I.Meos "Kaasaja filosoofia" (veebruar)

Eelmisel laupäeval tegin koolis filosoofia mooduli eksamit (ehk kolme filosoofia aine eksam korraga), kuid alles nüüd jõudsin ühe filosoofia raamatu otsast lõpuni läbi lugeda :-)

Tegelikult lugesin sügisel (siis kui ma viimaseid kuid rasedana püüdsin veel hästi tubli olla, et peale lapse sündi jääks vähem raamatuid lugeda) esimeseks filosoofia aineks põhimõtteliselt läbi Esa Saarineni "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini". Kuna mul selle lugemiseks oli lõpuks 3 päeva, siis viimased filosoofid ma sirvisin läbi ning seetõttu ei pannudki seda siia loetud kirjanduse hulka. Samuti lugesin Saarineni filosoofia õpikut "Symposium", kuid samuti vaid poole peale.

Poolikuks jäid need raamatud pigem seetõttu, et seoses konverentsi ja muude tegemistega püüdsin rohkem aega Mathiasele pühendada ning seega jäi vähe aega filosoofia eksamiks ettevalmistumiseks. Hinnet veel ei tea :-) Pärast eksamit aga oli siiski soov filosoofia kohta rohkem teada saada ja nii ma Meose raamatu kallale asusingi.

Indrek Meose "Kaasaja filosoofia" oli lühike ja kokkuvõtlik raamat. See on hea võimalus saada kiire ülevaade põhilistest küsimustest, kuid samas ei hirmuta ära. Minul tekkis näiteks kohe suurem huvi Schopenhaueri filosoofia vastu ning võtsin kohe raamatukogust tema "Elutarkuse". Iseasi, millal selle lugemiseni jõuan.

Käesolevas teoses käsitleti veel Kierkegaardi, Nietzschet, Peirce pragmatismi, Spengleri ajaloofilosoofiat, Sartre´d, Popperi teadusfilosoofiat jne. Oleks ma raamatu enne eksamit läbi lugenud, oleks sellest kindlasti kasu olnud, sest üheks küsimuseks olnud verifikatsiooniprintsiip oli ka Meose raamatus täiesti olemas. :-)

Meose raamatut soovitan neile, kes pole filosoofiaga väga palju kokku puutunud ja ei tea, kus alustada, sest nagu öeldud, see annab kokkuvõtliku info. Ning kui on soovi, siis võib erinevate filosoofide või teooriate kohta mujalt lisa otsida. Mul on laual ka Meose "Uusaja filosoofia", kuid see jääb hetkel lugemata, sest nüüd tuleb varakirikliku vaimuloo eksami materjale lugema hakata.

Minu jaoks andis filosoofia erinevate raamatute lugemine just seda, mida pidigi- pani mind mõtlema! Aitas mitmeid elulisi teemasid teisiti näha. Muutis mõttemaailma! Ja kui tundub, et filosoofia on vaid kuivikust teadlastele vms, siis tegelikult räägibki filosoofia elust meie ümber, seega soovitan tutvuda :-)

A.Weiser "VT sissejuhatus" (jaanuarikuu)

Nagu pealkirigi ütleb, on selle raamatu sisuks sissejuhatus Vanasse Testamenti ning raamat kohustuslik kirjandus loengus sissejuhatus Vanasse Testamenti ja heebrea mõtlemisse. Raamat loetud ja eksam tehtud!

R. Saard "Euroopa kirikuloo üldine ajalugu" (detsembrikuu)

Tegemist siis kohustusliku kirjandusega aines Euroopa ja Põhja-Ameerika kirikulugu. Sai läbi loetud ja eksam ka tehtud hindele A!

Samas tegemist küllaltki keerulise raamatuga. Selle põhjuseks kokkuvõtlikkus ehk et kõigest on kirjas ülevaatlikult (mis on loomulik, sest raamat käsitleb ikka küllalt pikka perioodi). Seega saab üldise ülevaate, kuid süvenemiseks tuleb kindlasti mujalt juurde lugeda.

