K. Ristikivi "Rohtaed" (september I)

368 lk
Kirjastus Eesti Raamat, 1985

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. "Õige mehe koda" lugesin 2008a kevadel ning "Tuli ja raud" sai loetud veelgi varem. Kõigi kolme raamatu peategelane on maalt Tallinnasse tulnud ja püüab seal hakkama saada.

Romaani "Rohtaed" keskne tegelane on Juulius Kilimit, teise põlvkonna haritlane, idealist, kelle haridustee on jäänud poolikuks. Juuliuse suureks armastuseks läbi elu on kreeka jumalad, antiikkultuur, surnud keeled. Ümbritsevate inimeste seas tunneb ta ennast seetõttu tihtilugu võõrana, kuna ei suuda oma unistustega kaasaegsesse maailma mahtuda. Oma elu erinevatel ajajärkudel jäävad ta unistused võõraks nii klassikaaslastele, naisele, lastele kui õpilastele. Arkaadia poole püüdlemisel on Juuliuse jaoks olulised nii tema luuletused kui lapsed... kuid kahjuks ei õnnestu tal lõpuks ei ühel ega teisel viisil oma unistust täita, vaid tuleb tunnistada, et ta on terve elu ennast laiali jaganud ja see oligi tema töö.
Juulius eristub enamusest ka oma karskuse ning suitsetamise vihkamise pärast. Needki on teemad, kus tal on raske ennast teistele arusaadavaks teha.

Ristikivi meeldib mulle. See pole sugugi kõige lihtsam lugemine, kuid tulemus on seda väärt. Teos, mis on samal ajal vana ja tänapäevane. Eks oma unelmate tagaajamine, väikesed võidud ja kaotused, ole meie kõigi elu igapäevane osa. Vaimsemate inimeste puhul on enda üksi ja võõrana tundmine olnud läbivaks teemaks kõigil ajastutel, kuid iga kord mõeldakse, et see on uus. Mina olen ammu jõudnud (üllatus-üllatus!) arusaamisele, et miski pole siin maailmas uus, kõik on kõigega seotud ja üksi oleme me kõik. Keegi ei saa lihtsalt kedagi teist lõpuni mõista ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Mõned tsitaadid:

"Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad." (lk 39)

"Ka kõige heledam tuli võib üsna varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata." (lk 66-67)

"Võib olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (lk 73)

"Igale rahvale on kõigepealt vaja tugevat majanduslikku alust, kõik muu tuleb siis iseenesest. Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda. Sellepärast õppige enne põldu harima ja veiseid kasvatama ja õpetage ka oma armas rahvas seda tegema. Ja siis, kui aega üle jääb, tulge oma kreeklaste ja roomlaste või kellega tahes." (lk 75)

"Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid?/---/ Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed, kes selleks on juba algusest peale ära valitud ja ette valmistatud. Iga inimene peaks olema riigis oma õigel kohal- tööline ja talupoeg omal, sõdur ja ametnik omal, filosoof aga omal, see tähendab valitseja kohal." (lk 81)

"Õnn on see, kui inimene oma olukorraga rahul on." (lk 81)

"Lõpustseen..."/---/ "Mis siis, kui tuleb lahkuda enne lõpustseeni?" Kui rumal näidend oli elu, eriti kui oma osa ei tundnud ja etteütlejat polnud! (lk 161)

"Ka inimene elab üle oma neli ajajärku: kuldse, hõbedase, vaskse ja kuldse. Ainult kuldsele ajajärgule on määratud munasjuttudest rõõmu tunda. Ja isegi siis mitte kõigile." (lk 164)

"Milleks mulle naine, kui mul on juba enesel tige keel?" (lk 173)

/---/ meie ei pea mitte midagi tegema või tegemata jätma seaduste ja kommete pärast, vaid sellepärast, et mitte teistele inimestele jalba teha." (lk 199)

"Kas poleks siiski meil kui väikesel rahval parem kõik oma jõud koondada vaimseks tööks, sest füüsilise jõuga, ma kardan, me ei suuda palju ära teha." (lk 312)

