Lugemisaasta 2015 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Ette võib öelda, et oli rekordaasta. Enamus aastast sai veedetud 4 lapse poolüksikemana (mees Soomes tööl), ise avaldatud 2 raamatut (Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa), poolenisti valmis kirjutatud 2 järgmist noorteraamatut (Ütlemata sõnad ja Tähtajaline elu 2.osa). Seega on väga loogiline, et ka lugemises oli aasta edukas.
Loetud said sellised raamatud:
1. Hanne Ørstavik "Kirikuõpetaja"
2. Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"
3. Ivo Rull "Populismist"
4. Sami Lotila "Kasutusjuhend: Soome"
5. Kati Saara Vatmann "Anita ja UFO"
6. Raija Siekkinen "See oli siin"
7. Joel Haahtela "Liblikakoguja"
8. Margit Peterson "Virtuaalmees"
9. Elo- Maria Roots "Vaimude jaam"
10. Hille Karm "Taevas ja maa"
11. Ketlin Priilinn "Liiseli võti"
12. Suzanne Collins "Näljamängud"
13. Suzanne Collins "Lahvatab leek"
14. Suzanne Collins "Pilapasknäär"
15. Mart Kadastik "Kevad saabub sügisel"
16. Scott Westerfeld "Inetud"
17. Ally Condie "Matched"
18. Veronica Roth "Lahkulööja"
19. Veronica Roth "Mässaja"
20. Veronica Roth "Murdmatu"
21. Ahti Kõo "Salamees"
22. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa
23. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa
24. Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"
25. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa
26. Maria Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"
27. Ivar Soopan "Kõik poisid ei saa suureks"
28. Epp Petrone "Minu Ameerika" 1.osa
29. Tommy Hellsten "Jõehobu töökohal"
30. Peep Vain "Kõige tähtsam küsimus"
31. Elizabeth Buchan "Hea naine teeb tagasi"
32. Ilmar Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus"
Nagu näha, siis ikka tõusvas joones:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
Loomulikult on raamatute kaal erinev ning ainult numbrites lugemust mõõta ei saa, kuid mingi mõõdupuu on see ikka! Tegelikult tahaksin jätkuvalt ikka veel ja veel rohkem raamatuteni jõuda ja järgmisel lugemisaastal annan endast parima, et aasta lõpus võiks veel paremast tulemusest rääkida!
neljapäev, detsember 31, 2015
kolmapäev, detsember 09, 2015
I. Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus" (detsember II)
159 lk
2010, Tammerraamat
Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.
Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:
Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.
Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.
2010, Tammerraamat
Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.
Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:
See raamat on pühendatud kõikidele isadele, kes veedavad puhkuse koos oma perega. Ja teevad seda Eestis. Kuigi loo alguses võtab perekond vastu üksmeelse otsuse veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis, leiavad nad end ühel päeval hoopis Lääne-Virumaalt Parakatkust. Parakatku oli aga kunagi kuulus seal elutsevate karude poolest. Esialgu kohtub perekond küll vaid hiirega, aga karud ei jää tulemata. Maaelu on lõbus, huvitav ja – ohtlik.
Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.
Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.
neljapäev, detsember 03, 2015
E. Buchan "Hea naine teeb tagasi" (detsember I)
253 lk
2005, Varrak
Tuli peale tuju lugeda "naistekaid". Et nagu puhkus. Varraku ajaviiteromaane olen ennegi lugenud. Need on olnud erinevad kogemused, aga siiski peaks see olema suht kindel koht, kust naisteka-soone ajal lugemist otsida.
Raamatu tagakaanel on teost kirjeldatud nii:
Ma siis lugesin raamatu läbi. Päris ladusalt läks. Kogu aeg ootasin, et mis toimuma hakkab... nüüd... varsti... kuni oli lõpp käes ja nagu ei toimunudki midagi. Nii et päris hästi kirjutatud raamat, kui mitte millestki lugemine läks ladusalt. Tegelikult aga päris suur pettumus.
2005, Varrak
Tuli peale tuju lugeda "naistekaid". Et nagu puhkus. Varraku ajaviiteromaane olen ennegi lugenud. Need on olnud erinevad kogemused, aga siiski peaks see olema suht kindel koht, kust naisteka-soone ajal lugemist otsida.
Raamatu tagakaanel on teost kirjeldatud nii:
Fanny Savage on olnud üheksateist aastat oma auahne ja idealistliku poliitikust mehe kannatlik ja pühendunud naine. Tema ülesandeks on olnud hea välja näha ja suu kinni pidada. Seni on Fanny seda suutnud, kuid nüüd tunneb ta hinges hiilivat rahutust. Ta on pühendanud kaks aastakümmet oma elust hea naine olemisele - nüüd aga tundub, et ta tahab veel muudki. Aeg on muutusteks küps.
