V. Rannet "Kivid ja leib" IV osa

Lugesin oma blogist, et aasta aega tagasi oli Vaike Ranneti "Kivid ja leib" IV osa oli juba siis üks raamatutest, mis mul pooleli oli. Tegelikult alustasin "Kivid ja leib" esimese osa lugemist umbes keskkooli ajal... seega kokku olen seda sarja lugenud mingi 7-8 aastat. :-) Aga nüüd on loetud!

"Kivid ja leib" raamatutest meeldis mulle kõige rohkem esimene osa (ilmunud 1972.a.) . Selle oli kirjutanud Egon Rannet, kes suri enne teise osa ilmumist ja seejärel oli järgmiste osade autoriks juba Vaike Rannet.

Esimeses osas oli kõige rohkem juttu maaelust ning tolleaegsest olustikust. Kuna minna sellest ajast midagi ei mäleta, siis on väga huvitav lugeda, kuidas meie vanemad ja vanavanemad on pidanud elama, millega hakkama saama. Kõigi "Kivid ja leib" nelja osa lugemise läbi sain kindlasti palju targemaks tolleaegse olustiku suhtes ning see aitab rohkem mõista neid inimesi ja lugusid.

Viimane osa hakkas minu arvates juba väga venima. Üldiselt oli tore, et nii paljude inimeste elukäiku oli jälgitud ja et need omavahel ka ristusid, mitte lihtsalt ei kulgenud. Samas lõpuks jäi mul arusaamatuks, et kas niiviisi raamat lõppebki??? Mis neist edasi sai? Ja see polnud selline hea tunne, kus jääda peale raamatu lõppu tegelastele kaasa mõtlema ja tundma, vaid see oli kummaline arusaamatus, et kuhu siis jõudis see tee, mida terve raamatu vältel muudkui edasi keriti? Näiteks Pargase, Meyla jt selliste saatus ja mõtted jäid minu jaoks lõpuks liiga õhku rippuma.

Sellegi poolest on mul ülihea meel, et kõik need osad läbi said loetud.

E. Goldratt "Eesmärk" (märts)

Ülikooli ajal poolenisti kohustuslik kirjandus, mille nüüd jõudsin lõpuni läbi lugeda.
"Eesmärk" on segu juhtimisõpikust ja armastusromaanist. Autori järelsõna järgi on see ka põhjus, miks algselt selle raamatu väljaandmisest keelduti. Tootmisettevõttes töötades oli väga tore näha seda, et mujal käivad ka asjad nii, leida seoseid jne. Ma usun, et varem poleks see raamat mulle nii palju andnud, kuid praegu sain küll mitmeid tarkusi, mida kindlasti kasutada võiks. Seega tootmises juhtimisega tegelevatel inimestel tasub küll seda raamatut lugeda.

Mõned tsitaadid:
- "Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk."

- "Parim, mis ma seni olen suutnud välja pakkuda, on tunnistada, et me ütleme millegi kohta, et see on loogiline, ainult siis, kui see klapib meie enda intuitsiooniga."

- "On hämmastav, kui sügavale sellised asjad juurdunud on, mida meile on õpetatud ja mida me oleme rakendanud, ilma et me kunagi oleksime kulutanud aega selle peale, et asja üle omaenda peaga järele mõelda. "Ära anna vastuseid, esita hoopis küsimusi!"- see on asi, mida ma pean harjutama."

- "Firma presidendina, kui sa ei tea, mida teha, kui asjad ei lähe hästi, siis sa võid alati kaardid uuesti ümber segada- reorganiseerida." :-)

- "Me võime alati tegutsemist edasi lükata, raisates aega mingi välise, kunstliku korrastusega jännates."

- "Kogu pudelikaelade kontseptsioon ei ole mitte suunatud tegevuskulude vähendamisele, vaid on keskendatud tulu suurendamisele."