-

"Ma mõtlesin, et ta ei sattunud halba seltskonda..." Nagu kõik vanemad, pidi ta mõtlema, et Tiit võis satuuda halba seltskonda. On seletamatu sellisel puhul, kust see halb seltskond tuleb, sest kõik vanemad arvavad sama. (lk 341)

-

"Aga milleks kaasa tunda elavatele? Ainult surnud väärivad kaastunnet, et neil ei ole enam võimalik elada." (lk 360)

L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" (august I)

277 lk
2009, Ersen

Järjekordne raamat, mis minu riiulisse jõudis raamatupoe allahindlusleti kaudu. Sellest esimene eelarvamus.
Raamatu alapealkiri on lihtsameelne "101 takistust naiste karjääriredelil". Sellest teine eelarvamus.
Et ju siis on mingi naisõiguslase feministlik jura.

Aga ei olnudki.
Kuna ma olen aktiivsest ärielust praeguseks juba u 5 aastat eemal olnud (sest enda põllumajandusettevõtte juhtimine, erakondlik tegevus ja töö MTÜdes pole ju äritegevus!), siis pole nö juhtimisteemalisi teoseid mu lauale ammu sattunud. Kuna tööellu naasmine aga paistab juba päris lähedal (hiljemalt 2014a!), siis on aeg ennast uuesti kurssi viima hakata. Ja mis on parim viis selle tegemiseks, kui uurida, kuidas karjääriredelil kiiresti, kõrgele ja kaugele jõuda :)

Kuna olen juhtimist, personalijuhtimist, psühholoogiat jms päris palju nii ülikoolis kui koolitustel õppinud, siis väga palju uusi mõtteid polnud. Samas olid ka vanad head tõed mõnusalt sõnastatud, näited juures ja ikkagi õpetlik ja hariv lugemine. Frankel toob välja 101 naiselikku viga, mida me enda käitumises igapäevaselt ehk ei märkagi, kuid mis (tahes-tahtmata) mehelike reeglite järgi toimivas maailmas meile kasu ei too. Autor soovitas enda juures muuta vaid paari-kolme asja korraga ning kui need on saanud harjumusteks, siis alles järgmisi teemasid muutma hakata. Samas mõnikord muutuvad mitmed käitumised automaatselt, kui mõnda muud teemat enda juures arendad.

Frankel kirjutab naiselikest vigadest, nagu näiteks töörabamine, teiste eest töö ärategemine, firma rahaga koonerdamine, tossikeste kaitsmine, sidemete mittekasutamine, töö eraelust ettepoole tõstmine, suhtevõrgustike tähtsuse ignoreerimine, tähtsatest ülesannetest loobumine jne.

Iga teema mahub ära ühele-kahele leheküljele. Seega on tegemist pigem kokkuvõtlike meeldetuletuste kui pikakujuliste süvenevate analüüsidega. Kuna enamus teemasid on minu jaoks meeldetuletus, siis selline lühivorm on mõnus. See on kindlasti üks raamat, mis minu (varsti valmivas kontoritoas) raamaturiiulile kergesti kättesaadavate raamatute sektorisse jääb, et aegajalt leht või paar jälle meeldetuletuseks lugeda. Õpetlikke mõtteid saab kasutada ka igapäevases tegevuses, isegi kui kohe homme pole plaanis tippjuhi ametikohale asuda.

S. Lagerlöf "Charlotte Löwensköld" (juuli III)

350 lk
1994, Eesti Kirjastuse Kooperatiivi 1937a väljaande faksiimiletrükk

Müstiline romaan!
Teose peategelaseks on isepäine ja otsese ütlemisega Charlotte, kes on pikalt kihlatud abiõpetaja Karl-Arturiga. Viimase võitlused maise ja taevase õigluse vahel koourvad lõpuks noortevaheliseks tüliks, mille käigus kihlus tühistatakse. Mõlemad astuvad kiirelt järgmisi samme elu edasiminekuks- Charlotte võtab vastu rikka vabrikandi abielupakkumise ning Karl-Artur kosib esimese ettejuhtuva neiu, pidades teda Jumalast saadetuks. Karl-Arturi ülihoolitsevad vanemad püüavad loomulikult poja elu kontrollida ning tema "rumalaid otsuseid" tasandada ehk siis lapse eest ka täiskasvanult tema elu ära elada.