Ma siis lugesin raamatu läbi. Päris ladusalt läks. Kogu aeg ootasin, et mis toimuma hakkab... nüüd... varsti... kuni oli lõpp käes ja nagu ei toimunudki midagi. Nii et päris hästi kirjutatud raamat, kui mitte millestki lugemine läks ladusalt. Tegelikult aga päris suur pettumus.
pühapäev, november 29, 2015
P. Vain "Kõige tähtsam küsimus" (november II)
143 lk
2013
Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.
Raamatu tutvustuses on öeldud nii:
Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.
Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.
Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.
Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!
2013
Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.
Raamatu tutvustuses on öeldud nii:
"Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada.
„Kõige tähtsam küsimus” räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.
Oma esimeses raamatus selgitab Peep Vain arusaadavalt ja lihtsalt, kuidas samm-sammult avastada oma tegelikke tahtmisi ning nendeni jõuda. Ta õpetab, kuidas:
1) näha võimalusi, avastada oma unistusi ning luua eluks innustav visioon;
2) tunda ja tunnetada ennast järjest paremini, selleks et teha elus häid valikuid;
3) valida ja sõnastada eemärk ning teha kindel otsus sellele täielikult pühenduda;
4) luua toimiv, sammsammuline tegevusplaan oma eesmärgi saavutamiseks;
5) teha esimene samm soovitu suunas ning tegutseda võiduka lõpuni;
6) tähistada edu, võttes aega nii rõõmustamiseks kui tehtust rahuolu tundmiseks."
Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.
Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.
Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.
Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!
kolmapäev, november 25, 2015
T. Hellsten "Jõehobu töökohal" (november I)
238 lk
2015, Kirjastus Varrak
Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.
Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.
Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.
Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!
Väga-väga hea raamat!
Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.
Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.
See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.
2015, Kirjastus Varrak
Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.
Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.
Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.
Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!
Väga-väga hea raamat!
Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.
Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.
See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.
reede, oktoober 30, 2015
E. Petrone "Minu Ameerika" 1.osa (oktoober)
238 lk
2009, Petrone Print
Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.
Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.
Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.
Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.
2009, Petrone Print
Selle raamatu puhul olen veidi Pahupidi Leenu, sest ma lugesin “Minu Ameerika” 2.osa juba tükk aega tagasi. Nüüd siis ka esimene loetud.
Kinnitan, nagu tagakaanel Aigi Vahingki ütleb, et “Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean.” Minu jaoks oli küll see vahe, et kuna ma elasin Ameerika peres, siis ei pidanud ma kogu selles asjaajamises nii ninapidi sees olema. Kõrvalt aga nägin ikka ning teiste kogemusi kuulsin sellegi poolest.
Tekstid on varasemalt Epu blogis ja ajalehtedes-ajakirjades ilmunud, nii et need on nö massidele kirjutatud- lihtsad, loogilised ja kiiresti loetavad. Keerulisemad teemad on aegajalt sisse toodud selles võtmes, et ta arutleb teemade üle, mida ta ameeriklastega ei saanud rääkida, sest need olid seltskonna jaoks liiga tõsised.
Sellised raamatud on mõnus eneseabi ja tuletab meelde, miks ma Ameerikas ei ela, kuigi võimalus oli ju olemas! Jah, mulle meeldivad Eestis nii paljud asjad, mis on meie jaoks iseenesest mõistetavad, et neid peab aegajalt sellise Ameerika raamatu kaudu meelde tuletama.
kolmapäev, september 30, 2015
I. Soopan "Kõik poisid ei saa suureks" (september I)
174 lk
2008, Hea Lugu
Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.
Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.
Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.
2008, Hea Lugu
Soopani raamatust olen ammu kuulnud, kui ühest heast poisteraamatust. Jah, mulle ei meeldi selline sildistamine. Kui seda aga teha, siis tuleb välja, et lapsepõlves olid mu suured lemmikud samuti hoopis poisteraamatud, mille peategelasteks olid indiaanlased, poistekampade tegemised jms.
Soopani raamat oli ootuspäraselt hea ja mõnus lugemine. Esimesel leheküljel pettusin, sest lõpp öeldi ju kohe ära. Kui aga loo jooksul seda muudkui ootasin... ja ootasin... ja ootasin... siis sain aru, et tegelikult pole mulle midagi ära öeldud ja ühe tegelase surm on siiski "korraldatud" nii, nagu ma seda ei oodanud.
Saan aru, miks lapsed seda raamatut hea meelega loevad. Minu omad on selleks küll veel veidi väikesed, aga küll tuleb ka nende aeg.
esmaspäev, august 31, 2015
M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (august III)
340 lk
2013, Varrak
Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.
Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.
"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.
Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.
GADLRATF
2013, Varrak
Vahepeal kergemat lugemist ka minu lugemislaual.
Minu jaoks oli see huvitav teos, sest sellises hüplevas stiilis teost ma vist polegi lugenud. Sain hiljuti ise komplimendi, et minu enda kirjutatud raamatud on iga teosega üha paremaks läinud. Vastasin, et see on sellepärast, et ma nüüd usaldan lugejat rohkem ja tean, et ei pea kõike ette ja taha ära nämmutama oma teoses.