C.Westermann "Tuhat aastat ja üks päev" (november)

Claus Westermanni raamatu "Tuhat aastat ja üks päev" kohta on Logose kodulehel järgmine tutvustus:
"Vana Testament on Jeesuse Kristuse Piibel. See raamat [Vana Testament] hõlmab tuhat aastat. Tuhat aastat on tema kallal oma töö teinud. Nii kaua aega võttis, kuni esimestest sõnadest, vanimaist lauludest, lugudest ja loosungeist moodustus selline mitmepalgeline raamat, nagu on praegu meie käes. Nii pikk oli tee eesmärgini - päevani, mis saavutati Uues Testamendis. Taasavastamiseks uuritakse Vanas Testamendis kajastuvat lugu, mis pidi toimuma, et saaks saabuda üks päev - Inimese Poja ülendamine."

Seega põhimõtteliselt on tegemist ülevaatega Vana Testamendi olulisematest sündmustest ja isikutest, mis kõik aja jooksul valmistas ette Jeesuse Kristuse ristilöömist ja ülestõusmist. Hea ja loogiline raamat Vanast Testamendist kiire ülevaate saamiseks.

Jällegi julgen seda soovitada kõigile, keda Piibel vähegi huvitab, kuna peale selle Westermanni raamatu lugemist on hulga lihtsam uuesti Piiblit lugemida ja sellest aru saada.

J.Bowker "Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu" (oktoober)

John Bowker´i koostatud ülevaade erinevatest religioonidest oli kohustuslik kirjandus aines sissejuhatus maailmareligioonidesse.

Tegemist on küllaltki mahuka ja huvitava raamatuga, milles illustratsioonide ja fotode kõrval väga palju (üle 300 lehekülje) sisukat teksti erinevate religioonide kohta (nt hinduism, budism, islam, judaism, kristlus, Vahemere religioonid, Jaapani religioonid, Hiina religioonid jne).

Raamatu tagaküljel on öeldud, et:

"Religioon on kujundanud iga kultuuri ning mõjutab jätkuvalt meie kõigi elu. Cambridge´i illustreeritud religioonide ajalugu näitab, kuidas erinevatest kultuuridest kasvasid välja maailma tähtsaimad usundisüsteemid; kuidas nad mõjutasid ümbritsevat sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku keskkonda ning kohanesid sellega."

See teos on kergesti mõistetav, kuid samas väga palju hõlmav. Seega piisavalt hea, et olla kohustuslik kirjandus (nagu meil), kuid samas piisavalt lihtne ja loogiline iga tavalugeja jaoks, kes soovib ennast religioone puudutavaga rohkem kurssi viia.

C.S. Lewis "Lihtsalt kristlus"

Nagu lubatud, on "pehmed" ajad möödas ja taas aeg asjalikuma kirjanduse käes.
C.S. Lewise raamatut "Lihtsalt kristlus" soovitas Arne Hiob lugeda meil fundamentaalteoloogia loengu raames. Tegelikult on juba varemgi olnud plaan see raamat kätte võtta ning kõige Lewisega seotu soovitajana tuleb esimesena meelde tegelikult hoopis Toomas Nigola. :-)

Ja kuigi ma olin "Lihtsalt kristluse" raamatust kui sellisest varem kuulnud, siis tegelikult oli mu info puudulik ja ma sain ikkagi petta :-D Nimelt ilma lähemalt uurimata eeldasin, et "LIHTSALT kristlus" räägib kristlusest lihtsalt. Tegelikult on käesolevas teoses hoopis jäetud kõrvale kõik see, mis erinevatel kristlastel on erinev ning keskendutud hoopis kristluse tuumale ehk "puhtale kristlusele", selgitatakse kristluse põhitõdesid.

Lugemine ei läinud sugugi kiiresti, sest mõtlemapanevaid arvamusi ja seletusi oli igal leheküljel. Väga raske on midagi konkreetselt välja tuua. Kui algselt pealkirja järgi arvasin, et tegemist on seletustega nö beebi-kristlastele, siis lugemise käigus sain aru, et mõne aja pärast tuleks see raamat mul kindlasti uuesti kätte võtta, et kõigest rohkem aru saada.