Mingil hetkel tundus lugedes, et kõik on väga etteaimatav. Ja siis läks lahti- väikestest märkamatutest asjadest sai paari lehekülje pärast kõike muutev sündmus, ettearvatavad juhtumid lõppesid ettearvamatult ja tõid mitmeid uusi juhtumisi kaasa, tegelased käitusid uude olukorda sattudes vasupidiselt sellele, mida oleks neist oodanud... jne.

Lagerlöf ei kirjelda pikalt tegelaste iseloome ja mõttemaailma. Ta laseb neil tegutseda ning seeläbi ennast lugejale avada. Suur osa raamatust ongi dialoogi, pikki igavaid kirjeldusi pole.

Südika Charlotte eneseohverdamine üllaid väärtusi tagaajava Karl-Arturi pärast tundus algul vanaaegne, kuni see edasi kerima hakkas ning Charlottet üha enam ja enam väga tugeva ning targa naisena näitas. Tugevad naised meeste seljataga on tänapäevalgi kõneainet tekitav teema, kuid praegusel ajal võime seda vähemalt tunnistada- tol ajal jäigi saladuseks, et millest naine on meie karjääri pärast loobunud. Nagu näiteks Charlotte õest arstiproua puhul. Samas tihtilugu loobume me tänapäeval veelgi rohkemast ja seejräel on tegemist topeltvarjamisega, kuna teoreetiliselt nagu tohiks välja näidata, kuid seetõttu tulebki meil mehi veel topelt kaitsta ja oma loobumisi varjata. Seda hinnatavam on Charlotte käitumine, mille käigus suutis ta lõpuks asjad keerata õnnelikuks ka enda suhtes ning abielu rikka vabrikandiga nautida ning headel eesmärkidel kasutada.

Kui mingi aeg tundus Charlotte käitumine ainult talle endale halba tegevat, siis lõpuks tuli välja, et kui poleks vahepealseid sündmusi olnud, siis oleks paljude inimeste elu keeruline olnud. Näiteks andis uus abielu talle võimaluse sureva õe laste eest hoolitseda, mida ta muidu poleks suutnud. Tõestav lugu väitele, et kõik, mis meiega siin toimub, on vajalik, sest aitab ettevalmistuda järgnevateks sündmusteks.

Tsitaat (mille kasutamiseks on juba mitu olukorda tekkinud):

"Kui ei nähta teed selgesti enda ees, siis on kõige parem pagal seista ja oodata!" (lk 165)

S. Undset "Proua Marta Oulie. Truu abikaasa" (juuli I ja II)

350lk
2009, Kirjastus Eesti Raamat

Raamat sisaldab Undseti kahte romaani: esimest ja viimast. Kuigi kirjutatud üle 100 aasta tagasi, on mõlemad lood uskumatult tänapäevased. Tänaseski päevas on kirjaniku suhtumine tuntavalt pigem protestimeelne, seega ma ei kujuta ette, kuidas neid raamatuid tema ajal vastu võeti.

Teoste läbivaks teemaks on armastus, truudus, kooselu võimalikkus. Suurimateks probleemideks tunduvad olevat iseseisvad naised, kelle kõrval meestel on raske ennast mehena tunda. Seega vajalikku peremudelisse sobimiseks peaksid naised mängima kedagi teist... kuid seda nad ka ei suuda. Tuttav? Meie tänapäev? No ja nii tundubki, et millest me siis täna veel kirjutame, kui vajalikud raamatud on juba ära kirjutatud- tuleb ära lugeda :)

Kui esimeses raamatus oli naine oma abikaasale truudusetu (ja hiljem seda küll kahetses), siis teises raamatus jäi naine abikaasale (põhimõtteliselt!) truuks ka peale lahutust. Peale mõningaid keerdkäike saidki nad uuesti kokku.

Peale mõlema loo lugemist jäi minusse aga mingi segadus: kas need olid siis nüüd lood tõsisest armastusest või hoopis tõestused sellest, et ka need lood, mis tunduvad "suure armastusena", on tegelikult lähemalt vaadates üks suur loobumine, kus partnerid ei tunne teineteist, mõlemad loobuvad paljust ja kumbki ei saa aru, millest teine on loobunud...

