Heli Künnapas "Jõuluks koju"

120 lk
2016, Heli Kirjastus

Juhtuski nii, et minu seitsmes raamat on ootamatult hoopis sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.osa "Jõuluks koju".  Trükki läks mitu nädalat varem küll "Tähtajaline elu" 2.osa, kuid kuna viimane on kõvakaaneline, siis läheb selle trükkimisega kauem aega.

"Jõuluks koju" on minu katsetus lihtsate ja armsate "naisekate" vallas. Eks igaüks saab nüüd ise lugeda ja öelda, kuidas õnnestus.

Raamatu sisu:
"Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?"

Sarja järgmisest raamatust on kirjas põhiidee. Loodan suure osa raamatust veel selle aasta jooksul paberile saada. Lugejateni peaks järgmine osa jõudma järgmise aasta veebruaris. Esimene osa ilmus järjejutuna Delfi naistekas, kuid teist osa tuleb ikka paberil lugeda.

Tänu sellele raamatule käisid Delfi naisteka päkapikud enne jõule meile kingitusi ka toomas. Videot sellest näed siit!

R. T. Kiyosaki, S. L. Lechter "Rikas isa, vaene isa" (november)

232 lk
2005, Sinisukk

Kuna ma siin jätkuvalt rikkaks saamisega tegelen, siis on õigustatud, et lõpuks harin ennast ka sel teemal. Või õigemini- jätkuvalt! Sest pärast kõiki neid raamatupidamise kursusi jms ei ole õige öelda, et ma alles HAKKAN ennast rahaasjades harima. Isegi raamatut "Rikas isa, vaene isa" lugesin esimest korda juba 2005.a detsembris ehk 11 aastat tagasi. Sellest ajast on raamat mu enda raamaturiiulis olemas olnud. Sel nädalavahetusel olin lastega üksi kodus. Mingil hetkel raamaturiiulist möödudes tuli tunne, et vot seda raamatut tahan nüüd lugeda. Ehk hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida viimasel ajal lugenud ja kirjutanud olen.

"Rikas isa, vaene isa" on ameerika turgu arvestades kirjutatud raamat. Kui seda meeles pidada, siis on lihtne meie oludesse mittesobivad mõtted välja jätta ning keskenduda üldistele põhimõtetele, mis kehtivad kõigi jaoks.

Kui kiunumisega pihta hakata, siis olen kindel, et kogu selle jutu oleks saanud ka lühemalt ära öelda. "Rikas isa, vaene isa" kirjutamise ajal aga Kiyosaki ilmselt veel ei teadnud, et mõne aasta pärast on ta välja andnud veel palju-palju samateemalisi raamatuid, mis koostöös ta veel rikkamaks teevad. Nii et paljud kordused ja pikad venitamised oleks võinud ära olla.

Nagu ütlesin, olen seda raamatut 11 aastat tagasi lugenud ja nii olid põhilised ideed mulle teada. Mitmeid neist olen aastaid ka enda elus järkjärgult sisse viinud. Ja sellegi poolest oli see väga värskendav lugemine.

Julgen raamatut soovitada kõigile, kes kunagi ettevõtlusega alustamisele on mõelnud. Palgatöötajatel, kel on kindel kuupalk, mida nad mõjutada ei saa, ei tasu seda raamatut väga kätte võtta, sest see võiks asjatut masendust tekitada. Kiyosaki on sellise omanikele tulu teenimise suhtes suht kriitiline. Tema kindel tee on oma firma kaudu raha teenimine. Raamatust võib jääda mulje, et see on nii tohutult lihtne, kuid tegelikult kaasnevad oma ettevõttega ikka päris suured riskid. Pealegi pole kõik inimesed valmis selliseks pingeks, mis ettevõtlusega kaasneb. Nii et mina ei julgeks küll absoluutselt kõigile ettevõtlust soovitada, ega öelda, et see on nii tohutult lihtne.

Üks oluline kõigile mõeldud mõte raamatust on aga arusaam, et tulude tõstmiseks on vaja investeerida varadesse, mitte kohustustesse. Personalijuhina sain korduvalt õppetunni, kuidas inimesed pole kunagi oma palgada rahul. Kiyosaki rääkis sellest samuti- vaesed ja keskklass ostavad endale raha eest kohustusi ja nii nad ei saagi kunagi oravarattast välja. Oravaratas tähendab siis ringi, kus käid tööl, teenid raha, kulutad, käid tööl... jne. Kui tõuseb palk, tõusevad kulutused, siis tuleb rohkem töötada, tõuseb palk, tõusevad kulutused... Tuttav, eks ole?

Praegu on mul küll hirmus tuhin veel raha teemal targemaks saada. Milliseid häid raha teemal harivaid raamatuid oled Sina lugenud? Mida julged soovitada? Milline Kiyosaki raamatutest on veel lugemist väärt?

Minu ilus elu maal: Jõuluks koju #1 - järjejutt Delfi naistekas

Minu ilus elu maal: Jõuluks koju #1 - järjejutt Delfi naistekas: Novembrikuu keskpaigas hakkasin Delfi naistekas kirjutama järjejuttu "Jõuluks koju". Avaldan tagant järgi nüüd need osad ka siin. ...

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 2.osa

2016 detsember
Heli Kirjastus

Postitus teemal "Mida Heli kirjutab?".

Tähtajaline elu 2.osa on minu noorteromaani teine osa. Teose peategelane Rebecca läks õnnetu armastuse ning eneseotsingute tõttu aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Kuna mul endal on see tee samamoodi läbi käidud, siis on ilmne, kust on tulnud teose idee. Siiski pole tegemist otse elust maha kirjutatud raamatuga. Nii et kui keegi arvab ennast siit ära tundvat, siis ausalt- kõik kokkulangevused eluga on juhuslikud.

Juba detsembrikuus see raamat välja tuleb. Esimene osa ilmus pea poolteist aastat tagasi, nii et kiiremad lugejad on teist osa päris kaua oodanud. Siinse blogi lugejad aga saavad nüüd aru, miks ma viimasel ajal väga palju lugeda pole jõudnud. Ikka seetõttu, et lõpetasin Tähtajaline elu 2.osa.

Peale selle kirjutasin oktoobris Delfi naistekasse järjejutu "Jõuluks koju", mis samuti detsembris raamatulettidele jõuab.

Nii palju siis lugemisest.

Sellest, kuidas Tähtajaline elu 2.osa endale soodsamalt soetada, saad lugeda aga siit: Telli noortekas Tähtajaline elu 2.osa hinnaga 10€!

B. Delinsky "Esimene, parim ja ainus" (oktoober)

264 lk
2014, Ersen

Kuna mul on endal ka plaan nüüd romantiliste lühiteostega kätt proovida, siis püüan neid ikka lugeda ka. Minu esimene (vist?) tutvumine Harlequini sarjaga läks väga igavalt. "Eksleja" oli üle aegade igavaim teos, mida olen lugenud.

Nädala lõpus aga jalutasin taas raamatupoes. Väga heade hindade letist haarasin kaasa Barbara Delinsky "Esimene, parim ja ainus" ning Susan Mallery "Unelmate peig". Kuna mul praegu üldse aega ei ole, siis esimesena asusin lugema neist väiksemamahulist ehk Delinsky teost. Kuigi see on minu arvestuses alles oktoobrikuu raamat, siis ausalt, mul on mitu lugemist veel pooleli, kuid need on lihtsalt lõpetamata.

"Esimene, parim ja ainus" on küll lihne ajaviiteromaan. Selle peategelane Marni Lange oli 17-aastaselt Brian Websterisse kirglikult armunud. Seejärel viis üks traagiline õnnetus nad aastateks lahku. Neliteist aastat hiljem said nad tööalaselt kokku ja vana arm polnudki vahepeal ära roostetanud.

Tundub taas selline hästi lihtne ja klassikaline lugu. Oligi! Aga lugeda oli mõnus. Kokkuvõttes ei juhtunud ju väga midagi, kuid raamatut käest panna ei saanud. Mõnus voolav tekst. Lihtne, kuid mitte sisutühi. Nii et mõnus mõnetunnine ajaviide. Lihtsate armsate lugude nautijatele soovitan küll.

Praegu tundub, et selle autori teoseid võitan ka ise edaspidigi kätte.

R. Carr "Eksleja" 1.raamat (september III)

352 lk
2014, Ersen

Ma ei mäleta, millal ma viimati niii väga ootasin, et raamat loetud saaks!!!
Ausalt- väga igav oli. Aga ma olen nii tihti raamatupoes neid ilusaid Harlequini sarja romaane imetlemas käinud. Neile on raamatupoes eraldi riiulid, kus siis hulk ühtemoodi ilusaid värvilisi kaasi reas. Nii ma siis mõtlesin, et kaua ma elan nii, et ma ei tea, millest sellised raamatud räägivad. Mõtlesin seda kõik need 352 lehekülge. Pooleli ei tahtnud jätta, aga loetud ka nagu kuidagi ei saanud.

