Heli K lugemisaasta 2011

1. S. Meyer "Päikesevarjutus"
2. J. Juul "Sinu tark laps"
3. K. Murutar "Viimnekuu"
4. P. Coelho "Võitja on üksi"
5. O. Ruitlane "Naine"
6. S. Montefiore "Prantsuse aednik"
7. K. Priilinn "Liblikasonaat"
8. T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada"
9. K. Rakke "Seitse aastat seebiselt"
10. J. Asher "Kolmteist põhjust"
11. S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last."
12. K. Saar "Martin Greeni juhtum"
13. S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka"

No sel aastal pole eriti põhjust oma lugemistulemuste üle õnnelik olla. Oleks tahtnud rohkem ja rohkem lugeda. Raamatukogus alles ükspäev küsiti, et kas see raamat, mida mul on 40 korda pikendatud, on ikka veel olemas. On küll, vastasin. See raamat seisab riiulis ja ootab päevi, kui tunnen ennast piisavalt pädevana, et seda lugema hakata ja kui leian aega, et sellele keskenduda. Nagu arvata võib, siis mingit järjekorda sellisele raamatule kogus ei ole :) Seega seisab edasi.

Sellegi poolest sai täidetud lugemisblogi avamisel antud lubadus- lugeda 1 raamat kuus. Isegi 1 raamat sai rohkem loetud. Kui mõelda, et selle aasta sisse jäi veel 2.lapse sünnitamine, minu esimese noorsooromaanid "Lõpupidu" avaldamine, mu romaani "Homme on ka päev" kirjutamine, maale kolimine, maja ehitamine ja igasugune põllumajandus... siis vist kõige hullem aasta siiski polnudki.

2012a on jällegi plaanis nii lugeda kui kirjutada! Hetkel mõlemad võrdselt prioriteedid ka :)

H. Künnapas "Lõpupidu"
H. Künnapas "Homme on ka päev"

S. Oll "Põrgupõhja viimane Jürka" (detsember)

Varsti tuleb tekst ka! :)

K. Saar "Martin Greeni juhtum" (november)

Taaskord siis Tänapäeva noortekad käsil. Kiiri Saare "Martin Greeni juhtum" on 2011a konkursi III koha omanik.
Raamatut lugema hakates ei teadnud ma, "millesse ennast seganud olen"- võõrad olid nii autor kui ka raamat ehk et polnud mingit eelteadmist kummastki. Lugeda oli mõnus- tekst sorav ja sõnavara mitmekesine.
Mingil hetkel aga... sain aru, et tegu on ulmekaga. No ja see oli minu jaoks pettumus. Asi polnudki ju autoris ja tema töös, vaid selles, et mulle ulmekad ei istu lihtsalt... või vähemalt ma peaks enne teadma, et hakkan ulmekat lugema.
Aga kirjutamise mõttes ei ole nagu miskit ette heita.

S. E. Gottlieb "Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last." (oktoober)

Elu kolmeaastasega ei ole jah enam sama, mis kaheaastasega. Seega järjekordselt tundsin vajadust ennast veidi harida.
Raamatu pealkiri oli paljutõotav. Algus ka. Edasi aga tulid sellised üldised teemad, mida iga vähegi asjast huvituv lapsevanem juba niigi teab. Ma ootasin väga kolmeaastaste laste põhist infot, kuid enamus raamatust oli suhteliselt üldine. Seega tuleb ikka mõni järgmine kasvatusalane teos kohe kätte võtta.