Minu tutvus tugevate naistega igatahes jätkub :)

Mõned tsitaadid:
-

"Sa ütled, et tahate ajada perekonnasõbralikku poliitikat. Aga sa ei saa ju oodata rahva poolehoidu, kui inimesed ei arva, et perekond on mingi organism, mida on võimalik opereerida üle teatud piiride. Kui seda liiga palju opereeritakse, siis kaotab rahvas uuenemise võime- /---/ Aga praegu on hulgaliselt noori, kes on veendunud, et perekond on lihtsalt mittevajalik ebamugavus ja et inimesed on liiga kaua leppinud kõigi nende vaevade ja alandustega, millest ei ole pääsu ühelgi, kui tuleb hoida perekonda kui ühiskonna põhialust." (lk 184)

-

"Ja seesama on töövõimalustega, isegi kui teil õnnestub luua niisuguseid tingimusi, et kõigile jätkub midagi teha. Kui keegi on töötu, siis ta mõtleb, vähemalt paljud mõtlevad, et nad pigem võtavad ükskõik millise töö, kui ei logelevad. /---/ Aga kui on tööd juba küll, siis sa näed, et on töid, mida kõik tahavad teha, ja on midagi, mida kellelgi ei ole isu teha." (lk 184)

K. Murutar "Projektilaps Pärnust" (juuni I)

Raamatu ostsin juba mitu kuud tagasi, kuid lugemahakkamiseks polnud ikka kuidagi õige aeg. Nüüd jõudsin lõpuks ka selleni.

"Projektilaps Pärnust" on Kati julge ja otsekohene jutustus tema lapsepõlvest. Lugemine läks ladusalt. Pärnumaalasena oli pidev äratundmisrõõm tuttavate kohtade üle.

Ma olen alati arvanud, et olen õigel ajal sündinud, sest poleks nõukogude aega üle elanud. Kogu raamatu jooksul lootsin kiiremini jõuda tema praeguse elukorralduseni, mis mind vägagi haarab ja motiveerib... aga selleni ei jõudnudki. Samas aga mõjutabki ju meie lapsepõlv edasist elu ja Kati lapsepõlvest lugedes saan aru küll, miks ta nüüd NII peab elama.

Raamatu jooksul jõudsin rohkem kui ühe korra mõelda, et oleks tore, kui kõik vanemad suudaksid oma lastele sellise loo kirja panna... saaksime kõik teineteisest paremini aru.

Päriselul põhinevate raamatute mõte peaks olema eelarvamuste muutmine. Kui ma Katit ei tunneks, võiks öelda, et see raamat muutis minu arusaama sellest, milline ta meedias paistab. Aga kuna me pole ammu enam ainult meedia-tuttavad, siis minu jaoks andis see raamat tema isikule nö tausta juurde, kuid üldist pilti ei muutnud. Teda mittetundvatele inimestele aga soovitan projektilast lugeda, sest tausta teades liigub keel harvem kuulujuttudele kaasa rääkima.

Koostanud J. Koplimets "Ühe küla elu. Prandi küla lood" (mai II)

Ühel neljapäeval kogukonnamajas teisi perekohvikulisi oodates sorisin sealses raamaturiiulis ja leidsin raamatu "Ühe küla elu. Prandi küla lood". See sai peaaegu ühe jutiga läbi loetud. Raamat koosneb küla lühikesest ajaloost ning seejärel enamuse talude elanike, endiste elanike või nende järeltulijate meenutustest.

Üldiselt on kõik lood sarnased- inimesed said/ostsid talu/maa Prandi külas, lõid pere, tuli sõda, võttis mehed ja laastas küla, ehitati, taastati... tuli uus sõda... laastas... tuli Vene aeg... Tohutu vaev, mida inimesed nägid, et igapäevast leiba lauale tuua ja kuidas riigivõimu vahetumise või sõja tõttu kõigest järsku ilma jäädi. Väljaostetud talude kaotamine...

Sellised lood on ühte pidi masendavad, kuid minu jaoks just motiveeriv- me saame praegu hakkama! Nende aegadega võrreldes ei ole meil ju miskit hullu.

