J.-K. Raid "Eelarve" (detsember VI)

251 lk
2013, Ema ja Isa OÜ

Raamatupoe kodulehel on järgmine tutuvustus:

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Lugesin kõnealuse ööistungi toimumise ajal Juku-Kalle FB lehelt osasid kirjutisi, seega raamatus eesootav polnud üllatus. Ma arvan, et eelolevate valimiste eel võiks see olla kohustuslik lugemisvara kõigile valijatele. Jah, võib arutleda teemal, et kas on viisakas kaasriigikogulaste kohta nii kirjutada... kuid samas- kas meie poolt valitud inimestel on õigustatud niiviisi kõigi aega ja raha raisata?

Aga see jäägu igaühe enda otsustada. Nii lugedes, kui pärast valimiskasti juures.

Mõned tsitaadid:

"Vaheaega nõudnud Valeri Korb pööritas oma pingis totralt ja ütles korraga asespiiker Jüri Ratasele: "Aitäh, proua juhataja! Ma võtaks nüüd vaheaja!" (lk 162)

"Mati Raidma aga pillas saalis absoluutse pärli: "Riigikogu on läbilõige ühiskonnast, aga kes kurat käskis nii sügavale lõigata!" (lk 210)

J. Haahtela "Kadumispunkt" (detsember V)

94 lk
Loomingu Raamatukogu nr 4-5/2014

Täiesti müstiline teos sellest, kuidas kirjutada haaravalt mitte millestki.
Peale alustamist, ei suutnud ma seda teost käest panna. Samas ei toimunud seal peaaegu midagi. Kuid selline märkamatu pinge ja ootus oli kogu aeg üleval.
Minu jaoks oli see esmakordne tutvus Haahtela loominguga. "Kadumispunkt" räägib uurimisretkest teise Soome kirjaniku, Raija Siekkineni jälgedel. Kõige rohkem saab selgeks see, kuidas midagi ei saa selgeks ja kuidas keegi Raijat väga ei tundnud. Aga see, kuidas Haahtela sellest räägib, on tõesti lummav. Kuidas nii väheste sõnadega on võimalik nii palju öelda. Tõesti, tekstis pole midagi üleliigset ja samas kõik, mis vaja, on olemas.

Joel Haahtela (1972) on erialalt arst, psühhiaater ja peab seda ametit ka praegu ikka edasi.


Mõned tsitaadid:

"/---/ ma tundsin sedasama, osalt meeldivat õudu nagu kunagi noorest peast- et asjad vaid juhtusid, et neid ei saanud eriti palju mõjutada, et maailm oli ja tuli vastu ja sellega pidi leppima sellisena, nagu see oli; et igaüks oli üksinda, ja polnud teist võimalust, kui tõusta hommikul üles, panna riidesse, astuda tänavale, käia kindlal sammul teiste seas, vaadata, kuhu see viib." (lk 18)

"Lisaks olid kunstnikud tihtilugu raske iseloomuga ja kõige paremad surnust peast, kenasti muuseumis, igatahes oli neist siis vähem tüli." (lk 25)

"Ja miks see lahkumise kihk, kui igale lahkumisele järgnes vältimatu tagasitulek; tagasi iseenesesse, tagasi selle juurde, mis oli või mille eest oli tahetud põgeneda?" (lk 84)

A. Kivi "Lähedal" (detsember IV)

239 lk
2008, AS Ajakirjade Kirjastus

Jätkuvalt olen Eesti autorite lainel.
Raamatu pealkiri on "Lähedal", kuid tahaks sellele vägisi lisada "...ja siiski nii kaugel."
Teos räägib läbi mitme aastakümne vahelduvalt ühe eduka naise lugu, kes peale koondamist läheb Kreetale ning sealsete nädalate jooksul siis olnud meenutab.
Juttu on suhetest erinevate pereliikmete (ema, isa, poolõed jne) ning meestega (armukesed, elukaaslane vms). Kõigi nende suhete puhul aga jäigi tunne, et kuigi inimesed on teoreetiliselt lähedal, siis on nad ikkagi kuidagi kauged... Ühestki neist tegelastest ei jäänud muljet, et nad peategelasega väga lähedased oleksid.

Stiililt on see mõnus teos, hästi loetav, silme ette tekivad pildid kirjeldatust. Kuigi väga aktiivset tegevust ei ole, siis pinge püsib ikka pidevalt üleval.
Veidi häiris liiga tihe ajastu vahetamine. Uue peatüki algul oli küll ilusti ära toodud tegevuse aastaarv, kuid sellegi poolest kippusid need segi minema. Samas oli just see võte, mis sundis rohkem kaasa mõtlema ning andis sisule kindlasti juurde.

Tsitaat:

"Kui pole ühist minevikkuega lootust ühisele tulevikule, ollakse vaba nii süüdistustest, kahtlustest ja kõhklustest kui ka kujutlustest, mis olevikust eemale kisuvad. Olude sunnil olime vaid siin ja praegu- ning saime sellest parima, mis võimalik oli." (lk 235)

M. Mikk "Tahan Soome elama!" (detsember III)

91 lk
2014, OÜ Pallimeri, Merike Mikk

"Tahan Soome elama! Teejuht: konkreetsed näpunäited ja tõsielulood" on väga praktiline paaritunnine lugemine, mis käsitleb tõesti enamusi küsimusi, mis Soome tööleminekut planeerides võiks tekkida. Tõsielulugudest arvasin millegi pärast raamatu tutvustust lugedes, et need on pikemad ja sisukamad. Aga mingi pildi andsid needki.

Kui enamusel meist seostub sõnaga SOOME Kalevipoegadeks ristitud eesti mehed, koristajana töötavad naised või viimasel ajal ka mugavuspagulased, siis minu jaoks on peale selle teose lugemist Soomest hoopis teine pilt ja arusaam. Tekkis tõsine huvi kogu selle süsteemiga tutvumiseks. Tundub, et meil on tõesti palju õppida... ja samas ID-kaardiga tehtavatest tehingutest ei sooviks ma küll mingi hinna eest loobuda.

M. Suitso "Hobusehullud" (detsember II)

352 lk
2013, Tänapäev

Päeviku vormis kirjutatud noorsooromaan koolis "nähtamatute" hulka kuuluvast Johannast, kes ühksanda klassi algul leiab endale uue hobi- ratsutamine! Sellega tegelemine aitab tal läbi erinevate keerdkäikude ka klassikaaslaste seas populaarsemaks muutuda.

Igati viieline teos! Selline ilus ja suht etteaimatav. Seega turvaline lugemine, kus kõik, kes peavad, saavad omavahel kokku, halvad saavad karistada ja head oma kannatlikkuse eest tunnustatud.

Aga hobustega seonduvast oli päris palju juttu ja tuletas küll meelde, et ratsatrenni peaks minema! :)

A. Kivi, D. Lamp, K. Murutar, I. Raitar "Seiklus neljale" (detsember I)

247 lk
2009, AS Ajakirjade Kirjastus

Naistekas. Selle sõna kõige paremas mõttes ehk et naiste kirjutatud teos naistele.
Loetud sai paari päevaga, sest lihtsalt vaba aega polnud rohkem. Nii, kui raamatu käest ära panin jäi kripeldama, mis ikka edasi saab?
"Seiklus neljale" on nelja autori poolt ühiselt kirjutatud teos, kus igaühel on oma tegelane, kelle kaudu ta räägib. Naised võidavad kõik nädalase reisi luksuslaevaga, mille jooksul räägivad üksteisele etteantud teemadel lugusid. Teemadeks on näiteks teine naine, häbi, emad ja tütred jne.
Kuna omavahel suhtlevad võõrad inimesed, kes arvatavasti tulevikus enam ei kohtu, on jutustused ja ülestunnistused ausad ja avalad.

Väga eluline raamat, kust iga naine ennast mingis tegelases kindlasti üles leiab. Võib olla isegi kõigis midagi. Nii on mõtlemapanevaid juhtumisi ja mõtteid küll ja küll.

Mõned tsitaadid:

Ka minul endal on alati olnud häbi kuidas-sul-läheb-küsimusele vastata: jah, mul läheb hästi! Isegi siis, kui tegelikult läheb kohe väga kenasti. See tundub natuke piinlik: äkki küsijal endal ei lähe parasjagu sugugi nii hästi? (lk 148)

Ma usun, et küll sa aru saad, milline on õige suund. Milleks muuks me elame, kui ainult selleks, et lõpuks mõista tehtud vigu. Ja aru saada, millistel hetkedel on õige suuna pealt valele poole keeratud...(lk 235)

"Kuldset keskteed" pole olemas. /---/ Tean nüüd, et ei laste ega liisingute nimel ei tohi kummi kuhugi keskpõrandale kokku venitada, nii et kõik on tegelikult õnnetud. Ei saa olla "natuke õnnelik"- nii, nagu ei olda "natukene rase". Sa kas oled või mitte.(lk 241)

I. Raitar "Karmavõlad" (november)

191 lk
2013, Legend

Nagu raamatu tagakaanel kirjutatud, on "Karmavõlad" ühteaegu romantiline armastuslugu ja samal ajal ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapärast saatuseniitide teemal.

Samal ajal jälgitakse kolme lugu, mis toimuvad tänapäevases Eestis, 1548-1579a Tiibeti kloostris ja 1845-1846a näljahädas Iirimaal. Näiliselt täiesti erinevad lood ja inimesed tegelevad tegelikult kõik armastuse otsimise ja selle sõnastamisega. Püüdes aru saada, mis on teiste inimeste roll meie elus ja meie oma nende elus.
Kuidas seda täpselt tehakse, lugege ise. Kõike ei saa ette rääkida.
Raamat on mõnusalt kirjutatud, seda on hea lugeda.

Raamatu kohta saab veel lugeda siit: Karmavõlad.

Mõned tsitaadid:

"Karmavõlad on alati vastastikused. Nende puhastamine on alati vastastikune. Meie teed ei ristu ju kunagi juhuslikult. Minu palved ja õnnistused on sinuga, armas sõber. Me veel kohtume. Siis kui kõigi võlad kõigi ees on tasutud."

Trükkimisraha kogumine Hooandjas!

Armsad sõbrad!
Ilmumas on minu neljas raamat "Minu ilus elu maal". Seekord aga palun teie abi.
Nimelt olen algatanud raamatu trükkimiseks raha kogumiseks hooandja keskkonnas projekti. Palun vaadake meie videot ja tutvuge kingitustega, mida saate, kui aitate raamatu trükkimisele kaasa. Loomulikult olen kõigile väga tänulik, kui aitate selle teose kaante vahele. Aega on 30.novembrini!!!!
Täpsem info ja video siin: "Minu ilus elu maal" trükkimine!


Toetades hooandja kaudu raamatu trükkimist, saad näiteks 11€ eest kingituseks valida vastvalmiva raamatu, mis hiljem poes maksab kindlasti rohkem.

Tänan väga!

R. Roost "Mis sul viga on" (oktoober)

128 lk
2011, Raudwara

Omanäoline ja põnev teos.
Autor on võtnud kritiseerimise alla enamus asju, mis meid igapäevaselt ümbritsevad: religiooni, poliitika ja poliitikud, keskkonnaaktivistid, prostituudid, pangad, meedia jms.

Rahva Raamatu leheküljel on raamatu kohta jägmine tutvustus:

"See raamat on kontsentraat – lahustamata ülbus ja julgus saata pool elu kuradile. See raamat on austusalvaldus vabamõtlejatele, kes julgevad suud lahti teha. See raamat on ülistus enda elu peremeheks olemisele ja nendele vähestele, kes ei taha mitte paati kõigutada, vaid seda kõige täiega õhku lasta. See raamat on sinule, kui sa tahad toita seda väikest põlevate silmadega anarhisti, kes sinu hinge alumisel korrusel salaja elab. See raamat on sinule, sest meie silmad on tapeeti täis."

