72 lk
2016, Petrone Print
Laste uinumist oodates otsisin ELLU-st lühikest noortekat, mida lugeda. Nii see raamat valitud saigi. Pealkiri tundus kuidagi tuttav ning on noortekatest rääkides silme eest ikka korduvalt läbi käinud.
Lugu sai lastetoas istudes loetud. Alles pärast vaatasin Goodreadsist, et kokku vaid 72 lehekülge, nii et pole imestada.
Nagu pealkiri reedab, on juttu internetikiusamisest ja sellest, kuidas sotsiaalmeedias võime kedagi teist mängida. Mis aga juhtub siis, kui see pettus välja tuleb ja ei saagi enam anonüümseks jääda? Mingis mõttes on sarnastel teemadel räägitud ka raamatutes "See ei ole #armastuslugu" ja "Tüdruk online" ja veel paljudes-paljudes. Teema on oluline ning ilmselt saab järjest olulisemaks.
Juba esimestel lehekülgedel tabas mind aga uitmõte, et nüüd saan aru, mida mõeldakse öeldes, et kui oled ühte noortekat lugenud, siis oleksid nagu neid kõiki lugenud. Selle teosega oli tõesti kohe ülimalt teravalt tunne, et mitte ühtegi uut sõna ei olnud.
Kõige hullem oli aga, et selle loo oleks nagu kirjutanud 13-aastane, kes on pidanud lühendatud versioonis päevikut. Lapselik, konspektilik lugu, mille lahenduses polnud mitte mingit loogikat. Või noh vastupidi- lõpp oli ülimalt loogiline, aga hüpe sellesse oli nii äkiline, et lahenduse asemel tundus see auku kukkumisena.
Ei oska mõelda ühtegi inimest, kellele seda raamatut soovitada julgeksin.
***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud umbes 30 raamatut. Sealhulgas südamlik lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus" ning noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad".
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda mu kirjastuse e-poes siin!
Osaliselt saad mu raamatuid kuulata Heli Kirjastuse youtube´i kanalilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar