Rabi Nahmani imelised lood (mai III)

See raamat on tegelikult mu kodutöö :-) Ehk siis Vana Testamendi järgse juutluse ja tekstide lektüüri kursuse raames tuli seda raamatut analüüsida.

Rabi Nahmani imelised lood on kogumik juudi müstika kõige rahvalikuma vormi, hasidismi, suure õpetaja Nahman Bratslavist (1772-1810) lugusid. Kõik need 13 lugu on kirjutatud muinasjutu vormis. Kodune töö oli aru saada, et millises loos milline sümbol kujutab Jumalat, milline Toorat, kuidas on kirjeldatud ilmaliku ja vaimuliku maailma lahutamatust jne.

Iseenesest on need toredad muinasjutud lugemiseks kõigile. Analüüsimine pole enam sugugi nii lihtne, eriti kuna ühes loos võib sümboli tähendus loo jooksul muutuda. Õnneks on raamatu taga ka kommentaarid, kust igaüks võib veidi sümbolite tähendust ja lugude tausta spikerdada.

P.Reiser "Kolmekesi" (mai II)

Tahtsin lugeda Paul Reiseri raamatut "Kahekesi", kuid seda siinses raamatukogus üldse ei olegi. Leppisin siis raamatuga "Kolmekesi". Hästi läks!

Nimelt on see siis mehe aus nägemus sellest, milliseks muutub elu peale esimese lapse sündi. Humoorikas ja mõnusalt kirjutatud. Naeru ja äratundmist jätkus küll ja küll. Mõnus äratundmine, et "teised lastega pered tunnevad sama" :-) Põhimõtteliselt oli kogu raamatu lugemise ajal tunne, et "jah, kust nii ongi!" Seega kõigile, kellel on laps planeerimisel, sündimas või juba ka sündinud- soovitan! Aus ülestunnistus sellest, mida on võimalik valesti teha ja millised on lapsega seonduvad hirmud on ehk isegi kosutavam lugemine, kui erinevad õpetused "kuidas-kõike-beebiga-õigesti-teha!"

Mõned tsitaadid:
-"Ma olen teda päev otsa passinud. Sinu kord."
"Ma lihtsalt ei suuda tõusta- sinu kord."
See universaalne fraas töötab ka abielulise tervitusena. Eelmise aasta "tere-kallis-kuidas- läks-su-päev" asendub nüüd lihtsa, otsese ja kergelt ärritunud tervitusega "sinu kord."

-Lapse magamapanek muutub mõnikord nii pimedaks kireks, et tihti ma kaotan tervikpildi silmist. Mis on siis tegelikult eesmärk? Kestev uni? Ilma ärkvelolekuta? Teadvusekaotus?
Ma tahan öelda, et tuleb leppida: mingil ajal peavad beebid ka ärkvel olema.

-Ja pikutamine, magav tita rinnal, pole ka just see kõige ebameeldivam asi maailmas. Tegelikult on see üks magusamaid naudinguid, mida olen eales maitsnud. Üks isik on kerra tõmbunud sinu õlavarre ja kõhu vahel, ta katab ja soojendab su südant, hingab rütmiliselt sulle kaela peale. Pole raske ette kujutada, miks emad armastavad rinnaga toitmise tunnet. Isade jaoks on rinnal tukkumine sellele lähim emotsioon.

H. Nõu "Pea suu!/ Tõmba uttu!" (mai I)

Jällegi noorteromaanid käsil!

Helga Nõu noorteromaanidest olen varem palju kuulnud ja juba pikka aega võtnud hoogu, et mõni neist läbi lugeda. Selles kogumikus oli 2 lugu: Pea suu! ja Tõmba uttu! mõlemad olid huvitavad ja lihtsalt loetavad. Käsitletud teemadest olid põhilised lahkhelid vanematega, üksildus/üksindus, valestimõistmine nii vanematega kui omavahel ja sellele järgnevad läbimõtlemata teod jne.
Nende lugude puhul on aru saada, et need pole noore kirjutatud. Positiivses mõttes sellepärast, et iga sõna nendes lugudes tähendab midagi ning sellist tühja slängi, ropendamist jne ei ole. Negatiivses mõttes sellepärast, et mõne asja puhul oli teada, kuidas see teema loogiliselt lõppeb, kuna kirjanik püüdis mõnes kohas edasi anda õnnetundi, pehmendatud kujul lugeda moraali. Kuid ka see "moraalitsemine" oli nendes lugudes minu arust küll positiivne ning need lood on head lugeda ka täiskasvanutel, kuna mitmes kohas tuleb välja just see, kui suur roll lapsevanematel on oma lapse elus ja kuidas lapsevanemad seda tihti ei mõista.