Suur osa teosest oligi asjalik ja mõnus äratus ja meeldetuletus asjadest, mida me igapäevaselt enda ümber enam ei märkagi, kuna oleme nii tuimestatud. Kuigi peatükid olid lühikesed ja mõtted kontsentreeritud, siis aegajalt jäi mulje, et mõnest teemast on räägitud lihtsalt seetõttu, et tõesti ikka KÕIGE suhtes kriitiline olla.
Igal juhul julgen seda teost soovitada, sest mõtlemise lõõrid lööb tekkinud ummistusest mõneks ajaks lahti küll.

Mõned tsitaadid:

Meile pekstakse ajju varjatult iga päev seda standardit, mida me peame järgima. Miks? Sest kui inimesed on sarnased, on neid lihtsam ohjata ja manipuleerida. See oleks tunduvalt keerulisem, kui mitte võimatu, kui oleks normaalne, et kedagi ei koti mood, aktsepteeritud abstraktsed moraalinormid ja turvaline rutiin.(lk 109)

Mõned väidavad, et tänapäeva ühiskond nö arenenud riikides on parim, mis eales on olnud, sest meil on olemas demokraatia ja valikuvabadus. Mis demokraatia? Mis valikuvabadus? See, et sul on valida 64 erineva maitsega saiakese vahel, ei ole tõeline valikuvabadus, kui sa pead oma kodu soetamiseks ennast aastateks laenuorjusse andma. (lk 48)

Tõelised prostituudid on inimesed, kellel puuduvad põhimõtted ja väärtushinnangud. Enamus tõelistest prostituutidest kannab ülikondi ja lipse. Ma räägin nendest litsidest, kes on alati valmis oma põhimõtted raha eest hülgama. /---/ Need on need inimesed, kes astuvad erinevatesse erakondadesse raha eest, keda ei huvita mingi kuradi ideoloogia, mida nad seal esindama peaksid. Enamus kuulsatest nägudest, kes valimisplakatitel figureeruvad, ei ole mingid idealistid. Nad tõenäoliselt ei tea mitte midagi selle erakonna valimisprogrammidest ega pikaajalistest suundadest.(lk 112)

K. S. Vatmann "Tuusik teisele kaldale" (september)

346 lk
Hea Tegu Kirjastus, 2014

"Tuusik teisele kaldale" on Kati esimene raamat Vatmanni nime all, kuid tegelikult on loomulik jätk Murutarina avaldatud teostele.
Taaskord on tegemist Katilikult väga isikliku ja avala teosega, mis samal ajal on täiesti ilukirjanduslik väljamõeldis. Kõlab võimatult, kuid nagu Kati isegi ütleb, siis kõigis raamatus tegutsevates naistes on teda. Ja usun, et ka kõiki teisi naisi. Nii saabki teos olla samal ajal väga aval ja isiklik, kuid rääkida ka kõigist naistest (ja meestest!) üldiselt.
Inimhinge pugemine ja selle analüüsimine on Kati leivanumber nagunii ning ka selles teoses pole sellega koonerdatud.

"Tuusik teisele kaldale" sisaldab mitmete erinevate naiste lugusid. Naised elavad erinevates riikides, erinevates oludes, kuid samal ajal. Nii oleks lood nagu erinevad, kuid tegelikult jõuavad kõik lõpuks põlemiseni. Mitte tänapäevase haiguse läbipõlemiseni, vaid uuenemise, puhtakspõlemiseni. Ja mida kiiremini selle vajadusest aru saadakse, seda kergemalt puhastustuli läheb.

Kati käsitleb kergelt, kuid samal ajal sügavalt elulisi teemasid, seega leiab igaüks sellest teosest kindlasti äratundmist oma elust. Lugude jätk või lõpp (?) samas pole sugugi igapäevane, nii et tasub lugeda ja kaasa mõelda.