Kogu raamat meenutas pidevalt ka vanaema jutustusi ja taaskord seda, kui lihtne meil praegu on... ükskõik, kui keeruline tegelikult on.

Teise olulise mõttena selle raamatu lugemisest jäi peas ketrama oma pere lugude üleskirjutamine. Kui ma lõpuks vanaema elulugu tahtsin üles kirjutada, siis ta enam ei mäletanud, kus-millal-kuidas jne asjad toimusid ja sinna see kirjutamine jäi. Endal ka polnud aega... ja tundus, et homme on ka aega... Nüüd olen targem ja värske ajaloo bakalaureusest õega võiks ju sellega hakkama saada :)

S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga" (mai I)

328 lk
2006, Eesti Raamat


Müstiline teos!
Sisukirjeldus raamatu kaanel ütleb, et

"Rootsi kirjanduse klassiku, Nobeli laureaadi Selma Lagerlöfi kuulsaim, perekonnapärimustele ja kohalikele muistenditele toetuv romaan annab värvika pildi autori kodumaakonna, Rootsi kauneima paiga Värmlandi elust-olust 19.sajandi algupoole, keskendudes tolleaegse aadliseltskonna täisverelise, jahiretki, pidusid, balle, naisterööve ja armulugusid tulvil metsiku elulaadi ja kommete kujutamisele."

Romaan koosneb lugudest, igaühes peategelaseks erinev inimene. Näiliselt polekski nagu mõni lugu teistega seotud, kuni mingis ootamatus kohas saad aru, miks sul näitesk 50 lehekülge tagasi oli vaja kuulda ühest või teisest tegelasest. Väga palju raamatu jooksul ei juhtunud... ja samas kogu aeg tegevus käis, isegi siis, kui tegelaseks oli ainult loodus. Elutute olendite ja looduse kirjeldused on Lagerlöfil nii elavad ja suurejoonelised, et ta suudab üksildase igava kivi ka muinasjutuliseks tegelaseks kirjeldada.

Korraks võib tekkida tunne, et nendest lugudest polegi nagu midagi õppida... kuni süvened ja lased ennast lugudes laasa viia ja saad aru, et need on tänapäevasemad ja asjakohasemad, kui enamus praegusel ajal kirjutatud teoseid.

Seega igast otsast müstiline teos, mis nõuab sügavamaks arusaamiseks ilmselt mitmekordset läbilugemist (kui mainisin selle raamatu lugemist, siis küsiti minult väga mitmel korral, et "mitmendat korda sa Gösta Berlingit loed?"- pidin ausalt vastama, et esimest! Seega jõudsin mina pika rekte järel selle lugemiseni, millest paljud naised on järelikult alustanud).

Tsitaat:
-

"Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." (lk 11)

K. Kõusaar "Alfa" (aprill II)

230 lk
Eesti Ekspress Raamat, 2011


Kadri Kõusaare "Alfa" on raamat, mis võitleb lolluse ja ebaõigluse vastu.
Kõigist sisukirjeldustest ja arvustustest sain kuidagi aru, et tegemist on pigem naistekaga tänapäevasest edukast ja seega üksikust naisest. Seda teemat oli küll käsitletud, kuid pigem oli suurem rõhk mitmetest poliitilistest teemadest ning "keskmise inimese" arusaamisest ning käitumisest neil teemadel.

Selliste teoste puhul on lugemisel üheks taustaks pigevalt mõte, et kui palju on selles autorit ja kui palju väljamõeldist. Saan aru, et päris palju on autorit ennast, aga kuna ma teda üldse ei tunne, siis arvamus on kõiget ajakirjanduse põhjal (ehk puhas suvaline pakkumine).

