Blogiauhinnad 2016

Sel aastal osalen ka mina Blogiauhinnad 2016 jagamisel. Üritusest saad pikemalt lugeda Blogiauhinnad 2016 lehelt.

Minu lugemisblogi on kirjas raamatublogide kategoorias. Mida rohkem on osalejaid, seda vahvamad alati sellised ettevõtmised on. Kui sa pead ka raamatu- või mõnda muud blogi, siis pane ennast kirja siin ja osale samuti blogiauhindade jagamisel!

A. Todd "Pärast" (märts II)

558 lk
2015, Buduaar Meedia OÜ

Mulle tõesti meeldis! Esimesel päeval lugesin 400 lehte, aga kuna ise maani haige ja lapsed ka kodus, siis rohkem ei jõudnud. Nii tuligi viimased 158 lehte järgmiseks päevaks jätta.

Viimasel ajal olen jälle jõudnud mitmed korrad harrastada oma lemmiksporti- üksi raamatupoes jalutamist, raamatute sirvimist, sisu tutvustuste lugemist. Nii mulle ka "Pärast" ette jäi. Ühel päeval jäi ette ja järgmisel läksin ja ostsin ära. Ma ei osta endale tavaliselt (eriti sellise hinna eest!) ühekordseks lugemiseks mõeldud raamatuid, aga esimesest hetkest oli selge, et see raamat toetab minu enda hetkel pooleli olevaid teoseid.

Võin kindlalt öelda, et need, kellele meeldib "Pärast", neile meeldib ka minu varsti ilmuv noortekas "Ütlemata sõnad". See lihtsalt on nii:

Klassikaline lugu tublist tüdrukust ning segase tumeda taustaga "pahast poisist", kes jupi kaupa avaneb ja paremaks muutub.

Mõnusalt liikuvalt kirjutatud. Enamasti dialoogile keskenduv. Midagi erilist ei juhtu, kuid pinge on kogu aeg üleval. Samas- umbes 400ndal leheküljel muutub veidi tüütuks, et alati, kui asjad lähevad hästi, siis kohe lähevad uuesti halvasti. Kuna see juhtub nii kiiresti ja nii tihedalt, siis erilist sidet ühegi hästi-, ega halvastiminekuga ei tekki. Saan aru, et selline stiil tuleb sellest, et algselt on lugu netis jupi kaupa avaldatud. Kuna seda seeriat on veel päris-päris mitu raamatut, siis vot seda ma enam ette ei kujuta, et kuidas sama teemat veel väga edasi saaks venitada? Aga eks ma hiljem püüan seda kusagilt edasi lugeda. Seda ma küll ei viitsi oodata, et millal järgmine lugu eesti keeles ilmub.

Minu jaoks on märk veel see, et nutta ma küll kordagi ei saanud.

Seksistseenid on jah täitsa olemas. Pidevalt. Minu jaoks on noortekaid kirjutades alati küsimus, et kas ja kui palju seksi? Ühes mu noortekas on väga vähe seda kirjeldatud ja juba kuulsin, kuidas üks ema oma 15-aastasel tütrel seda lugeda ei lubaks. No "Pärast" pole sel juhul jah üldse tema teema. Ilma seksi (ja seksilaadse tegevuseta) oleks see raamat vist poole lühem.

Nii et mulle jah meeldis ning igaks juhuks märgin ära, et minu noorteromaan "Ütlemata sõnad" on kirjutatud enne selle raamatu lugemist. 

L. Tolstoi "Anna Karenina" I osa (märts I)

479 lk
1978, Eesti Raamat

Olen varemgi kirjutanud, et ma olen see oma arust päris palju lugenud inimene, kes on koolid jms lõpetanud enamusest suurtest klassikutest mööda pääsenult. "Anna Karenina" on järjekordne raamat, mida minu arust on kõik teised lugenud ja mina siiani polnud. Siis nägin ühel hetkel kogemata mingit osa sellest filmist ja tuli jälle meelde, et mu lugemisplaanis on "Anna Karenina" juba ammu kirjas.

Kuna praegu on loetud vaid I osa, siis tegelikult on lugu ju veel poolik.