Raamatukoi kodulehel on käesoleva teose tutvustuseks järgmine tekst:

Vahel tundub, et inimesed ei ole kunagi paraja suurusega -- sisemiselt, tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem lugu on tavaliselt vahepealsetega. Selles raamatus on kaks põnevat lugu noortest, kelle elu pole enamasti muretu ja mitte kunagi lihtne. Esimene ulatub Rootsist Eestisse ja teine vastassuunas Eestist Rootsi. Segadusi ja probleeme on noortel nii koolis kui ka südameasjades ning tihti kipuvad nende tegemised kujunema ohtlikumaks seikluseks, kui nad ootavad või soovivad.

J. Gaarder "Sofie maailm" (aprill II)

Gaarderilt olen varem lugenud teost Mängukaartide saladus ja see meeldis mulle väga. Praeguseks seisab raamaturiiulis juba ka tema kirjutatud Apelsinitüdruk, kuid eks näis, millal selle lugemiseni jõuan.

Sofie maailm on lihtsalt ja noortepäraselt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost, tähtsamatest filosoofidest ja nende mõttekäikudest. Lugemine võttis mul päris mitu nädalat aega, sest pidevalt jäin mõttesse ja tekkisid igasugused ideed. Ja eks see ju filosoofia mõte ongi, et panna inimesed mõtlema asjadele, millele nad igapäevaselt ei mõtle.

Gaarderile iseloomulikult on raamatus kaks paralleelselt jooksvat reaalsust, mis ühel hetkel kattuvad. Põhiline on läbi filosoofia ajaloo jooksev küsimus, et milles me saame kindlad olla? Mis on tegelikult olemas? Mis on oluline?

Sofie maailma lugemisel sain aru, et on väga palju kasu, et olen eelnevalt õppinud filosoofiat, dogmaatikat, kiriku ajalugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu ja muid aineid, sest kõik eelnevad teadmised on selle raamatu lugemisel küll vaid kasuks.

Mõned tsitaadid:

- "Nende (filosoofide) arvates ei ela inimene ainult leivast. /---/ Meil on vajadus leida vastus küsimusele, kes me oleme või miks me elame."
- "Filosoof on seega inimene, kes tunnistab endale, et on palju asju, mida ta ei mõista. /---/ Sellest vaatevinklist vaadatuna on ta siiski targem kui kõik teised, kes kelgivad teadmistega asjades, millest nad midagi ei tea."
- " Inimene saab õnnelikuks ainult siis, kui tasutab kõiki oma võimeid ja võimalusi."
- "Mõistust ja südametunnistust võib võrrelda lihastega. Kui lihast ei kasutata, muutub see järjest jõuetumaks ja nõrgemaks."
- "Võib öelda, et elu on nagu suur loterii, kus nähtavad on vaid need loosid, mis võidavad."

K. Priilinn "Hõbeingel" (aprill I)

Raamatu "Hõbeingel" valisin raamatukogust jällegi vana eesmärgi täitmiseks: tutvuda noorte eesti autorite teostega.
Käesolev teos on mõnus ühe õhtu lugemine (kuigi minul läks muude tegemiste kõrvalt selleks 3 õhtut aega). Minu arvates on see natuke kunstlikult pikaks venitatud, sest palju on korduvat nö päeviku stiilis teksti, et "ärkasin, viisin lapse lasteaeda, juba oli aeg lapsele järgi minna" jne. Samuti suhtun alati veidi skeptiliselt sellesse, kui noored püüavad kirjutada palju vanema inimese vaatenurgast ("Hõbeingli" peategelane on 42-aastane naine). Ma ei ütle, et see võimatu on, kuid usutavusest jäi kohati siiski puudu.
Üldiselt on aga raamatu teema hästi valitud, kuna välismaal töötavad isad ning ema peale jäetud majapidamine on aktuaalne teema siiani paljudes Eestimaa peredes. Ning teataval määral suutis "Hõbeingel" ikkagi panna mõtlema, et raha teenimise eesmärgil perekonna lahutamine mõjub tõsiselt ikka kõigile pereliikmetele ning eriti lastele!