Lugu on siis klassikaline, kus väiksesse kohta ilmub üks uustulnud- mees, nimega Hank Cooper. Ta on aastaid ringi rännanud ja pole ennast ühegi koha, ega inimesega pikemalt sidunud. Loomulikult leiab ta just sellest väikesest kohakesest elu armastuse, kelleta enam lahkuda ei suuda. Peale selle avastavad mitmed teised kohalikud, kuidas nad on aastaid teineteist armastades kõrvuti elanud ja nüüd julgevad seda tunnistada.

Ehk lugu, mille esimestel lehekülgedel saad aru, kes kellega kokku saavad. Ja nii ka on. Ei mingeid üllatusi. Isegi mitte selles, millist teed pidi nad teineteiseni jõuavad. Kogu selle armumise ja üksteise leidmise ümber puudus minu jaoks kogu romantika. Ei mingeid tundeid lugedes. Tegelased jäid samuti väga võõraks ja ei puudutanud üldse.

Tegemist on seega lihtsa ajaviiteromaaniga. Mind väga huvitab, kuidas kirjanik samal teemal veel mitu-mitu raamatut on üles ehitanud... aga ma tõesti ei suuda seda rohkem lugeda.

Harlequini raamatute kaanepildid on aga ikkagi ahvatlevad ja lugema kutsuvad.

A. Jardin "Ainult üks kord" (september II)

151 lk
2015, Eesti Raamat

"Ainult üks kord" oli minu esimene tutvumine Eesti Raamatu nüüdisromaani sarjaga. Tunnistan- ma ootasin midagi muud!

Teose lugu on paljutõotav (tekst raamatupoe kodulehelt):

"Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.
Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”
Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?"

Kuna New Yorgi WTC kaksiktornid (või õigemini nende endine asukoht) ja kuupäev 11.september kohe esimestel lehtedel mängu tulid, siis tegelikult reetis see suuresti kogu loo tuleviku. Mitte küll teed, kuidas selleni jõutakse, kuid ega väga palju variante ei jäänud.

Minu jaoks oli see lugu... mehelik. Tegelikult polnud selles loos minu jaoks mingit kirge. Vaid puhas matemaatika- kes, kellega, miks ja millal peaks koos olema. Nö kire ajel tehtud teod jäid ka minu jaoks liiga mõistuspäraseks.

Sellised kiitsakamapoolsed raamatud on tavaliselt õhukesed sellepärast, et need on keerulised ja neis on palju mõtlemistvajavaid mõtteid (no vähemalt need, mis kõvade kaantega mingis nimekas sarjas ilmuvad). Kõik need teemad, millele ma oleks tahtnud peale sellise raamatu lugemist mõelda, minu jaoks sealt lõpuks üldse üles ei kerkinud.

Üks põnev kirjanikupoolne nõks minu jaoks, mida ma pole varem kohanud, oli kirjanikuga teoses kohtumine. Ehk et Alexandre Jardinist sai raamatu "Ainult üks kord" üks kõrvaltegelane, kellele isegi paar rida teksti anti. Aga tema ühest teisest teosest (guugeldades leidsin, et see pidavat tema kuulsaim teos olema) oli juttu korduvalt. Arvata võib, et ma selle võtte mõnes enda raamatus varsti ära kasutan, nii et minu tegelased saavad ka kokku kirjanik Heli Künnapasega ning räägivad tema raamatutest.

S. Montefiore "Tuletorni saladused" (september I)

344 lk
2016, Varrak

Santa Montefiore on minu jaoks varasemast tuttav valik. Varem olen lugenud tema teoseid "Meelespeasonaat" ja "Prantsuse aednik". Mõlemad raamatud on sellised, mis jäävad meelde. Eriti "Meelespeasonaat". Samas on selle lugemisest möödas pea 10 aastat, seega ega ma ei tea, kas praegu loeksin seda sama vaimustunult.

"Tuletorni saladused" peategelane on 33-aastane Ella Trawton, kes põgeneb oma sisutühja ning suuresti ema poolt planeeritud elu eest Londonis. Ta varjub Iirimaa võrratus kohas nimega Connemara, kust ta perekond on pärit. Algab retk läbi perekonna ajaloo saladuste ning loomulikult toob uustulnuk uut hingamist väikese koha elanike seas.