Endale tegin raamatust 6-leheküljelise kokkuvõtte, kuid siinkohal toon välja väga vägivaldselt valitud mõned tsitaadid:
- "Kristlus käsib inimestel meelt parandada ja tõotab andestust. Sellepäast pole tal sõnumit inimestele, kes ei tea, et nad on teinud midagi valesti, ega tunne vajadust andestuse järgi."
- "Laias laastus jaguneb inimkond mingit Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit Jumalat uskuvaks vähemuseks. Ses suhtes sarnaneb kristlus enamusega- /---/ religioonidega, mis kõik vastanduvad materialismile."
- "Inimene, kes tõrgub mis tahes valdkonnas tunnustamast autoriteete, nagu mõni teeb religiooni puhul, peab olema rahul sellega, et ta elu aeg mitte midagi ei tea."
- "Põhiliseks patuks ja kõige suuremaks paheks on inimese uhkus. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni; see on täielikult jumalavastane hoiak inimese vaimus."
- "Headusel ja kurjusel on tendents kasvada. See on põhjus, miks meie igapäevastel väikestel otsustel on nii suur tähtsus."
- "Teoloogia on nagu maakaart./---/ Samuti ei jõua me kuhugi, kui vaatame küll kaarti, kuid ei lähe merele. Aga ilma kaardita ei ole meil võimalik orienteeruda."
- "Kui inimest ei huvita teoloogia, ei pruugi see tähendada, et tal pole Jumalast üldse mitte mingit ettekujutust, aga kindlasti tähendab see, et tal on terve hulk valesid, ähmaseid ning ajast ja arust kujutlusi."

Lühidalt öeldes tunnen pärast selle raamatu lugemist ennast natukene kindlamalt, kuid samas ka ebakindlamalt, kuna mitme asja suhtes sain aru, et tean neid ja mõistan, kuna olen juba varem õppinud või kogenud, kuid oli ka palju teemasid, mille puhul mõistsin, kui palju on veel seda, mida ma ei tea. Aga see on hea, sest nüüd saan edasi uurida! :-)

E. Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel" (september)

Taaskord sain loetud ühe softi raamatu ehk Elme Väljaste "Päriselu Proletariaadi puiesteel". Nagu umbes poolteist aastat tagasi rõõmustasin, siis mitte-üliõpilase ega mitte-õpetajana võisin endale mõnda aega lubada igasuguste kergete raamatute lugemist. Kuna ma sel aastal olen jällegi üliõpilane, on käes jällegi hulga keerulisemad teosed.

Käesolev raamat oli ühe naisterahva jutustus ja meenutused oma elust, alustades sellest, kui ta 70ndail noore miniana sattus tolleaegse ühiskonna elumudelisse- ämma ja äia pooleliolevasse individuaalelamusse Proletariaadi puiesteel ja jäi sinna aastateks.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle midagi andis, kuid teadsin, et tahan selle kindlasti lõpuni lugeda. Selline mõnus lihtsalt lugemine pärast pikka päeva. Võib-olla kõige rohkem andis see mõnusa teadmise, et keegi teine on elanud nii, nagu ma ise poleks valmis elama ja õnneks pole olnud vajadust nii elada.

Mõned tsitaadid:

- "Olen aastatega aru saanud, et kõige tähtsam ongi otsustamine. Otsustad mingi asja ära. Nii ma teen! Ja siis kasvavad just nagu nähtamatud tiivad selga. Uus energia kannab sind uute seatud eesmärkide poole."

- "Hoolimata aastaid kestnud põgenemistele suutsime hiljem, kui jäime omaette koju elama, luua kindlad ning toimivad peretraditsioonid. Ilma nendeta ei saa! Traditsioonid on nagu selgroog, mis toetab peres valitsevat vaimu ja hoiab kooselamise virge."