- "Mida me taotleme? Võimet vastata kolmele lihtsale küsimusele: Mida muuda? Mis suunas muuta? Kuidas muutusi esile kutsuda?/---/ Kui juht ei tea, mida vastata neile kolmele küsimusele, kas saab teda siis nimetada juhiks?"

- "Ma pean õppima neid mõtlemisprotsesse, ainult siis võin ma kindel olla, et suudan oma tööga hakkama saada."

A.Campbell "Firmapidu" (veebruar)

Kuigi Campbell on ühe internetist loetud kirjelduse järgi uus Jilly Cooper, siis mina küll seda ei arva. Raamatu Firmapidu tegevus oli küll hoogne, kuid minu jaoks kuidagi liiga pinnapealne. Polnud aega ühegi tegelase suhtes midagi tundma hakata, ega kellessegi süveneda.

Üldiselt aga mõnus ajaviiteromaan ja lõpuni lugesin välja. Pooleli jätmise peale ei mõelnud, kuid paari päevaga loetud ei saanud :-)

A. Pearson "Kuidas ta seda suudab?" (jaanuar III)

Allison Pearsoni raamat "Kuidas ta seda suudab?" on mõnus naistekas. Kuigi oodatud ühe päeva asemel läks mul lugemiseks umbes 4 päeva, siis ikkagi oli see päris lihtsalt "läbi-libistatav" materjal.

Sellegi poolest ei saa öelda, et see oleks tühi olnud. Käsitletud oli tänapäevast jätkuvalt arutlusi tekitavat teemat: töötavad emad! Kuidas mahub see "nähtus" mehisesse ärimaailma, kuidas naised peavad suutma tööd ja eraelu tasakaalustada, mille vahel tuleb valida, kas tuleb valida jne.

Ja peamine- kuidas naised, kes on tegusad, ei saa seda lihtsalt välja lülitada... võib olla korraks madalamatele tuuridele keerata, kuid varsti hakkab see mootor ikka jälle tööle! :-)

D. Setterfield "Kolmeteistkümnes lugu" (jaanuar II)

Diane Setterfieldi raamat "Kolmeteistkümnes lugu" räägib sellest, kuidas üks menukas kirjanik võtab ühendust noore biograafiga, et see tema elust tõtt kirjutaks.
Vastupidiselt eelmise loetud raamatuga on selles kasutatud väga sõnaderohket ning voolavat stiili. Algusest peale oli väga huvitav lugeda. Mida rohkem lugu edasi läks, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Vahepeal avastasin isegi, et käed olid raamatu kaante ümber pigistatud, kuna ma ootasin, mis saab edasi :-)
Loomulikult, kui umbes 300-ndal leheküljel hakkas tunduma, et nüüd on loogiline lõpp teada, siis pöörati kõik peapeale ja kogu eelnevalt loetu tuli uuesti ümber hinnata. Mul ei olnud kordagi igav, lugemiseks kulus kokku nädal aega. Samas, kui see oleks veninud pikema aja peale, siis oleks loo võlu äkki veidi kaotanud. Ma arvan.

Mõned tsitaadid:
- Vida Winter: "Viisakus. See on üks vaese inimese voorus, kui sellist asja üldse olemas on. Ma tahaksin teada, mis selles sekkumatuses siis nii oivalist on? Liiatigi on seda lihtne saavutada. Olemaks viisakas, ei vaja inimene erilist annet. Vastupidi, kena olla on ainus, mis siis üle jääb, kui millestki muust pole midagi välja tulnud. Edasipüüdlikud inimesed ei arva karvavõrtki sellest, mida teised neist arvavad. "
- "Igal inimesel on oma lugu. Sellega on samuti nagu perekondadega. Te võib-olla ei tea, kes nad on, olete nad võib-olla kaotanud, kuid nad on sellegipoolest olemas. Elu on teid eemale kandnud või olete neile ise selja keeranud, kuid te ei saa öelda, et teil neid ei ole. Lugudega on sama lugu."

J.Johnston "Illusionist" (jaanuar)

Raamatu tagakaanel on öeldud:
"Jennifer Johnston on üks Iirimaa stiilitundlikumaid ja peenemaid inimeste hingeelu kujundajaod. Tema romaane on sageli nimetatud impressionistlikeks, sest olukorrad, inimeste suhtumised ja tunded on seal edasi andtud nappide, kuid väga täpsete ja mõjuvate vahenditega."
See kirjeldus oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugesin- huvi selle kirjaniku stiili vastu. Ma ei pidanud pettuma.

Algul oli natuke segadus, kuna tundus, et kirjanik on hakkama saanud liiga väheste sõnadega ehk et ma ei saagi sellest raamatust midagi. Sellegi poolest oli seda lihtne lugeda algusest saadik. Kui ma aga raamatu keskpaigas hakkasin aru saama, et mis toimub, oli juba raske raamatut käest panna. Lõpuosas tuli võtta tihedaid mõttepause, sest loetu käis sügavalt minust läbi ja napid sõnad andsid toimuvale jõudu juurde. See oli jällegi raamat, mille puhul ma ei oska öelda, kellele ma seda lugeda soovitaksin, kuid mulle andis see väga palju ja puudutas mind väga sügavalt.

Mõned tsitaadid:
- Sõnad võivad olla nagu raketid, või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võivad tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada.
- Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju.
- "Olen ma sulle kunagi valetanud?"
"Sa oled varjanud minu eest saladusi."
"See pole valetamine. Igaühel on peas hulle mõtteid, mis kuuluvad ainult talle."

Heli lugemisaasta 2007

Eelmise aasta algul sai lubadus antud, et loen iga kuu 1 raamatu. Kuigi oktoobris ja septembris oli lugemisega kehvasti, siis jällegi juuli-august läksid selle võrra paremini. Seega lõppkokkuvõttes sai isegi 1 raamat rohkem loetud.
Minu lugemisaasta 2007 nägi välja järgmine:
1. P.Pohl "Pärast viimast hoiatust"
2. C.L. Lewis "Tabatud rõõm"
3. T.Saar "Karjääri keerdtrepp. Kuidas luua endale meelepärane tööelu?"
4. E. Tohvri "Kodumaja"
5. A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" V osa
6. P.Pohl "Janne, mu sõber"
7. B. Cartland "Armastuse hingus"
8. K. Kender "Ebanormaalne"
9. J.K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi"
10. E. Väljaste "Nektarilind"
11. J.K. Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber"
12. S. Montefiore "Meelespeasonaat"
13. A. de Botton "Mure staatuse pärast"

A. de Botton "Mure staatuse pärast" (oktoober)

"Mure staatuse pärast" on väga huvitav raamat ja räägib sõna otseses mõttes sellest, et kuidas ja miks on kõik inimesed mures oma staatuse pärast siin ilmas ning seletab lahti, kuidas enda jaoks staatusemuret vähendada. See raamat oli kainestav arusaamine sellest, et ükskõik, kas ka mina seda endale tunnistan või mitte, et tõesti- kõik inimesed muretsevad oma staatuse pärast, ja mina nende seas.

Igal juhul soovitan lugeda!

Mõned tsitaadid:

-Kui meie koht ühiskonnaredelil teeb meile muret, siis on põhjuseks asjaolu, et meie arusaam endast sõltub tugevasti sellest, mida teised meist arvavad. Vähesed isikud (Sokrates, Jeesus) välja arvatud, sõltub see, kui rahul me endaga oleme, maailma poolt välja näidatavatest austusavaldustest.