Vene kirjandus on mulle millegi pärast alati meeldinud. Keskkooli ajast on eriliselt meeles Turgenevi teosed. Praegu mõeldes on selle põhjuseks vist ikka see üks ja sama keelatud armastuse teema, mis mind võlub. Sellest saab ju nii erineval moel kirjutada. Nii on ka "Anna Karenina" ju tegelikult lugu keelatud armastusest ja sellest, kuidas ümbritsevate reeglite järgimine inimesele mõjub ning lõpuks hoopis vastupidiselt tööle hakkab.

Võiks öelda, et Tolstoi teos on oma kaasaja realistlik naistekas (oi, ma kuulen juba hammaste kiristamist, et kuidas ma klassika kohta nii öelda julgen, aga mõte jääb samaks).

S. Veskimees "Lõputu juuni" (veebruar I)

189 lk
2013, Kirjastus Fantaasia

Jätkan vabaerakondliku kirjandusega. Ehk siis kirjandus ise pole erakonnalik, vaid autor minu jaoks tuttav just erakondlikust tegevusest. Ats Miller (kirjanikuna Siim Veskimees) on minu jaoks tuttav just nii. Ja tänu sellele jõudsingi teoseni "Lõputu juuni".

Olen juba varem kirjutanud, et fantaasia ei ole päris minu maailm. Olen siin küll fantastiliste noorteraamatutega tutvunud, kuid Veskimehe raamat on ikka päris teine maailma. Sõna otseses mõttes.

Autori enda kodulehel on selle kohta kirjutatud nii:

Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?

Nii et minu jaoks oli see teos jah huvitav lugemine täitsa tühja koha pealt ehk esimene "linnuke" selles žanris. Nii pole mul seda millegagi võrrelda, ega kuidagi hinnata. Raamatus leiab korduvalt atsilikku otsekohest halvastiütlemist... mille varjus saad aru, kui hästi ta tegelikult ütles ja kui edasiviiv mõte see oli. Oska ainult lugeda.

Mõnus retk teise maailma!

M. Pilt "Unemati ja lumematu: kadunud lumeliiva otsingud" (jaanuar)

104 lk
2009, Helge

Selle raamatu peategelasteks on unemati Mattias ja lumematu Leonard. Arvake nüüd ise, kuidas see raamat meie laste lugemislauale jõudis?

Õige- meie Mathias sai selle sünnipäevaks, kui oli 1.või 2.aastane. Sel ajal me selle raamatuga midagi muud ette ei võtnud, sest siis ta nii pikki tekste kuulata ei suutnud. Panime kappi. Aasta aega tagasi hakkasin mina aktiivselt Vabaerakonnas tegutsema. Sain seal kokku sellise toreda mehega, nagu Kalle Pilt. Ühel ühisel Tallinna-retkel hakkas ta rääkima, et tema naine Maili Pilt on ka raamatu kirjutanud. Unemati ja lumematu mainimisest piisas, et mul tuleks meelde- umbes 5 aastat tagasi jõudis see raamat ka meie koju! Otsisime üles ja hakkasime lastega õhtuti lugema!

Unematid ja lumematud ei suhtle omavahel. Kadunud uneliiv on aga ühine probleem, mida unemati Mattias ja lumematu Leonard koos otsima asuvad. Selleks tuleb neil igasuguseid seiklusi läbida. Kohtutakse Pakasetaadi ja tuulekrattidega, käiakse Kõuekülas ja vihmasellide juures jne. Selle põneva tee jälgimiseks on raamatu sisekaanel ka kaart kõigist Pilvemaailma kohtadest.