M. Andra "Vähemalt..."

Kuna me siin kõik kodus haiged oleme, otsustasin keset suurt õppimist võtta pausi ja lugeda midagi lihtsamat. Marion Andra raamat "Vähemalt..." tundus selleks piisavalt õhuke raamat ning julgustavalt mõjus ka silt kaanel, et "romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaan".

Tegemist on päeviku vormis kirjutatud ühe õhtu lugemisega. Lugesin lõpuni ja lõpp oli isegi üllatav, kuid üldiselt erilist sisukust minu jaoks selles polnud. Arvatavasti ei ole ma aga ka selle raamatu sihtgrupp, kuna ma kuulun sellesse kirutud "igavate tavaliste inimeste" gruppi, kuhu raamatu peategelane kuidagi sattuda ei tahtnud. ;-)

Samas tuli paljuski raamatus kujutatu selles mõttes tuttav ette, et ma tean küll, et selliseid inimesi on olemas- pidevalt depressioonis, elamas vaid tänases päevas, eesmärkideta, segaduses, raske lapsepõlvega ning segaste peresuhetega... Aga mina pole nendest kunagi eriti aru saanud... või noh sellest, et miks nad midagi oma eluga ei tee?

JLRTGUPC

JLRTGUPC

U.Nõmmik, R.Tasmuth "Sissejuhatus eksegeetikasse"

Järjekordne koolis vajalik raamat läbi loetud. Seekord siis "Sissejuhatus eksegeetikasse" ehk meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. Nagu pealkiri ütleb, õpetatakse erinevaid meetodeid piiblitekstide eksegeesimiseks ning aine, mille raames seda vaja läheb, on Vana Testamendi tekstid ja nende hermeneutika

Nüüd siis asun oma kodutöö juurde (mida ma tegelikult raamatu lugemisega paralleelselt veidi ka tegin)!

J. Sinkkonen "Kasvamine poisina" (märts II)

Otsustasin mõni aeg tagasi lõpuks tubli olla ja lugeda, kuidas siis poisse kasvatama peaks. Beebi kohta lugesin muidugi varem, kuid Sinkkoneni raamat "Kasvamine poisina" rääkis erinevatest teemadest beebieast kuni vanema eani.

Parim avastus raamatut lugedes oli see, et oma poja kasvatamisel oleme siiani asju hästi teinud :-) Kuigi eks seda saab alles tulevikus mõõta...

Põhiline õpetus raamatus oli, et tuleb arvestada, et poiste ja tüdrukute kasvatamine on veidi erinev. Beebieas mõistab laps põhiliselt seda, kuidas temasse suhtutakse, kuidas suhtuvad vanemad teineteisesse ning milline on üldiselt kodune õhkkond. Beebil peab olema vähemalt üks konkreetne inimene (lapsevanem), kelles ta saab kindel olla ning kellesse ta saab kiinduda. Beebil ei tohi tekkida tunnet, et ta jäetakse üksi, et keegi ei reageeri tema nutule jne. Beebit ei saa ära hellitada liigse lähedusega, vaid see annab talle hoopis kindlustunnet. Ning lapsed, kes on beebieas tundnud, et nende nutule ja muudele märkidele reageeritakse, õpivad hulga paremini tulevikus oma tundeid ära tundma ning kasutama ja saavad kiiremini iseseisvaks ja hakkavad ennast usaldama.