- õigem oleks see, mida me ihkame, kokku võtta sõnaga, mida poliitikateoorias harva kasutatakse: ARMASTUS.
Kui toit ja peavari on kindlustatud, ei tarvitse peamine tõukejõud, mis peitub meie soovi taga ühiskondlikus hierarhias läbi lüüa, peituda mitte kaupades, mida me saame kokku kuhjata, ega võimus, mis on meie käsutuses, vaid armastuses, mis meile tänu kõrgele staatusele osaks saab. Raha, kuulsust ja mõjukust võidakse hinnata pigem armastuse pantidena ja selle saavutamise vahenditena, mitte omaette eesmärkidena.

- Teiste tähelepanu läheb meile tõenäoliselt korda peamiselt sellepärast, et meid ahistab kaasasündinud ebakindlus oma väärtuse suhtes- just seetõttu mängib teiste arvamus meie minapildi kujundamisel määravat rolli.

- SNOBISM- snoob on isik, keda häirib kõrge staatuse puudumine teiste juures.
- Snobismis on peaaegu alati süüdi hirm. Need, kes on oma seisundis kindlad, ei veeda aega teiste halvustamisega. Kõrkuse taga peitub meeletu kartus. Kui me tahame jätta teistele mulje, et nad pole meie jaoks küllalt head, siis peab meid vaevama tunne, et me oleme neist madalamad.

- “Kas muusik oleks kuulajate valist aplausist meelitatud, kui teab, et kuulajaskond koosneb- ühe või kahe erandiga- ainult kurtidest?”
- Tähtis pole mitte see, millised me mingile juhuslikule grupile paistame, vaid see, millised me enda teadmist mööda oleme.

- Iga ühiskond austab kõrgelt teatud laadi inimesi- mõistes samas hukka või ignoreerides teistsuguseid, kuna neil puuduvad õiged oskused, aktsent, temperament, sugu või nahavärv. Ometi pole need edu väljendajad kaugeltki mitte püsivad ega kõikjal kehtivad. On tähele pandud, et omadused ja oskused, mis kusagil tooksid kaasa kõrge staatuse, kipuvad teisal olema tähtsusetud või saavad lausa halvakspanu osaliseks.

- Tohututes avarustes viibides võib tunne, et me oleme ühiskondlikus hierarhias tähtsusetud, suubuda lohutavasse teadmisse, kui tähtsusetud on kosmoses kõik inimesed.
Me ei saa oma tühisusetundest ülemitte end tähtsamaks tehes, vaid mõistes, kui tähtsusetud on suhteliselt võttes kõik inimesed.

Tegelikult kirjutasin sellest raamatust välja 7 lehekülge tsitaate (trükitult), seega siinkohal on tegu armetu püüdega anda üldine ülevaade parimatest mõtetest, mis sellest raamatust sain. Üldiselt sain teada, et tegelikult otsivad kõik inimesed siin maailmas kahte sorti armastust: seksuaalset armastust ja armastust maailmalt. Kõik ülejäänu keerleb vaid nende kahe armuloo ümber!

S. Montefiore "Meelespeasonaat" (septembrikuu)

Viimased 6 tundi olen veetnud selle raamatuga ja nüüd ongi läbi. "Meelespeasonaat" on raamat, mida tahaks pikalt nautida, et jõuaks mõnu tunda igast leheküljest... kuid samas mille tahaks kiiresti läbi lugeda, kuna tahaks teada, et mis edasi saab ja kuidas lugu lõppeb.

Ausalt öeldes tunnen, et mida iganes ma selle raamatu kohta ütleks, oleks see väga isiklik. See oli tõsiselt valus raamat... ja päriseluline... minu jaoks. Kui olin raamatu läbi lugenud, sain aru, miks see minu kätte varem pole juhtunud- lihtsalt polnud veel õige aeg! Aga nüüd oli! Muidugi kui oleksin seda varem lugenud, siis oleks see tol ajal midagi ehk ka muutnud, kuid kindlasti poleks mõjunud nii, nagu nüüd.

"Meelespeasonaat" raputas mind tugevasti, samas on see raamat, mille puhul ma ei teagi, kellele võiks seda soovitada. Nagu ütlesin, minu jaoks on see väga sügavalt isiklik raamat, seepärast ongi raske öelda, et kellele võiks soovitada.