"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" on ka lugejat täielikult usaldav teos. Pidevalt vahelduvad ajad, millest räägitakse, jutustaja, tegevuskoht... Nii et vahepeal võtab aega, enne kui saad aru, kuhu ja kelle juurde oled järgmises peatükis sattunud. Ja see ongi põnev.
Kuid nagu öeldud, on tegemist siiski kergema lugemisega.
GADLRATF
pühapäev, august 09, 2015
S. Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa (august II)
366 lk
1989, Eesti Raamat
Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....
Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.
Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.
Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.
1989, Eesti Raamat
Kuna Maria mind oma kõrge palavikuga siin mitmendat ööd üleval hoiab, siis sain ka viimase osa lõpuni loetud. Eelmisel nädalal tegin küll korraks endaga kokkuleppe, et vähemalt kell 2 võiks magama minna, kui 7-9 vahel esimesed ärkavad....
Kuna vahepeal sai Undseti elulugu läbiloetud, siis viimane osa läks veel kuidagi eriti kiiresti. Ma ei hakka teost ümber jutustama, kuid viimases osas on tegemist umbes viimase kümne aastaga Kristiina elust. Toimuv on ühtepidi üllatav...ja samas nii ootuspärane. Teisiti ei saanudki ju minna.
Isiklikult ajas kogu see triloogia mind suht segadusse, sest mitmed mu 18 pooleli oleva teose hulgast oleks nagu mingi versioon sellest raamatust...vähemalt mulle endale tundub nii. Herlendile rääkisin, kuidas ta nimi on talle saatuse ette kirjutanud...mitte, et ma sellesse usuks, aga...külmavärinaid tekitav oli raamatu Erlendi tegemistest lugeda. Aga kui Herlend tahtis täpsemalt teada, siis käskisin tal raamatut lugeda. Seda ta muidugi ei tee, nii et karta pole midagi. Ta ise ütles ka, et kui ta ka loeks, ega tema seda nagunii niiviisi ei näeks, nagu mina. Õige ta on.
Ise sain taaskord kinnitust, et põhjamaade kirjandus mulle väga sobib. Kuigi, kui ma nüüd mõne enda teose valmis kirjutan, siis järgmiseks on plaan hoopis vene kirjandusse korraks sukelduda. Sealgi avastamata pärle, mida mulle on ammu soovitatud.
esmaspäev, august 03, 2015
S. Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" (august I)
544 lk
2010a, Kirjastus Tänapäev
Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.
Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.
Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.
Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).
Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.
Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).
2010a, Kirjastus Tänapäev
Undsetilt olin eelnevalt lugenud tema esimest ja viimast romaani ehk "Proua Marta Oulie" ja "Truu abikaasa". Nüüd aga jõudsin lõpuks "Kristiina Lauritsatütar" raamatuteni, mida mulle mitmed inimesed on läbi aastate soovitanud. Ja see oli teos, mis äratas minus suuremat huvi autori enda vastu. Nii saingi raamatukogust kaks Undseti elulugu.
Ma pole kunagi eriline elulugude lugeja olnud, seega ei saa seda teost sellest žanrist tulenevalt hinnata. "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna" ei ole kindlasti mingi kuiv eluloo läbikorrutamine. Pigem hargneb faktiline elulugu laiali märkamatult.
Rohkem on märkmeid tema töödest- romaanidest, esseedest, artiklitest, kõnedest jne. Palju on kasutatud tsitaate isiklikest kirjadest sõpradele ja mõttekaaslastele. See kõik aitab väga hästi Undseti ajastusse sisse elada.
Seda raamatut on mul väga raske kuidagi hinnata, sest Undset kui kirjanik ise muutub minu jaoks iga hetkega üha huvitavamaks. Jah, selle raamatu järgi polnud ta sugugi kõige meeldivam inimene... kuid seda minu arust väga õigetes kohtades. Selle kohta, mida ma nüüd Undsetist tean, on väga raske midagi öelda, sest see lugemine oli üks kogemus, mille kommenteerimine oleks liiga isiklik. Peaksin enda kohta rääkima asju, mida õppisin ja millest aru sain, aga tegelikult peavad need lihtsalt aja käigus teistele selgeks saama (kui saavad).
Igatahes ei olnud see elulooraamat selline, nagu arvasin. Näiteks uskusin, et saan rohkem kui 500 lehekülje jooksul rohkem teada "Kristiina Lauritsatütar" teose tagamaadest, kuid tegelikult nii väga ei saanudki. Ja samas läksid leheküljed märkamatult mööda, nii et midagi üleliigset nendel ka ei olnud.
Minu isiklikus lugemisplaanis on nüüd "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa ning seda asun lugema hoopis teise tunnetusega, kui eelmisi kahte. Rääkimata sellest, et ma olen siin nüüd mitu nädalat Põhja-Soomes ringi rännanud, mis on ju samasugune põhjamaa, nagu seda on teose aluseks olev Norra (kindlasti ma selle üldistuse eest saan nüüd kriitikat...aga no tegelikult on ju nii).
Tellimine:
Postitused (Atom)