Raamatu lõppsõnas on kokkuvõtlikult öeldud:
"Kasvatuse eesmärgiks on see, et me aitaksime lapsel saada võimalikult täpselt selliseks, nagu ta loomu poolest saama peaks. Tõeline autonoomia sünnib siis, kui on võimalik kasvada rahus, ilma liigse manipuleerimise ja kasvatamiseta. Kui vanemad maldavad mõnikord kasvatamise koos kõikide põhimõtetega tagaplaanile jätta, siis on nad sunnitud muutuma erksaks ja tähelepanelikuks, selleks, et oleks võimalik kohal olla, vaadata, kuulata ning jagada kasvamise rõõmu ja valu." (lk 269)

Kindlasti püüan edaspidi veel selliseid kasvatuslikke raamatuid lugeda, kuna selles oli päris palju keskendutud soome laste näidetele, kuid üldiselt sain enda jaoks palju tuge ja kinnitust.

Ja minu jaoks on praegu kõige olulisem teada, et esimesel eluaastal on lapse jaoks kõige olulisem olla piisavalt koos enda vanematega ning näha ka teisi teda armastavaid inimesi ning siis on kõik korras! Ülejäänud kasvatusega tegeleme siis tulevikus, praegu lihtsalt armastame oma poja edasi! :-)

J. Lescuyer, M.Benchelah "Palverännak Jeruusalemma " (märts)

"Palverännak Jeruusalemma" räägib ühe eduka ärimehe ja pereisa 8-kuusest rännakust Prantsusmaalt Jeruusalemma. Raamatus oli Jeani vaimse rännaku asemel rohkem rõhku pandud välisele ehk kohtadele ja teistele inimestele. Seega ootasin veidi rohkem kirjeldusi vaimsete muutuste kohta sellel rännakul, kuid ka reisikirjeldusena oli seda väga põnev lugeda. Minu jaoks on kogu sealne kant võõras ning isegi turistina pole ma Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Liibanoni, Süüriasse jt riikidesse sattunud.
"Palverännak Jeruusalemma" oli minu jaoks huvitav, sest tutuvstas erinevaid riike, erinevaid usundeid, erinevaid inimesi ning seda kõike üksteisega seotult ning mitte midagi liiga palju.

Mõned tsitaadid:

- Muu seas mõtlen, et palverännak on õpiaeg, mis nõuab aimamatuid ressursse.
- Ma ütlesin endale:"Kui ma suudan ühesuguse mõnuga nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski mulle tingimusi esitada või mind hirmutada".
- Kõik laabus ilma tõrgeteta, nagu oleksid sündmused ise minu eest otsustatud, nagu oleks minus elav optimism kõik raskused kõrvaldanud. See näitas mulle veel kord meie vaimse seisundi rolli: kui elad kooskõlas iseendaga, on takistused kõige sagedamini vaid näilised.
- Minu meelest tähendab palverännak igahommikust hüpet ilmaruumi, oskamata lennata.
- Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi. See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on väga hästi näha, mida kaotatakse, kuid võidust- Jumala pidevast kohalolekust- pole vähimatki märki.
- Minu jaoks pole tõeline õnn millestki tingitud. See on seisund, mis rahuldub lihtsalt olemasolust. Kuid seda võib saavutada vaid loobumisega, mis avab meile kõik olukorrad.
- "Ei tohi segi ajada ühe preestri käitumist kiriku õpetusega. Inimesed jäävad inimesteks, nad on oma kirgede mõju all. Ka preestrid ei pääse meie ühisest saatusest. See tähendab, ma olen teiega nõus, kahjuks näeb väga harva inimesi, kes on võtnud oma igapäevases elus kasutusele Kristuse saadetud armastusesõnumi."
- Minu arvates pole tõelist õnne ilma helduse ja avameelsuseta teiste suhtes.
- Sageli vapustab surm kõige tugevamini just siis, kui näeme selle mõju elavatele.
- Meie suhete iseloom on meie vaimse aregnu ainus mõõdupuu.
- Palverändurile pole tähtis mitte aeg või teekonna pikkus, isegi mitte sihtkoht, vaid hoopis hingeseisund ehk teisiti öeldes loobumisvõime, mis on vajalik, et lahustuda Jumala armastuses.

- Palverännak ei lõpe nagu raamat viimasel leheküljel. /---/ Minu arvates seisneb tõeline väljakutse saavutuste integreerimises igapäevaellu: me peame sagedamini muretsema teiste pärast, püüdma mõelda Jumala peale, arvestades, et eksistents võib pakkuda rohkem, kui laseb välja paista.