Mõned tsitaadid:
- "Enamik kolmeaastasi mudilasi jumaldab rääkimist. /---/ Lapsega suhtlemine tähendab eelkõige mõttevahetust, mitte lihtsalt käskude jagamist."
- "Kolmeaastane laps arvab, et just tema on universumi keskpunkt. /---/LApse egotsentrismi ei tasu segi ajada täiskasvanu egoismiga. Kolmeaastased lapsed ei ignoreeri tegelikult teiste inimeste huve. Neil ei ole lihtsalt mõtlemine veel nii kaugele arenenud, et seda üldse teha."
- "Lapse hirmudesse tuleb suhtuda tõsiselt."
- "Mõnikord kujutab lapse käitumine ühte moodust, kuidas pöörata endale tähelepanu. Lapsed taipavad kiiresti, et kui nad peavad end vaikselt ülal, ei pööra keegi neile tähelepanu, tasub neil teha aga midagi lubamatut, kui vanemad tormavad kohe kohale."
- "Kolmeaastased lapsed otse janunevad tähelepanu järele ning püüavad seda iga hinna eest hankida. Seepärast peavad lapsevanemad pöörama lapsele võimalikult palju tähelepanu ka siis, kui ta end hästi üleval peab."
- "Kolmeaastane laps vajab 11-12 tundi und ööpäevas."
- "Rahulikule ja meeldivale unele üleminekule tuleb eraldada umbes 20-30 minutit."

J. Asher "Kolmteist põhjust" (september)

"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Minu arvustus Õpetajate Lehes

K, Rakke "Seitse aastat seebiselt" (august)

Eelmisel nädalal käisid Pärnu-Jaagupi raamatukogus noored kirjanikud. Käisin ka neid kuulamas. Koos JOosepiga saali ukse taga jalutades jäi raamaturiiulil silma Kerttu Rakke raamat. Ma ei tea, miks ma selle sealt kaasa haarasin. Aga hea oli, et nii tegin! :)

PÕhimõtteliselt on juttu seitsmest aastast, mil Kerttu Rakke oli seotud seriaaliga "Kodu keset linna". Ma olen seda sarja aegajalt näinud, seega sisututvustused olid kohati tuttavad... või noh vähemalt mõned tegelaste nimed.

Minu jaoks oli aga põnevam kogu see jutt kirjutamisest, tööstiilist ja tempost jne. Kui arvestada, et ma ise viimasel ajal suudan 4 lk teksti õhtu jooksul kirjutada ja siis on kõik, siis see 20 ja rohkem lehekülge päevas kõlab ikka jubedalt (ok, stsenaarium vist veidi lihtsam kui raamat...aga ikkagi). Seega väga meeldiv võimalus teistsuguse kirjutamise telgitagustessse piiluda. Ma ei tea, mis ma raamatust arvaks, kui ma ise kirjutamise- wannabe ei oleks :)

T. Kangur "Kõigile saab kurikaga virutada" (juuli)

Kanguri raamatu tagakaanel oleva ülevaate järgi ei ole täpselt aru saada, millise teosega on tegemist. Seetõttu olin esimesi lehekülgi lugedes õnnelik- vägev, suhteromaan mehe seisukohalt! Mõne hetkega pidin pettuma- hoopis krimilugu. Pole minu teema!
Üldiselt oli tegemist hoogsa teosega. Kuigi kriminaalsed tegelased ja teemad pole minu lemmikud, siis lugesin ikka küllalt kiiresti läbi. Veidi häiris... poliitiline korrektus! Selles mõttes, et poole peal tutvusin ka Kanguri kirjutamise blogiga ja raamatus oli tihti tunda, et on teadlikult kasutatud erinevaid võtteid. Kuidagi väga paipoisilikult kokkupandud lugu. Samas jäi minu jaoks mitu otsa lahtiseks ja kahtlaseks. Näiteks kõige lõpust ma ei saanud täielikult aru... ja mulle nii ei meeldi.
Samuti kogu peategelase endine elu ja vahepealne nö salaelu... lõpuni välja jäi minu arust saladuseks, et mis siis Kalle käitumist põhjustas? Mis täpselt vahepeal juhtus?

Kuid ringi ringi haaval erinevate kihtide avamine oli minu arust päris hea. PÕnevust jätkus. Samuti olid päris hästi kujundatud erinevad tegelased, kelle vaatenurgast teemat käsitleti.