Meie jaoks on see üks esimene nii pikk lasteraamat, mille oleme õhtuti koos läbi lugenud. Bullerby lapsed oli esimene, millega alustasime, aga see kadus peale eelmist Soome reisi kusagile ära ja on lõpetamata. Unemati ja lumematu lugu on laste jaoks huvitav, tegelased on hästi välja mõeldud. Teoses on ilusarmsaid kohti ja ka hirmulähedast tunnet tekitavaid. Nii on selles kõike, mida tavaeluski leiab, kuid fantastilisemas võtmes. Meie lastele tõesti meeldis. Juhtumid ja tegelased on meeldejäävad. Lugesime raamatut päris pika aja jooksul. Sellegi poolest on lastel siiani meeles üsna esimestel lehekülgedel toimunud juhtum, kus mustas unenäos on roosad tomatid. See oli laste jaoks tõsiselt naljakas! Sellised meeldejäävad seigad näitavad, et lugu on hästi jutustatud, sest lastel tekkib kujutluspilt toimuvast.

Teos on kaunistatud imeilusate piltidega. Meie traditsioon on, et iga laps kuulab enda voodis pikali ja kui on loetud, siis käin ringi ja näitan kõigile pilti. Selle raamatu pilte nad imetlevad pikalt.

Nii et soovitan soojalt umbes alates 4.eluaastast!

Lugemisaasta 2015

Lugemisaasta 2015 on lõppenud ja aeg sellest kokkuvõtted teha. Ette võib öelda, et oli rekordaasta. Enamus aastast sai veedetud 4 lapse poolüksikemana (mees Soomes tööl), ise avaldatud 2 raamatut (Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa), poolenisti valmis kirjutatud 2 järgmist noorteraamatut (Ütlemata sõnad ja Tähtajaline elu 2.osa). Seega on väga loogiline, et ka lugemises oli aasta edukas.

Loetud said sellised raamatud:
1. Hanne Ørstavik "Kirikuõpetaja"
2. Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"
3. Ivo Rull "Populismist"
4. Sami Lotila "Kasutusjuhend: Soome"
5. Kati Saara Vatmann "Anita ja UFO"
6. Raija Siekkinen "See oli siin"
7. Joel Haahtela "Liblikakoguja"
8. Margit Peterson "Virtuaalmees"
9. Elo- Maria Roots "Vaimude jaam"
10. Hille Karm "Taevas ja maa"
11. Ketlin Priilinn "Liiseli võti"
12. Suzanne Collins "Näljamängud"
13. Suzanne Collins "Lahvatab leek"
14. Suzanne Collins "Pilapasknäär"
15. Mart Kadastik "Kevad saabub sügisel"
16. Scott Westerfeld "Inetud"
17. Ally Condie "Matched"
18. Veronica Roth "Lahkulööja"
19. Veronica Roth "Mässaja"
20. Veronica Roth "Murdmatu"
21. Ahti Kõo "Salamees"
22. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 1.osa
23. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa
24. Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"
25. Sigrid Undset "Kristiina Lauritsatütar" 3.osa
26. Maria Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"
27. Ivar Soopan "Kõik poisid ei saa suureks"
28. Epp Petrone "Minu Ameerika" 1.osa
29. Tommy Hellsten "Jõehobu töökohal"
30. Peep Vain "Kõige tähtsam küsimus"
31. Elizabeth Buchan "Hea naine teeb tagasi"
32. Ilmar Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus"

Nagu näha, siis ikka tõusvas joones:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut

Loomulikult on raamatute kaal erinev ning ainult numbrites lugemust mõõta ei saa, kuid mingi mõõdupuu on see ikka! Tegelikult tahaksin jätkuvalt ikka veel ja veel rohkem raamatuteni jõuda ja järgmisel lugemisaastal annan endast parima, et aasta lõpus võiks veel paremast tulemusest rääkida!

I. Tomusk "Pöörane puhkus Parakatkus" (detsember II)

159 lk
2010, Tammerraamat

Ilmar Tomuski teostest olen ainult häid sõnu kuulnud. Eriti poisteraamatute arvestuses.

Nii sattuski minu kätte lugu, mille kohta raamatu tagaküljel on kirjas nii:

See raamat on pühendatud kõikidele isadele, kes veedavad puhkuse koos oma perega. Ja teevad seda Eestis. Kuigi loo alguses võtab perekond vastu üksmeelse otsuse veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis, leiavad nad end ühel päeval hoopis Lääne-Virumaalt Parakatkust. Parakatku oli aga kunagi kuulus seal elutsevate karude poolest. Esialgu kohtub perekond küll vaid hiirega, aga karud ei jää tulemata. Maaelu on lõbus, huvitav ja – ohtlik.