Mõned tsitaadid Montefiore raamatust "Meelespeasonaat":

-Audrey: "Ma tean, et kui alati oleks kevad, ei oskaks me seda ealeski hinnata; inimesed peavad kannatama, et teada, mis on õnn."

-Õige mehega võib tantsimine olla armastuse füüsiline väljendus. Kaks koos liikuvat keha. Kaks hinge, mida eraldab vaid nahk. Kaks läbi rinnakorvi varbade teineteise poole hüüdvat südant.

-Alicia:"Issi ütleb, et inglise haridus on parim kogu maailmas."

Teenijanna Mercedes:" Vaata mind- minu ema õpetas mind süüa tegema ja minu vanaema õpetas mind palvetama. Söögitegemisega olen ma saanud palju häid mehi ja palvetamisega välja teeninud andeksandmise selliste pattude eest. Mida ühel naisel veel on vaja teada? Sa abiellud ja saad lapsed, ükskõik, kas sa tead, et maakera on ümmargune ja pöörleb või ei tea. Nii või teisiti pöörleb ta edasi."

-"Ta vajab vaid, et teda armastatakse," lausus Audrey tasa.

"Aga Audrey, kes teda armastaks? Kes investeeriks sellist aega ja vaeva, et teda mõista? Ta lükkab inimesed endast eemale. Keegi ei suuda temani jõuda. Ta on miilide kaugusel oma universumis ja mida vanemaks ta saab, seda kaugemale ta läheb. Ühel päeval kaob ta täiesti ära."

-"Jah, mees suudab naist muuta. Ta saab kas naise eest hoolitseda ja teda armastada, nii et naine kasvab nagu taim päikese käes, või ta võib naisele haiget teha ja lasta tal ära kuivada, nii et ta närbub ja sureb."

- "Kas oskate kujutleda, kuidas saab õpetada kurte lapsi muusikat tegema? Kes söandaks sellise ilmselt võimatu ülesande ette võtta? Ometi, kurdid inimesed kuulevad südamega, aga on küllalt mehi, kes kuulevad kõrvadega ja on ometi kurdid oma südamemuusikale."

- Grace:" Miks ma nii kurb olen?"

Louis:" Kaunid asjad teevad meid alati kurvaks."

"Miks?"

"Sest me ei saa neid lõpmatuseni endale hoida."

J.K.Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber" (augustikuu II)

Täna öösel kell 3.30 lõpetasin teise Harry Potteri raamatu lugemise. Seekord pealkirjaks siis "Harry Potter ja saladuste kamber".

Ma küll kubasin, et selle puhkuse ajal rohkem Potterit ei loe ja tutvun ka muude teostega. Kui aga 1.pulma-aastapäevaks sain Potteri teise osa, ei suutnud ma vastu panna ja avasin raamatu... ja edasi läks asi muidugi loomulikku rada pidi. Ehk et raamatut ei saa käest panna, kuni on lõpetatud.... ja kui on lõpetatud, siis on kuidagi tühi tunne.

Praegu tundub, et ma pole vist tükk aega lugenud raamatut, mille lõpetamise järgi elad nö selle raamatu maailmas ja tahad teada, et mis saab edasi. Äkki on asi selles, et ma pole lasteraamatuid ammu lugenud (sry, valetan, Pohl´i raamatud olid ju ka tegelikult lasteraamatud).

Igatahes olen jätkuvalt seda meelt, et Rowling oskab kirjutada. Tegevus on väga tihe ning põnevust jätkub lõpuni... ERITI lõpuni, sest lõpp oli seegi kord ootamatu, eriti kuna seekordsest osast pole ma kunagi näinud ei filmi ega kuulnud midagi muud.

Nüüd julgen küll öelda, et puhkuse ajal ma rohkem Potterit ei loe, aga kunagi küll :)