Ülle Madise on tagakaanel kirjeldanud:

"Üheülbastumine, inimese vaimne ja füüsiline allakäik on romaani toimumisajaks süvenenud. /---/ Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. /---/"

Läbivad teemad on antisemitism ja Lähis-Ida, armastus ja seks, kuritöö ja karistus. Tunda on, et autor tunneb ennast neis teemades koduselt ning juutide ja Lähis-Ida teemad ei ole raamatu jaoks lihtsalt kokku otsitud. Samas jäi kohati tunne, et lugejate harimine ongi eesmärgiks ning dialoogidest said loengud, kuidas enamus inimestest saab asjast aru nii, aga tegelikult on teisiti. Pidevalt lendu lastud kirjanike ja kunstnike jms nimed panid mind pidevalt lollina tundma, aga no see on mu isiklik traagika ja harimatus :)

Raamatu lõpp jättis kuidagi segase tunde- jäi veidi arusaamatuks, et millest ma siis aru pidin saama? Kuigi "Alfa" on haaravalt kirjutatud ja lugemine läheb ladusalt, siis läks mul kolm päeva selle lõpetamiseks, kuna oli vaja pause, et loetut veidi seedida ja samas naudingut pikendada. Seda enam oligi pettumus, et lõpp jäi ülejäänule alla.

Mõned tsitaadid:
- "Poliitikuid ei usalda ei plebeid ega eliit. Kõik saavad aru, kui pragmaatiline see on; et ei tehtaebapopulaarseid, aga vajalikke otsuseid, sest enda positsioon on olulisem kui riigi heaolu." (lk 160)
- "Õigus on hiinlastel. Üks omadus pole parem kui teine. Tervis, iseloom, IQ, ilu, raha- kõik olid võrdselt olulised, võrdselt kaduvad." (lk 191-192)

E. Petrone "Minu Ameerika 2" (aprill I)

Kaasanoogutamise raamat!

Epp Petrone "Minu Ameerika 2" jõudis mu koju mingi võitmise kaudu. Ma isegi ei mäleta enam, kust ja kuidas ma selle võitsin, aga riiulis on ta seisnud tükk aega. Ikka mõtlen, et loen siis, kui on piisavalt aega ja energiat, et ka enda mälestustesse süüvida. Teada ju oli, et enda Ameerika reis tuleb meelde.

Ja nii oligi- enamus raamatust noogutasin, et jah, sellised nad olidki! Kogemus korteritega jäi mul küll ära, kuna elasingi selle teise rühmana ehk rikaste juures elavad lapsehoidjad. Ameeriklasi mu ümber see aga ei muutnud. Kohati tekkis lugedes igatsus taaskord Usasse külla minna... samas tänu Petronele tuli eredalt meelde, miks mina ameeriklasega ei abiellunud ja sinna elama ei jäänud. No ja minu jaoks oleks eneseületus olnud ka elu ameeriklasest mehega Eestis (julgen ju siinsetegi üle kurta!), nii et jääb ära.

Ämmade teema on vist aga rahvusvaheline. Tore, et Epp sellest nii otsekoheselt kirjutas, aga need read panid mind mõtlema, et kas mitte ämmad ei tundu meile alati võõramaalastena, ükskõik, mis neil tegelikult kodakondsusena kirjas on?

Minugi ettekujutus 2001.a USAsse sõites oli tänavad täis pakse inimesi, Miki Hiir jms. Oleks Petrone raamat tol ajal valmis olnud, oleks sealne sisseelamine ehk lihtsamalt läinud. Nii et kindel reisiraamatu soovitus kõigile, kes Ameerika poole liikumas on!

H. Künnapas "Homme on ka päev"

See on see päev... ehk ILMUS MINU TEINE RAAMAT- romaan "Homme on ka päev"! Käsikiri sai valmis juba 2011a septembris, konkursi tulemused selguseid 2012a alguses ja seejärel on olnud pikk ootamise aeg. Aga jõudsin ära oodata ja nüüd on ta raamatupoodides ja internetis saadaval.

Raamatu tagakaanel on järgmine kirjeldus:
Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane ja head sõbrannad, ent täielikku rahuldust ta sellest peamiselt töö ümber keerlevast oravarattast siiski ei tunne. Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit lisaks sellele ka kodumaile väikesesse Nootsa alevikku sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Heli Künnapas on varem avaldanud ühe raamatu, noorteromaani "Lõpupidu" 2011. aastal. Igapäevaselt peab ta Pärnumaal suurt talu ning on aktiivne blogipidaja. "Homme on ka päev" on Tänapäeva 2011. a romaanivõistlusel äramärgitud töö.