Mulle see lugu väga meeldis. Tänapäevaselt eluvõõras linnarahvas romantilisse maaellu sukeldumas. Mõnus, et maaelu nii populariseerida üritatakse. Kurb on aga tunne, et niipidi lugu ongi praegu massidele arusaadavam ja selleski loos armsalt naeruvääristatud puhtatõulisi linnainimesi on üha rohkem.

Tomuski raamatu parim osa on ilus eesti keel. Meil läks küll nii, et kuigi hakkasin raamatut algul lastele ette lugema, siis jätkasin ja lõpetasin üksi. Meie lasteaiaealistele oli teos liiga keeruline. Tomuski keel on küll ilus ja mitmekesine, aga selle võrra ka keerulisem. Kooliealistele aga soovitan väga.

E. Buchan "Hea naine teeb tagasi" (detsember I)

253 lk
2005, Varrak

Tuli peale tuju lugeda "naistekaid". Et nagu puhkus. Varraku ajaviiteromaane olen ennegi lugenud. Need on olnud erinevad kogemused, aga siiski peaks see olema suht kindel koht, kust naisteka-soone ajal lugemist otsida.

Raamatu tagakaanel on teost kirjeldatud nii:

Fanny Savage on olnud üheksateist aastat oma auahne ja idealistliku poliitikust mehe kannatlik ja pühendunud naine. Tema ülesandeks on olnud hea välja näha ja suu kinni pidada. Seni on Fanny seda suutnud, kuid nüüd tunneb ta hinges hiilivat rahutust. Ta on pühendanud kaks aastakümmet oma elust hea naine olemisele - nüüd aga tundub, et ta tahab veel muudki. Aeg on muutusteks küps.

Ma siis lugesin raamatu läbi. Päris ladusalt läks. Kogu aeg ootasin, et mis toimuma hakkab... nüüd... varsti... kuni oli lõpp käes ja nagu ei toimunudki midagi. Nii et päris hästi kirjutatud raamat, kui mitte millestki lugemine läks ladusalt. Tegelikult aga päris suur pettumus.

P. Vain "Kõige tähtsam küsimus" (november II)

143 lk
2013

Kati tõi selle raamatu, kui ta nädal aega tagasi Herlendiga intervjuud tegemas käis. Mõned päevad ootas see järge. Kui lugemisega alustasin, siis läks kiiresti.

Raamatu tutvustuses on öeldud nii:

"Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada.

„Kõige tähtsam küsimus” räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.

Oma esimeses raamatus selgitab Peep Vain arusaadavalt ja lihtsalt, kuidas samm-sammult avastada oma tegelikke tahtmisi ning nendeni jõuda. Ta õpetab, kuidas:

1) näha võimalusi, avastada oma unistusi ning luua eluks innustav visioon;
2) tunda ja tunnetada ennast järjest paremini, selleks et teha elus häid valikuid;
3) valida ja sõnastada eemärk ning teha kindel otsus sellele täielikult pühenduda;
4) luua toimiv, sammsammuline tegevusplaan oma eesmärgi saavutamiseks;
5) teha esimene samm soovitu suunas ning tegutseda võiduka lõpuni;
6) tähistada edu, võttes aega nii rõõmustamiseks kui tehtust rahuolu tundmiseks."

Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise raamatuga teemal "kõik-su-elus-sõltub-sinust!-Hakka vastutama!" Ehk siis sellise raamatu kodumaine versioon.

Mulle meeldis Peep Vainu sorav ja lihtne stiil. Usun, et see raamat on igaühele mõistetav ja kasutatav. Kõik olulised teemad enda edu eest vastutamisel on lahti kirjutatud ning lisatud palju näiteid nii autori enda, kui tema sõprade-tuttavate-klientide elust.