Seoses mu enda noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisega on mul niigi praegu Iirimaa vaimustus (ei, mu teose tegevus pole Iirimaale kolinud, ikka "kõigest" Ameerikas, kuid Iirimaa tuleb ka teemaks). "Tähtajaline elu" 1.osa on müügil näiteks Rahva Raamatus. Nii vaimustas mind ka raamatus kogu see Iirimaa metsiku looduse kirjeldamine. Oleks tahtnud kohe ise ka sellesse sukelduda.

Montefiore kirjutamise stiil on mõnusalt ladus. "Tuletorni saladused" ei tekitanud mingeid tohutuid emotsioone, loos polnud mingeid väga erilisi pöördeid, kuid sellegi poolest oli kogu aeg huvitav ja kõik liikus edasi.

Seega mõnus meelelahutus.

K. Hannah "Jaanimardika tee" (august I)

469 lk
2012, Varrak

Suures plaanis räägib see raamat kahe naise sõprusest rohkem kui 30 aasta jooksul ehk vanuses 14-40+. Selle perioodi sisse mahub väga mitmeid erinevaid eluperioode- selliseid, mida naised käivad kõrvuti, kui ka selliseid, kus mõlemal on täiesti erinev tee. Pidevalt kordavad naised lapsepõlves antud lubadust: sõbrad igavesti. Ja nii tullakse koos väga erinevatest olukordadest ja eluetappidest läbi.

Võtsin selle raamatu raamatukogust kaasa täiesti suvaliselt ja ilma igasuguse eelteadmiseta. Algus venis. Kogu see noorusaja kirjeldamine oli kuidagi väga aeglane ja tundus, nagu ei jõuaks kuhugi. Siis aga läks tegevus käima ja lugesin üle 100 lehekülje päevas. Jah, sellele aitas kaasa see, et käisin paaril õhtul lapsi hoidmas, kus pidin magavaid lapsi valvama. Järelikult oli mul aega rahulikult lugeda.

Nüüd näen, et sellel raamatul on olemas ka teine osa ning mõtlen isegi sellele, et võiks seda lugeda. Millalgi. Ehk siis nii huvitav polnud, et kohe nüüd teist osa otsima minna, kuid samas jäid küsimused õhku küll ja hea meelega vaataks, kuidas kirjanik need teemad on lahendanud.

K. S. Vatmann "Mustrimuutjad" (juuli)

235 lk
2016, Kirjastus Hea Tegu

Kati Saara Vatmanni (end. Murutar) raamatud ei jäta kedagi külmaks- neid kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende hulka, kes Vatmanni raamatutest alati mingi edasiviiva mõtte leiab.

Minu viimase aja üks mõtlemist muutev lugemiselamus oligi Kati raamat "Mustrimuutjad". Nägin ka sellest etendust, mida Kati kodus Soone talus etendati. Mõtted sellest on kirjas siin: Kati juures Soone talus muudeti mustreid.

Mustrimuutjate loos saavad Eestimaa viimases metsas kokku seitse täiesti erinevat inimest: nunn, metsavaht, moslemitarist teadlane, nõiatar, poliitik, ärimees, väemees. Tegevus toimub ajal, kui Eestimaa linnad on getostunud ja viimast metsa hakatakse maha raiuma.

Kati sunnib oma teoste läbi inimesi oma valudele otsa vaatama. Tihti teeme elus seda, mida peab, mida oleme harjunud nägema, mida on kõik teised enne meid teinud... mõtlemata, kas see on ka see, mida MINA tahan. Järgime elus mustreid, mis on teised meile ette kirjutanud ja ette elanud ning ei mõtle, kas me ikka sobime sellesse mustrisse.

Vana tõde on, et kui probleemi saab sõnastada, saab seda ka lahendada. Kati kisubki Mustrimuutjates probleemi ehk võõraste mustrite järgimise lahti ja sunnib tegelasi iseendale otsa vaatama.

Seda raamatut lugedes ning etendust vaadates pidin ka mina seda tegema- endale ja mustritele oma elus otsa vaatama. Arusaamine, et pead midagi oma elus muutma, on valus. Tegelikult aga on sellest tulenev vabanemine hiljem läbielatud valu väärt.

Seega soovitan soojalt Kati raamat kätte võtta, rahulikult läbi lugeda ning endast läbi lasta. Meie elus on palju asju, mida me teeme, aga tegelikult ei peagi. Lihtsalt tundub, et me peame, sest me ei mõtle teistele võimalikele variantidele.