Veel arvustusi:
- Loterii raamatublogi
-

K. Priilinn "Liblikasonaat" (juuni)

Kuna vahepeal tegelesin ise kirjutamisega, siis lugemine on veidi soiku jäänud ja täna sai lõpetatud juunikuu raamat. Seekord siis jälle eesti noorkirjanik Ketlin Priilinn ning tema romaanikonkursil äramärgitud töö "Liblikasonaat".

Romaan räägib noorest naisterahvast, kellel on kolm last, mees, maja ja kõik on hästi. Kuid siis avastatakse tal vähk ja mees kaotab töö. Lisaks mõned mured veel ning tulemuseks on hingeline ja perekondlik kriis.

Minu arvates on see Ketlini puhul kindlasti samm edasi "Hõbeinglist". Rohkem ma temalt täiskasvanute romaane lugenud pole. Erinevakoelisemaid sündmusi oleks ehk rohkem oodanud ja vahepeal tundus, et hakkas venima, kuid üldiselt oli kerge ja sujuv lugemine. Meeldis!

S. Montefiore "Prantsuse aednik" (mai)

Santa Montefiorelt olen enne korduvalt lugenud "Meelespeasonaati", millest olin väga vaimustunud.
"Prantsuse aednik" on ajaviiteromaan, mis räägib Mirandast ja Davidist, kes ostsid koos lastega maamaja. Kaasaegse loo kõrvale kerkib maja endise omaniku päeviku kaudu paarikümneaasta tagune lugu, mis põimub kaasajaga. Armastusromaanile kohaselt järgneb mitmekülgne suhetekeeris ja seejärel küllaltki loogiline lõpp.

Üldiselt raamat mulle meeldis. Looduskirjeldused on head ning inimeste tunded on samuti küllaltki südamlikult ja mitmekesiselt välja toodud, aga... mingil hetkel hakkas kõik liigselt korduma ning venima. Seega oleksin arvatavasti rohkem rahul olnud, kui teos poleks nii pikaks venitatud olnud.

Samas on Montefiore kindlasti üks neist kirjanikekest, kelle romaanid ka edaspidi ajaviiteks julgelt kätte võtaksin!

Kõige rohkem häirisid mind aga kirjanikust mitte sõltuvad asjad ehk kirjavead. Mitte lihtsalt punktid-komad, vaid ka see, et lauses oli sõnad ära vahetatud või sõnas tähed täitsa valesti. Ja seda mitte ainult ühel korral. Ma ei tea, kas olen nüüdseks kirjavigade suhtes tundlikum, või pole ma nii vigast raamatut ammu lugenud...

Mõned tsitaadid:
- "Temal /siilil/ on siin maa peal sama palju õigust olla kui sinul. Me kõik elame siin teatud aja koos ja ühel päeval sureme me kõik. Me peame austama kõiki jumala olendeid, isegi kõige väiksemaid sipelgaid."
- "Armastus on imevägi, Miranda. Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele."
- "Jah. Ta /laps/ vajab sinu heakskiitu ja sinu imetlust. Lastele on väga kerge meele järele olla: nad vajavad vaid meie tähelepanu ja armastust."

O. Ruitlane "Naine" (aprill)

Hmm... selline... äratav teos :) Minu esimene tutvumine Ruitlasega.

Üks nägemus „lollist maanaisest“ ja elu võimalikkusest Lollide Maainimeste alevis.

Mõned tsitaadid:
- „Veretööd Mehe ja Naise vahel ei tehtagi enamasti noa või kirvega. Inimest on palju lihtsam hukata teda endaga lämmatades. Tuleb lihtsalt juhmi järjepidevusega läbi lõigata niite, mis Inimest vee peal hoiavad... ja kõik... Luuletajat on lihtne tappa labidaga, niisama lihtne, nagu labidameest luulega.“ (lk 68)
- „Naine oli sügavalt usklik inimene. Kui enne jõule kirikus vaestele peredele abipakke jagati, oli ta alati kohal.“ (lk 73)