga ehk et see on neetud.

Raamat oli minu jaoks suht "korrektselt" üles ehitatud ehk et tihtilugu kumas läbi autori soov lugejaid harida. Kui eelmise raamatu puhul see mind nii väga ei seganud, siis seekord jäi mitmel korral selline teadmiku lugemise tunne. Samas oli sellegi poolest põnev. Ja üldse võin julgelt öelda, et põnev oli lõpuni välja. Kuigi kohati tundus, et oleks saanud ka lühemalt hakkama.

Seega kokkuvõtlikult oli põnev, kuid samas jäi kuidagi segane ja veidi pinnapealne tunne. Materjali oli palju, kuid autor seostas kõik lõpuks ilusti omavahel ära.

R. Reinaus "Nahka kriipivad nädalad" (juuli)

2012, Tänapäev
159 lk

"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti LAstekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha.

Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast.

Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis.

Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.