Üllatusliku infona lugesin sealt, et vaid väike osa inimestest teeb regulaarselt tulevikuplaane (nii töö-, kui eraelu kohta). No mina kuulun igatahes nende protsentide sisse, sest mida kiiremad ajad, seda rohkem kulutan aega tööplaanidele ja tabelitele. Ja seda juba umbes 15.eluaastast. Ikka selleks, et midagi tehtud saada ja täie mõistuse juurde jääda. Näiteks kooli lõpetamise või mõne muu sellise suure "projekti" lõpetamisel on tööplaanid isegi kellaajalised, mitte lihtsalt kuupäevalised.

Olen lugenud palju selliseid (kõige paremas mõttes) eneseabiraamatuid ja kinnitan- Peep Vainu raamat on täitsa omal kohal. Kuigi ma paljusid tema õpetusi juba aastaid praktiseerin, siis leidsin sealt ikka palju mõtlemisainet ja uusi võtteid. Nii et soovitan soojalt!

T. Hellsten "Jõehobu töökohal" (november I)

238 lk
2015, Kirjastus Varrak

Kui ma osaleks lugemise väljakutses, kus tuleb järjest lugeda kaks ühepikkust raamatut, siis saaksin praegu endale “linnukese” teha. Nimelt sattus mu kätte jah järjest kaks ühepikkust raamatut. Aga see on ka teoste ainus sarnasus.

Tommy Hellsenit olen ka enne lugenud ja vaimustunud. Nii ei saanud ma poes mööda minna, kui Maalehe sarjas tuli välja “Jõehobu töökohal”. Vaimustusin ka seekord. Seepärast läks raamatu lugemisega kauem aega, kui algul planeerisin. Tähtsad kohad said alla joonitud ja mõtted mitu korda läbimõeldud.

Pealkirjast ei tasu ennast eksitada lasta ning selle teose lugemiseks ei pea üldse üheski suures kontoris mingi tegelane olema. Tegelikult on jutt ikka inimestest. Täpsemalt (nagu selgemad mõtlejad on ammu selgeks teinud)- meie tähtsaimast eluetapist- lapsepõlvest ja sellest, kuidas see meie ülejäänud elu mõjutab ja kuidas seda muuta. Töökohaga on kogu lugu seotud nii, et tänapäeval on suur hulk inimesi, kes tunneb ennast töökohal halvasti. Nii hakkaski autor otsima selle tagamaid, et miks inimesed töökohal õnnelikud ei ole.

Hellsenil on sel teemal minu jaoks taaskord uudne lähenemine. Selle järgi sõltub vanemate suhtumisest lapse isiksus ning vastutus, mida vanemad enda peale ei võta, jääb järglaste kanda. Need kaks mõtet on ka esimeste peatükkide pealkirjad. Vanemate kandmata vastutusele reageerivad lapsed (kellest saavad täiskasvanud) viie erineva rolli vajumisega. Nii saab lahendamata lapsepõlvega täiskasvanust kas valesangar, taagakandja, patuoinas, nähtamatu laps või naerutaja. Nendest rollidest on SIIN hea kokkuvõte tehtud!

Väga-väga hea raamat!

Lugedes tundsin ära enda ja paljude mind ümbritsevate inimeste rollid, mille oleme endale võtnud varem lahendamata asjade pärast. Sellepärast, et ei tunne ennast. Nagu muude probleemide puhul, kehtib ka siin reegel- kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Hellsteni raamatust on väga palju abi, et enda rollist aru saada ning samuti lahendusi, kuidas sellest välja tulla. Põhiline valem on, et inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama tulevikus. Suurema osa inimeste jaoks ongi aga probleem see, et ise ei nähta probleemi olemasolu.

Pärast selle raamatu lugemist ei ole elu enam sama. Päriselt. Ma ütleks hea meelega, et see on raamat, mida peab aegajalt sirvima... Aga tegelikult on mul teisi samasuguseid häid teoseid ka ja reaalselt ma neid hiljem väga ei loe. Sisemiselt muutumata aga sellest raamatust läbi ei pääse. Kui ikka veel hirmus ei hakanud, siis soovitan soojalt.

See on üks neist teostest, mis muudaksid maailma ilusamaks kohaks, kui rohkem inimesi seda loeks.