- "Palju inimesel vaja on? Sa ei võta ju enesega lõpuks midagi ühes. Milleks kõik need uhked majad ja autod, kui närvid on tuksis ja südamed seiskuvad ootamatult magamise pealt. Ütle, miks?"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz"

K. Priilinn "Tüdruk nimega Maricruz" ei olegi tegelikult romaan, vaid lihtsalt noortejutustus. Kuna mul oli plaanis tutvude noortekirjandusega, siis sai see sellegi poolest läbi loetud.

Selle jutukese puhul sain aru, et mõne loo lugemiseks saab olla liiga vana. Või noh- mulle meeldib küll lugeda noorte- ja lastejutte, Lindgrenit võin siiamaani muudkui uuesti lugeda ja ikka nautida. "Tüdruk nimega Maricruz" aga pole selline lugu, mis väljaspoole raamatu sihtgruppi jäävatele inimestele midagi erilist pakuks.

Mõnus kerge paaritunnine lugemine, kuid erilisi emotsioone ei tekita. Kogu raamat, kõik tegevused ja tegelased jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ning mitte millessegi polnud kirjanik tegelikult süvenenud.

A. Vallik "Kuidas elad, Ann?" (august II)

Aidi Valliku kodulehel on kirjutatud, et "Kuidas elad, Ann?" on autori esimene pikem proosatöö noortele. Raamat näitab kolme nädalat 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade ning tormiliste sündmuste keerises, kuhu on ta tõuganud hoolikalt varjatud ning mahasalatud perekonnaprobleemid.

Sellest raamatust on viimastel aastatel ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja juba ammu oli mõte seda lugeda. Võttis mitu aastat aega, kuni selleni jõudsin, kuid kahjuks pidin pettuma. Tegelikult ma ei teagi, mida ootasin, kuid tundus kuidagi väga üldine ja pinnapealne raamat. Kuna see teos on paljudes koolides (ma pole kindel, kas kõigis) ka kohustusliku kirjanduse hulgas, siis ootasin võib-olla rohkem süvenemist ja vähem lihtsalt pidutsemise, joomise jms kirjeldust. Kuid äkki annab see noortele rohkem kui mulle, kellest vanuse mõttes peaks selline eluetapp juba päris kaugel olema...

Võib-olla loen tulevikus ka selle raamatu järjed läbi, kuid 100% kindel selles pole. Hetkel võtan ette mõned järgmised eesti tänapäevased noortekirjanikud (kirjanikud, kes on vähemalt ühe teose kirjutanud :-P ) , sest sooviks saada laiemat pilti sellest, mida siis noortekirjanikud kirjutavad ja millisena tänapäevast noorteelu kirjeldavad.

L. Bagshawe "Ülalpeetav naine" (august I )

Ühel päeval P.-J. raamatukogus käies olin üliõnnelik, sest sain hunniku raamatuid, mida olen tükk aega planeerinud lugeda. Louise Bagshawe "Ülalpeetav naine" oli üks nende seast.

Kui ma olin tükk aega lugenud, tuli midagi tuttavat ette. Kuna Bagshawe "Karjääritüdrukud" mulle väga-väga meeldis, siis arvasin algul, et äkki kirjanik on ennast mõne teema puhul korranud ja seetõttu tulebki tuttav ette. Aga see hakkas korduma... ja lõpuks sain aru, et olen seda raamatut ka ikkagi lugenud. Kuigi ma ei mäletanud, et mis lõpuks sai, siis ikkagi kadus kuidagi raamatu võlu. Iseenesest on "Ülalpeetav naine" hoogne ja nooruslik, kuid varsti muutub väsitavaks pidev tähelepanu pööramine inimeste riietele ning seksuaalsetele tunnetele avaldumisele või mahasurumisele. Kuidagi natuke labaseks muutub. Kuid raamatu üldises mõttes lisabki see raamatule "kergust" juurde.

Sellegi poolest pole tegemist puhta naistekaga, vaid kindlasti on selles ka häid mõtted ja motivatsiooni, kuna näidatakse, et igasugustest rasketest olukordadest on võimalik välja tulla. Raamat "Karjääritüdrukud" meeldis mulle küll rohkem, kuna oli kuidagi värskem, kuid sellegi poolest julgen soovitada ka käesolevat raamatut.